See vaidlus siin on muidugi selles mõttes mõttetu, et koolist küsides saaks kiirema ja selgema vastuse. Aga üldreegel (mitte reaalkooli, vaid enamiku gümnaasiumide puhul) on see, et teine võõrkeel (ehk B1-taseme võõrkeel) on keel, mida õpilane on põhikoolis juba õppinud ja üldjuhul tuleb (vähemalt teoorias) põhikoolist tasemega A2 (keel alustatud 3., 4., 6. või hiljemalt 7. klassis). Ehk siis kui õpilane ei ole põhikoolis õppinud midagi muud peale inglise ja vene, siis vaikimisi teine võõrkeel gümnaasiumis on vene, sõltumata gümnaasiumist. Sest vastasel juhul riikliku õppekava mahus tundidega B1-tasemele ei jõua, kohe mingi nipiga mitte.
Igas normaalses gümnaasiumis (ja reaalkool on normaalne) on võimalik sõlmida kokkulepe, et õpilane õpib oma põhikoolis alustatud teist võõrkeelt edasi kooliväliselt, kui kool ise seda ei paku. On võimalik käia Saksa/Prantsuse Instituudis või eraõpetaja juures, teha ära B1- eksam ja esitada see paber reaalkooli, GAGi või kuhugi mujale. Võimalik, et mõnes koolis võib ka olla võimalik teha erikokkulepe oma kooli C-keele õpetajaga (nt reaalkoolis ja 21.kk-s on saksa keele õpetajad täiesti olemas, kuigi B1-taseme tunde pole ette nähtud), aga selle peale mürki võtta ei saa, sest õpetajal ei pruugi koormusjärgsete tundide kõrval lihtsalt aega olla.
Lisavariant on need koolid/keeled, kuhu õpilane läheb gümnaasiumisse mõne keele süvaõppesse nullist – GAGi rootsi keel, lütseumi algajate prantsuse keele rühm ja siia alla võib panna ka GAGis võimaluse võtta teiseks keeles prantsuse keel nullist ja teha lisakursusi. Idee, et keegi õpib põhikoolis vene keelt, läheb siis reaalsuunda ja siis arvab, et teeb reaalainetele keskendumise kõrval nullist viie ettenähtud teise keele kursusega 0->B1 ära, on rubriigist “ostan maja mere ääres metsa sees”. Aga meie riiklik õppekava näeb ette, et gümnaasiumi lõpetaja valdab kahte keelt vähemalt kesktasemel (kas see vene keelega alati saavutatakse, on iseküsimus, aga seadus nagu kohustaks).
