Esileht Väikelaps Kaua harjub laps lasteaiaga…

Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )

Teema: Kaua harjub laps lasteaiaga…

Postitas:
Kägu

… ja kas seda saab kuidagi soodustada?
Mu laps sai kolmeseks ja läks lasteaeda. Praegu on siis harjumisperiood, aga asi tundub väga lootusetu. Ta on teadaolevalt hapra närvikavaga ja ülitundlik, muidu on ka suht koaala mu küljes, aga lasteaias jääb mulje, et asi on ikka väga niru võrreldes teistega. Vahepeal nagu edenes, juba julges minna teise tuppa ilma minuta koos kasvatajaga. Võimlas oli ka jupp aega teistega, enne kui ukse taha mind otsima lipsas. Aga siis juhtus nii, et nemad läksid õue, ma jäin sisse ootama, laps siis tahtis tšekkima tulla, kus olen, aga uks oli lukus ja ta ei saanud ise sisse. Ja kogu moos. Kasvataja tõi paanikas nutva lapse tagasi ja nüüd on kodus ka puhta hullumaja. Tema vaatab multikat, ma lähen korraks kööki, kisab paaniliselt emmeemme ja nutab. Õhtul hakkas nutma, sest õue minek pidi olema issiga, mitte emmega. Ma juba käisin temaga 2 h lasteaias, pärast veel õues ja poes, magas kaisus ja alati on nii olnud, et õhtul kui issi tuleb töölt, lähevad koos õue. Ühesõnaga, päev otsa oleme koos sipelnud, nüüd aga on ta nõus veel vähem minust eemalduma kui varem.
Ma saan lasteaias olles aru, et kasvatajad tunnevad end juba ebamugavalt. Nad tõesti teevad seal igasugu asju ja imetrikke, et tema usaldust võita, aga on aru saada, et tegu oleks justkui väga ekstreemse juhtumiga.
Ma ei tea, kuidas teda julgustada või aidata. Teen nagu kasvatajad soovitavad, et ütlen, et olen siin ja ootan, istun siin, lähen nüüd korraks koridori ja tulen tagasi kohe, aga just seda ta ei aktsepteeri. Ta on nõus eralduma niimoodi, et miski köidab tähelepanu ja siis ei märka, et ma maha jäin vms. Nutma jätta teda ei saa, sest ta ei jäta järele ja nutab kuni hakkab oksendama.
Mees teatas veel tagatipuks, et ma olevat ise süüdi, sest väiksemana ei olevat ma nõus olnud teda kellegagi jätma, oleksin pidanud tema vanematel laskma üksi olla lapsega. See süüdistus häirib mind väga. Me elame vanavanematest ja teistest sugulastest kaugel ja kohtumised on olnud harvad. Laps võõrastas juba beebina, aga mehe vanemad ei tulnud esimesel kohtumisel üldse selle peale, et nad on lapse jaoks tundmatud võõrad, kellega peab esmalt harjuma. Selle asemel lendasid peale ja käitusid nagu laps oleks söök ja nemad näljahädalised. Mehe arvates vist oleks need u 5 korda, mis nad kohtunud on, midagi muutnud, kuigi tegelikult ei olnud laps nõus juba siis nendega omapäi olema. Meil polegi tegelikult teda kellegi hoida jätta olnud.
Nüüd olen siis mina igast suunast tule all, laps ripub küljes, lasteaed vaatab nõudlikult, et miks ta juba ei muutu selliseks nagu teised lapsed ja mees kehitab õlgu, et tema ei tea midagi, mis teha ja ise oled süüdi.
Mul hakkab juhe kokku jooksma, äkki ta ei lepigi seal üksi olemisega. Kaua tavaliselt kaasas käiakse? Tõepoolest, teiste uute laste vanemad imbuvad minema paari päevaga. Ma ei pea teda otseselt vägisi toppima sinna lasteaeda, aga kodus üksi emmega hakkas juba igav ja ta peaks ikkagi harjuma ka teiste lastega ning kollektiivis olemisega…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu arvates on 3aastaselt lasteaeda kõige raskem last panna. Siis on nad kõige rohkem emme küljes kinni ja mõnel võib võtta kuid aega, et harjuda. 1.5aastased on piisavalt tited, et uue režiimiga harjuda ja 5aastased naudivad juba teiste laste seltskonda piisavalt, et lasteaias olla.

Kui ta sul ikka ainult röögib, siis ilmselgelt ta pole lihtsalt lasteaiaküps. See, kui kiirelt teiste omad harjusid, ei aita sind antud juhul, lähtuma pead ikka oma lapsest. Ilmselt ma sinu asemel veel sel aastal last lasteaeda ei paneks, vaid hakkaks harjutama võõrastega olemist. Kui laps pole mitte kunagi ilma teieta olnud, siis võibki olla see liiga suur šokk.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõik on individuaalne. Kui ei pea tingimata panema lasteaeda, siis ära pane praegu. Püüa väiksemas seltskonnas sotsialiseerida – mängutoad, üksikud temaealised sõbrad (nö playdate), ehk mõni väiksem hoid järgmise sammuna.

Please wait...
Postitas:
Kägu

mitu päeva ta käinud on?

Esimene kohanes mul 2 ndl (alustas 1,5) , teine 2 kuud (alustas 1a10k) – oli ka totaalne memmekas ja võõristas kõiki jne. Kui ära kohanes, siis muutus üleüldse vährm memmekaks, ei võõrista enam, kallistab vanaemasid jne, enne olid ka vanavanemad nagu mingit kollid keda karta…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei ole asi kindlasti selles, et laps vähe teistega olnud. Mõni vajab lihtsalt rohkem turvatunnet, see on ok. Minu 3. laps tundus samuti lootusetu. Hakkasin kaheselt harjutama, kolme päevaga oli mulle selge, et lootusetu üritus. Klammerdus minu külge ja kartis lapsi. Pool aastat hiljem, kevadel, proovisin uuesti. Laps oli oluliselt rohkem valmis ja jäi poolikuteks päevadeks 3 päeva nädalas. Siis oli suvepuhkus vahel ja sügisel kolmesena suutis olla juba õhtuni, käis 3-4 päeva nädalas, rohkem oli liig.
Kui sul võimalik on, jäta pooleks aastaks koju ja proovi siis uuesti.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on 3 last. Vanuses 3-19 aastat. Esimene on nii vana, et siis viidi laps lasteaeda ja sinna ta jäi. Paar päeva lõunani ja siis pikemaks. Vanemad ei jäänud lapsega aeda mängima või muidu passima. Sellist võimalust isegi ei pakutud. Noorematega oli lasteaia poolt harjutamise (loe: istu koos lapsega nädalaid lasteaias) surve, aga kuna esimesega oli teistsugune positiivne kogemus olemas, siis keeldusin viisakalt. Kõik 3 on kohanenud kiiresti ja pole tundnud lasteaia vastu vastumeelsust.
Ehk siis selgita lapsele, et tuled tagasi ja MINE ÄRA.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina arvan ka, et parem on mitte panna last närveldama ja ema otsima, vaid kindel värk: ema käib korraks arstil, poes, tankimas, kus iganes ja tuleb tagasi. Lepid õpetajaga kokku, võtad lapse riidest lahti, annad õpetaja sülle või käe otsa ja alles siis teatad, et pead korraks minema ning lahkud kiiresti, siis enam passima jääda ei tohi. Laps saab võimaluse oma usaldus õpetajale üle kanda ning näeb, et midagi hullu ei juhtugi. Ise läbi tehtud. Töötab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühinen eelkõnelejatega, et see pikalt lasteaias kõõlumine rikub kõigi närve. Nii sinu, lapse kui ka kõigi teiste laste. Ukse taga istumine on kõige tobedam üldse kuna see saadab lapsele ju vastakaid signaale. Kui tahab saab tulla sinu juurde või vähemalt kontrollida su olemasolu aga miks siis ühel päeval sind enam seal ukse taga ei ole? Loogiline ju, et laps läheb endast välja, kui ta teab, et sa oled toas aga tema sinu juurde ei saa kuna uks on lukus.

Minu arvates on ok, et käid mõned päevad lapsega koos tutvumas ruumide ja inimestega ning seejärel annad lapse üle ja lähed käid ära. Alguses kasvõi ainult 15-30 min. Või siis teed õpetajaga kokkuleppe, et oled kuskil läheduses (nii et laps sind aknast või õues käies ei näe) ning õpetaja helistab, kui laps ei rahune või muutub uuesti ärevaks. Seejärel sujuvalt pikendad seda aega.

Veel üks variant on proovida, et mees viib lapse.

Muidugi kui siiani oled sa 24/7 lapse jaoks olemas olnud, siis võib ollagi see oluliselt keerulisem (su tekstist ei selgu, kas mehe ja lapse oled pikemalt omapäi jätnud või oledki kolm aastat ainult lapsega olnud).

Kui aga lasteaiaga kiiret ei ole, siis alusta sotsialiseerimist mujal. Huviringid, mängutoad, issiga ööseks kahekesi jäämine jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See on see ahviarmastuse, kaisus magamise ja lapse isoleerimise ema külge tulemus. Sinu mehel on õigus. Kuna laps nii hädine, siis küllap mees peab veel aasta peret üksi üleval pidama.

Sel aastal pole lootustki sellist last lasteaeda saada. Kui kuidagi läbi häda kohanebki, siis haigused ja stress hakkavad kimbutama ja tööle sa keskenduda ei saa, istud rohkem haiguslehel. Võtke eesmärgiks saada laps järgmisel sügisel lasteaeda. Pange mehega paika tegevusplaan, kuidas laps lasteaiaküpseks saada. Kasutage terapeutide ja psühholoogi abi, nemad annavad kõrvalt objektiivse hinnangu ja nõuandeid. Teie peres pole täna keegi õnnelik ja see on kurb. Nüüd tuleb tegutseda, et pere püsiks koos ja lapsel säiliks võimalikult hea närvikava.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mehe sõnu ära südamesse võta. Olen seda lauset isegi kuulnud, kuid tegelikult on see lihtsalt mehe ratsionaalsest mõttemaailmast tulenev ütlus. Minu mees ka lihtsalt ei talu lapse nuttu ja ootab aegajalt mingit “nagu teised” produkti ja siis arvab, et mina olen lapse ära rikkunud. Jah, aga kes siis veel lapsega need 9 tundi on, kui sa tööl oled? Ja nv ka vahel täispikkuses?

Mul on 2 last. Mõlemaga on harjutamine olnud puhas piin. Esimene läks sõime 2a2k, teine 2a6k. Siiski esimene laps harjus kuskil 2 kuuga ära. Teine läheb nüüd 3. aastat lasteaeda ja ta ei harjugi. Ei söö. Kevadel isegi ei riietunud enam ise. Täielik protest. Ta oli eelmisel aastal ka väga palju haige (kõrvapõletikud), mistõttu pole tekkinud püsivaid sõpru ega midagi. Igal pool mujal on väga seltsiv, kodus enam (!) ei klammerdu. Aga see on pikk ja raske tee. Meil mees viib lapse lasteaeda, see on kergem, sest neil läheb ikkagi kuidagi kiiremini.

Soovin sulle rahulikku meelt ja järjekindlust. Olen väga nõus kägu 21:36 postitusega. Täpselt nii meie lasteaias harjutatigi. Esimesel päeval olin juures, teisel käisin kaks tiiru ümber maja, kolmandal 20min poes jne. Aga see ei tähenda, et tagasilööke ei tuleks veel kuid hiljem. Kinnita lapsele, et oled olemas, tuled järgi. Kui järgi lähed, kinnita uuesti – näed, kõik on korras, sul oli tore päev, mina tulin järgi. Mul oli ka tore päev, palju tööd jms

Please wait...
Postitas:
Kägu

Arvan samuti, et see emaga lasteaias olemine on pikale läinud. Laps ei saagi aru, mis see lasteaed on ja kuidas seal ollakse. Enne lasteaeda minekut peaks tegema kõva eeltööd, et see lasteaia teema lapsele nö maha müüa. Rääkida, et ema ja isa lähevad tööle, sina lasteaeda. Mida kõike toredat lasteaias tehakse, õhtul tuleb ema või isa järele, siis minnakse koju jälle jne. Lapsel ei tohiks isegi millimeetrit jääda muljet, et lasteaed on hirmus, et tegelikult vanem muretseb, kui ta seal on, et see lasteaed on kuidagi olude sunnil paratamatus jne. Üldiselt on lapsel lihtsam, kui ta teab, et vanemad lähevadki päevaks tööle, mitte ema või isa ei lähe koju tagasi.
Mina praegu teeks pausi lasteaiaga ning alustaks pigem nö müügitööga, kui äge ikka lasteaed on. See järel kuskil veebruaris-märtsis alustaks uuesti ja siis tõesti juba selle suunaga, et vanem on kaasas 1-2 päeva maksimaalselt. Üldiselt võiks selleks hommikul lapse viijaks olla pigem üldse isa algul, kui see on vähegi võimalik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul kolm last. Esimesed kaks läksid lasteaeda kui olid 3. Harjumine võttis ühe päeva. Ühe päeva olin nendega koos vaatasime ruumid üle ja peale lõunat läksime ära. Järgmisel päeval olid juba pika päeva.
Kolmas laps läks sõime 1,5a ja harjumine võttis u nädal või vähem ja seda pigem õpetaja survel.
Oluline on eeltöö ja see algab lapse sünniga. Kas lubada imikut võõraste sülle? Mul ka sigulased kaugel, aga kui kohtusime, siis lasin neil imikut hoida ja nunnutada ning võimalusel.käisin ise ruttu üksi poes vms. Sama siis ka juba väikelapsega. Rääkisin juurde jutte sugulastest jne. Olen oma lastega imikust saati palju liikunud sh tööl, kohvikus, mängiväljakul, sõbrannatanud.
Samuti on mees olnud lapsega seotud. Ma ei saa öelda, et minu mees oleks alguses olnud selline hull isa tüüp, aga tal polnud valikut kõrvale jääda. Muidugi peale tööd ta tahtis pikali visata, aga siis oli aeg hoopis lapsega tegeleda ja see tähendas söötmist ja ka magama panekut. Võrdne vanemlus. Üldiselt on lastega olnud nii, et isa on mängimiseks ja lustimiseks, aga kui laps saab haiget, siis tahab ikka emmet.
Ema on oluline, aga ema ei saa olla maailma naba.
Lasteaia osas ma soovitaks mitut erinevat varianti proovida. Tõesti, et jääb sinna ja kõik. Lähed ära, aga kui ikka nt tunniga ei rahune, siis lähed järgi. Aruta seda õpetajaga. Variant ka saata isaga harjutama. Oluline on ka sinu enda suhtumine lasteaeda, räägi positiivselt ja õhinal sellest, kui tore seal on. Ja selgita, et kui on mure, siis,saab õpetaja käest abi jne. Ütle, millal järgi tuled ja kus vahepeal oled.
Jälgi mida ta kardab, kas õpetajaid, lapsi, vms.
Teine variant on ka praegu loobuda. Paar kuud sellega mitte tegeleda ja siis panna rõhku sotsialiseerimisele st mängutoad ja jätad ka isaga koju nt laupäeval ja lähed shoppama. Sa ise vajad ka puhkust sellest teemast.
Mehe sõnad on loogika tulemus, aga tal on samasugune vastutus nagu sinul.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen õpetaja.
Lapsed ja pered on lihtsalt niiiiiivõrd erinevad, osale sobib pikk ja aeglane harjutamine, teistele aidaa ja minek ja vahel on laps juba ammu enne vanemat küps üksi aeda jääma. Minu meelest on oluline otsustada, kas harjutad lapse sellest sügisest aeda või mitte. Ja kui otsustad harjutada, siis mingit kummivenitamist enam ei tee (et piilud ukse taga ja ootad mingit imemomenti, mis lapse tähelepanu võidaks) – laps muutub ainult üha kontrollivamaks ja ebakindlamaks, sest ta ei tea enam üldse, millal ema on olemas, millal kuskile kaduda võib, ta ju tajub, et sa tegelikult kibeled minema.

Kui sa usaldad seda lasteaeda ja neid õpetajaid ja tõepoolest tahad, et laps seal sellest sügisest käima hakkaks, siis hakka last uksel õpetajale üle andma ja mine ise ära. Laps peab juba ette teadma, et sa lahkud väikeseks ajaks ja millal (mis tegevuse järel) sa tagasi tuled – nt, et emme tuleb tagasi siis, kui te õue hakkate minema või kohe peale lõunasöömki vms. Ja siis on väga oluline, et sa justnimelt sel hetkel ka tagasi tuled, sest see tekitab lapses usaldust nii sinu kui õpetaja (ühise ja samasuguse) edastatava info suhtes.

Kui sulle tundub, et su laps selleks ikkagi valmis pole, siis võid sa ju uuesti harjutama hakata ka talvel vms, nt käies algul lasteaia õuealal koos lapsega mängimas (kui rühm õues on) vms. Aga räägi see plaan ka õpetajatega läbi. Ja selle pärast ära üldse põe, et õpetajatel on ebamugav või nad peavad pikka harjutamist imelikuks vms! Esiteks on see SINU elu ja SINU laps ja sina oledki oma pere kõige peamine ekspert. Ja teiseks on õpetajad näinud igasuguseid peresid ja igasuguseid olukordi, usu, sa ei saa olla kõige hullem 🙂 See lihtsalt ongi selline ebamugav aeg kõigi osapoolte jaoks, kui vanem on lapsega rühmas kaasas: on näha ju, et laps ei püüagi enne õpetajatega kontakti otsida ja usaldussuhet ehitama hakata, kuni esmane turvaallikas (ema) on ka käepärast, sest miks laps peakski? Ja sellest tulenevalt ongi teie puhul tõenäoliselt ainsaks töötavaks lahenduseks süda kõvaks teha ja laps (algul tõenäoliselt kahjuks läbi nutu) siiski üksi õpetajatele jätta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kaks last, kaks väga erinevat kogemust.

Meil on olnud nö võrdõiguslik pere, isa on kogu aeg olnud lastekasvatamisel osaline. Mõlemad lapsed palju reisinud ja maailma näinud, ei võõrasta.

Esimene laps – aiaalgus absoluutne põrgu. Alguses jooksis rühma, mina jäin rumala näoga järgi vaatama, õpetaja muigas, et noh, see läks küll hästi. Läksin siis koju. Kahe tunni pärast helistatakse – laps on end šokki nutnud, väriseb, nuuksub. Tulge kohe, või me kutsume kiirabi.

Harjutamine võttis aega kolm nädalat. Istusin ukse taga, tööarvuti põlvedel, et kohe kui vaja söösta appi. Õnneks viimaks laabus.

Teine laps – samad vanemad – ukse peale tehti samuti esimesel päeval tsau-pakaa ja kui läksime enne tuduaega järgi, kurjustati. Tal oli mäng pooleli. Tuli kah ära nutuga, aga teistmoodi – mismõttes ma pean lahkuma? Uääää, ei taha.

Teisel korral oli kõik juba täiesti kena ja kolmandal jäi tuttu. Kohe jääb magama, kuulab kenasti tädide sõna jne. Kusjuures see teine laps on magas veel paar kuud tagasi ainult emme ja issi vahepeal (sest ta varem keeldus oma voodisse minemast, me üritasime küll, esimene läks oma voodisse aastasena ilma suurema tsirkuseta), on märksa sülekam ja nunnutajam. Mõlemad läksid aeda kolmestena.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina tahaksin korra veidikene hoiatada pausi tegemise eest.

Minu laps läks sõime, kui oli 1a8k. Esimesel päeval andsin lapse üle, õpetaja võttis käest kinni ja nii nad rühmaruumi läksid, laps ei saanud arugi, mina läksin minema (olin muidugi enne teinud eeltööd, selgitanud, kui JUBE tore on lasteaias ja kuidas saab NII palju mängida ja sõpru jne, ja et emme peab tööl hakkama käima ja tuleb talle pärast järele). Oli paar tundi. Teisel päeval juba hakkas nutma, kui hüvasti jätsin, aga oli ka paar tundi ikkagi. Ja nii esimesel nädalal harjutasime, laps muidugi nuttis hommikuti. Aga ma ikka kogu aeg rääkisin edasi, kui tore seal on ja kuidas ema peab tööl käima ja kuidas ema ikka tuleb järele jälle ja kui toredad õpetajatädid on. Paar-kolm nädalat harjutasime hommikupoolikuti (mitte päris iga päev) ja tõin enne päevaund ära. Siis proovisin jätta lõunauneks. Esimesel korral ei jäänud magama, teisel korral juba jäi. Saime lõunaunega harjutada paar-kolm korda, siis jäi laps haigeks, sai kõrvapõletiku, selle ravimine võttis aega ja kuu aega hiljem, kui ta täiesti terve oli, otsustasin, et kuna mul polnud veel tööle minekut tegelikult, siis ma ei pea kiirustama (ma ei tahtnud korduvaid kõrvapõletikke lapsele) ja jätsin aasta lõpuni koju. Et las kasvab veel ja muutub vastupanuvõimelisemaks.

Kui jaanuaris uuesti harjutama hakkasime, oli laps kaheaastane, paus oli olnud ligi neli kuud, ja laps juba kogemusest mäletas, et lasteaias käimine tähendab ilma emata jäämist, seega oli see uuesti harjutama hakkamine ausalt öeldes raskem. Tähendab, laps jäi alati nutuga sinna, kuigi mõne aja pärast lõpetas nutmise ära ja mängis ja tegi kõik, mis vaja (ma täispikki päevi ei teinud ja mitte ka 5 p nädalas, andsin talle ikka puhkust ka). Kuna mul oli plaan harjutada laps ära töölemineku ajaks, kui ta kolmeseks sai, siis võtsin asja rahulikult, kui haigestus, ravisin ta korralikult terveks jne. Seega käiski terve kevadhooaja nii, et kaks nädalat või nädal lasteaias, siis nädal kodus nohu-köha ravimist või umbes sedasi. Suvel saime maal olla, ja sügisel, kui algas teine sõimeaasta, oli laps tegelikult ilusti harjunud, kuigi ta päris kaua hommikuti ikka pisardas, et emme läheb ära.

Muuseas, n-ö uuesti harjumine toimub igal sügisel, kui pärast maal veedetud suve jälle lasteaeda minek on (laps praegu 5,5-a), ehkki see pole nii traagiline muidugi. Tähendab, igasugune elukorra muudatus nõuab lapselt ikkagi mingil määral harjumist ja see on elu loomulik osa.

Seega, ole ettevaatlik selle pausi tegemisega ka. Võib juhtuda, et pärast pausi on asi veel hullem, sest laps teab juba, misasi see lasteaed on ja et emme sinna ei jää temaga kogu ajaks, ja ta võib hoopis rohkem vastu sõdida. Oleneb muidugi ka lapse arengust – kui ta räägib korralikult, on tal kergem oma soove õpetjatele selgeks teha jne. Ja kui näiteks pausi tegemise ajal olete saanud võimalusi sotsialiseerumist harjutada, võib hoopis juhtuda, et kodus tundubki lapsele igav ja ta tahab hoopis lasteaias mängida.

Kui TA-l praegu pole otseselt tööle vaja minna, ongi just hea harjutada ja need esimese aasta köhad-nohud-palavikud ära põdeda, siis on laps juba järgmisel aastal tugevam ja ema saab normaalselt tööl ka käia. Kui ma tööle läksin, kui laps oli 3, siis oli seda haigestumise värki palju vähem, ja iga nohu pärast ei pidanud ma teda enam koju jätma, kartes, et nohu kõrva lööb ja põletiku tekitab.

Ausalt, kui see harjumine ka terve õppeaasta aega võtab, mis siis sellest? Vahepeal on ju igasuguseid üritusi ka lasteaias, jõulupeod ja muud, siis ehk laps saab aru ka, et lasteaiaski on vaheldust ja igasugu põnevaid tegemisi.

Muidugi, eks igaüks tunneb oma last ise kõige paremini, ja on neid, kes ei taha kuidagi harjuda ja vajavad ääretult palju lähedust. Aga pikapeale peaks ikka laps ühiskonnaga ära ka harjuma. Edu teile!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu arvates on 3aastaselt lasteaeda kõige raskem last panna. Siis on nad kõige rohkem emme küljes kinni ja mõnel võib võtta kuid aega, et harjuda. 1.5aastased on piisavalt tited, et uue režiimiga harjuda j

See on väga individuaalne. Meie laps ei tahtnud 1,5-aastaselt midagi lasteaiast kuulda, ei olnud ka 2,5-aastaselt nõus seal ilma minuta teise tuppagi minema. Aga kui 3-aastaselt viisime, siis jäi päevapealt, ilma igasuguse probleemita ja käis kuni lasteaia lõpuni väga meelsasti sellest esimesest päevast peale. Võib ka olla muidugi, et lasteaed ise oli erinev – see, kuhu ta 3-aastaselt panime, oli väiksem eralasteaed. Äkki tasuks teemaalgatajal samuti väiksemat ja kodusemat kohta otsida. Võib-olla sobib see lapsele paremini.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõige alustuseks tahan öelda, et olin ja olen samas seisus:) st minu lapse puhul pole aeg lahendust toonud.
Siin eespool on Sulle juba palju head nõu antud ja samas on ka väga sapiseid vastuseid, millest ära tee välja.
Ma siiski julgustaks mõtlema selliselt, et Sa tead ja tunned mône aja pärast ise ära mis Sinu lapsele sobib ja olukorda leevendab. Alguses ja paraku minu puhul ka mitu aastat hiljem on jätkuvalt selline tunne, et miski ei aita:)))

Kuid paraku sellises stressis on esimene (ja ka teine) hooaeg rohkem haigustega kodus möödub. Lisaks arvesta, et aja möödudes lisandub veel tegureid millest Sa praegu ette ka muretseda ei oska – nt laps harjub ühe kasvatajaga, kes läheb ise lapsepuhkusele jne:)

Täiesti arusaadavalt oled Sa ka ise stressis hetkel. Lihtsalt tahtsingi lohutada, et sama seisus emasid on veelgi!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuigi mu enda laps on algusest peale selline sotsiaalsem olnud ja hoidnud on teda varakult nii vanavanemad, kui sõbrannad ja lasteaias leppis koheselt, siis usun, et selliste arglike laste koheselt suurde kollektiivi viimine ehmatab nad algselt ära. Ma harjutaks võibolla tõesti alguses mehe, sõbranna, emaga, siis viiks väiksemasse hoidu mõneks tunniks ja siis lasteaeda. Selline step by step. Lasteaias see kisa ja melu väsitab nad niigi ära – kui veel selline vaiksemast keskkonnast hoitud laps ka, siis võib ikka korraliku paanikahoo tekitada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

kindlasti sa ei taha seda kuulda, aga mul oli ii:
1. laps (poiss) läks 2a 6k lasteaeda_ no väga raske oli, kasvatajad ka sellised nõukaagsed, et “misemmetamineseesiinüldeon”? Aga sellist röökimist õnneks polnud, laps oli lihtsalt kurb ja harjus/leppis tasapisi

2. Laps (tüdruk) lõbus ja väga sotsiaalne läks 2.a ja ei harjunudki, sai lihtsalt šoki! Lasteaiast soovitati ka paus teha. Aasta hiljem (3a) panime uuesti, siis oli 1. aasta harjumine, 2. aasta olukorraga leppimine ja 3. aasta lõppes hommikune nutt.

Sry, et abiks olla ei saa olla.
Oma last tunned kõige paremini, et kui ei harju ja vähegi hoiuvõiamlus, tee pool aastat paus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Viisin 4a4k lapse septembris, jaanipäevaks oli juba harjunud. 😀 Kahjuks või õnneks saime sellest aastast riiklikku lasteaeda, tuleb uus harjumine…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu tundlikku last ei saanud ka mitte kellegagi jätta esimestel eluaastatel. No ikka andsin imikuna juba kõigile sülle kes soovisid aga ei aidanud. Õnneks ühega vanaemadest klappis veidi.
Oligi esimestel aastatel hoius st vanuses 2.5-kuni 4.5. Ja siis käis lasteaias ka äärmiselt vastumeelselt.
Pere järgmiste lastega pole probleeme olnud.
Lapsed ongi erinevad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Las mees viib ise lapse lasteaeda. Isade küljes üldiselt ei riputa nii hullusti.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meil on hoopis vastupidi, et laps läheb heameelega lasteaeda, jääb ka sinna ilusti, aga kasvatajad leiavad probleeme. Kõige esimeses lasteaias tehti kohe selgeks ühe kasvataja poolt, et laps on vanuse poolest liiga väike, kuigi ei olnud ametlikult ja kohta meile pakuti direktori poolt ilma ise küsimata. Ei tekkinudki selle ühe kasvatajaga sobivust mul endal juba ja lapse huvi ka lasteaia vastu oli kadumas ja ei tahtnud enam minna. Otsustasin ta sealt ära võtta, aga siis üsna pea pakuti kodule lähemale kohta teise lasteaeda. Esialgu oli kõik kena, aga siis hakkas allamäge minema ja jälle kasvatajate poolt (need kasvatajad hoidsid omavahel kokku) , olen sellest siin teema ka teinud. Nüüd suvel oli 2 ajutist lasteaeda (jube väntsutamine ma tean ja endale ka see üldse ei meeldinud) ,aga laps läks jällegi mõlemasse hommikul naerulsui. Käis harva, sest ma poole kohaga tööl ja tegin kiiresti oma tööd ära, et ta saaks rohkem kodus olla. Viimases ajutises lasteaias käis vast 3 korda ainult, aga seal oli üks hästi tore kasvataja ja laps jälle läks rõõmuga. Õhtul veel koduski rääkis, et läheb homme lasteaeda ,tore tädi on seal ja üks mänguasi, mis talle meeldib. Sellest rühmast ei tulnud lapse kohta ühtegi negatiivset hinnangut. Nüüd läks siis oma lasteaeda tagasi, aga järgmisesse rühma, kus on jälle uued kasvatajad. Mõtlesin juba hirmuga, et mis ees ootab nüüd. Nägin kohe esimesel päeval, et ei tõota head, et kasvatajad tunduvad liiga karmid ja kurja olekuga ja ka pensionieelikud vanade stampidega. Laps aga läks jälle kenasti aeda ja lasteaias on ta väga hea ja vaikne laps olnud koguaeg. Nüüd siis tuli uus kasvataja rääkima, et laps pole sotsiaalne, et õues teistega ei mängi, vaid longib kasvatajatel järel ja tahab nendega suhelda. Ise mõtlen, et mis selles negatiivset on ja pealegi on alles uue rühma ja kasvatajatega harjumiseaeg, aga kõike vaja kohe saada ja kõik peavad olema ühtemoodi. Lapsest on kahju juba ja arusaamatu olukord. Tavaliselt on ju just mure, et laps ei harju lasteaiaga, nutab ja ei taha minna ega olla. Meil on nii, et kasvatajad ei harju lapsega. Häirib see, et on vaikne, meeldib omaette toimetada ja kasvatajatega suhelda. Juba mõtlen, et äkki laps siis ei sobigi lasteaeda, kuigi talle ju meeldib seal käia, seda on igati näha ja kuulda, ka kasvatajate poolt.
Näen, et sellist individuaalset lähenemist ei ole üldse, et üldse ei osatagi sellega arvestada, et lapsed võivad ka erinevad olla, et on ka tundlikumaid lapsi olemas, kellele meeldibki teiste lastega suhelda vähem ja rohkem omaette mängida ja kõik ei jookse ringi ega ole nii aktiivsed. Samas on ju ka siis probleem, kui laps on liiga aktiivne ja lärmakas. Mina olen nõutu juba ausalt öeldes ja see tundub nii mõttetu üritus olevat, et järsku ei lähegi tööle enam ja ei viigi last lasteaeda, kuigi talle meeldib seal ju käia. Kardan, et ta lihtsalt rikutakse seal ära selle väänamise kellekski teiseks mingite stagnaaja normide põhjal ja lõpuks on lapsele vaid kahju tehtud. Ma ei saa ka sellest aru, et mis toimub, et kui lähen lapsele järgi näiteks kell pool 17, on kasvatajal juba kott õlal ja valmis kohe koju startima ja jube kiire on, kuigi rühm on lahti 18-ni ja veel mõni laps on kohal. On see vaid meil lasteaias nii või igalpool. 10 aastat tagasi see küll nii ei olnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lapsel peab tekkima ja kinnistuma teadmine, et emme läheb ja tuleb tagasi.Kui tal siiani seda kogemust üldse pole, siis ongi paanika. Seda saad ju ise igapäevaselt harjutada – lähed prügi viima,(postkasti juurde, keldrisse, misiganes) teed lapsele tšau, lehvitad ja lähed ja tagasi tulles kallistad ja rõõmustad koos lapsega. Ja nii edasi. Ajataju nii väiksel veel ei ole, oluline on teadmine, et emme tuleb. Selline lasteaias ukse taga istumine, nii et laps sind seal “kontrollimas” käib, ei ole kindlasti tulemuslik, ühel hetkel sa ju lähed ära ja siis on jälle nutt ja paanika.

Please wait...
Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )


Esileht Väikelaps Kaua harjub laps lasteaiaga…