Esileht Pereelu ja suhted Kaua kestab südamevalu?

Näitan 28 postitust - vahemik 61 kuni 88 (kokku 88 )

Teema: Kaua kestab südamevalu?

Postitas:
Kägu

Mis minust litsi teeb?

See, et ma jätsin oma esimese mehe teise pärast maha? Kas ma oleks pidanud koos edasi elama, ise unistades teisest?  Vôi leidma vôimaluse ja kahe mehega korraga suhtes olema?
Sinu sajatus, et saatus saab mu kätte on naeruväärne.
Eks me kôik ole pidevalt saatuse kätes, aga suuresti on meie saatus justnimelt meie endi kätes.

Mina pean seda õnneks ja õnnelikuks juhuseks, et sattusime seal sünnipäeval uuesti kokku ja jäimegi kokku.

Sinu käitumine, oletused eksmehe kohta, naermine eksmehe ”trikkide” üle, pisikese lapse kõrvalt tõeliselt väsinuna jõudes mehi vaadata, ise ütlesid, et olid nii kurnatud ja väsinud, mees ka ei tegelenud. Mul ei tule väsinuna pähegi lantima minna. Samuti see, et sind aktsepteeritakse teise mehe poolt, teades seda kirglikku lugu ja elu eksmehega, ükski normaalne mees ei aktsepteeri sellist ülestunnistust, saatus on su juba kätte saanud, oled saatnud imeliku mehe.

+3
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Saanud* Samuti läbi mõtlemata otsused ja uisapäisa elamine, laps siin, laps seal, uus mees ,vana mees.

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Põhiline aga ongi see, et irvitad eksmehe üle, terve su tekst nagu irvitaks tema üle. Miks ometi?

+6
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kaks kuud ???? Sa kõlad nagu see mees, kes kunagi mulle kurtis, et on juba terve viis päeva või isegi nädala (!) minusse nii hullusti armunud, et magada ei saa. Saaks aru, kui räägid 10 aastast. Nagu eespool öeldud, see ei lähegi üle.

Ma läheks hulluks, kui ma juba kaks ööd oleks magamata. Kas tahtsid, et see mees oleks surnud olnud, kui 5-7 ööd magamata tundub hale? Nõme naine.

 

0
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga praegu ikka täitsa mustas augus. Raske saada isegi ühest päevast teise. Ei paku väga lohutust teadmine, et poole aasta pärast on kindlasti juba kergem.

Sõbrannad abiks asjade nämmutamisel. Joo ennast täis.

0
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et minu esimene mees, kellaga olin koos täpselt 12aastat, pole siiamaani minust üle saanud. Kohtusime jaanipäeval ja armusime esimesest silmapilgust nii ära, et juba augustis kolisime kokku elama. Olime noored, armastus oli nii paks, et hingata ka ei saanud, kui teist lähedal ei olnud. Esimesed 5-6aastat olid meil pilvitud, klappisime nagu kaks pusletükki omavahel, ideaalselt. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasime tundma, et kõik on justkui teineteisele antud, kõike on koos tehtud, käidud, nähtud. üheksandal kooselu aastal otsustasime sammu edasi astuda ja lapse saada. Aga see uus olukord oli nii elumuutev, et kaugenesime teineteisest. Ma olin väsinud, sest olin beebiga koguaeg rakkes, mees oli väsinud, sest ta oli koguaeg tööl. Ühist aega jäi järjest vähemaks. Tahtsin olla parim ema, pühendasin ennast suuresti lapsele. Ma ei tahtnud, ega vajanud enam mehe lähedust, ma ei vajanud seksi, ega muud mida mees tahtis pakkuda. Palusin mehel magada teises toas jne.

Maha jätsin mehe maha, kui laps oli umbes 2aastane. Ma jätsin ta maha, sest mind tabas samasugune armumine ja ära tundmine, nagu kunagi temaga.

See juhtus mu sõbranna sünnipäeval. Ma olin seda meest varem näinud ühes pulmas. Ajasime juttu ja tantsisime mõned tantsud. Ja juba siis miski pani mind temast fantaseerima.

Aga seal sõbranna sünnipäeval, ühe tobeda seltskonnamängu lõpus ta kallistas mind ja andis põsemusi. Ma olin sekundiga kõrvuni armunud.

Asja tegi keeruliseks see, et olime mõlemad suhtes. Tema küll mitte kooselus, aga suhtes ikkagi.

Tegime mõlemad elumuutva otsuse. Mina kolisin oma mehe juurest välja, koos lapsega ja tema lõpetas oma suhte.

See jama mida me eksid meile korraldasid, sellest peaks muidugi eraldi teema tegema. Aga me olime koos, me olime armunud ja õnnelikud, muu ei lugenud. Minu eks keeldus meie last vahel oma juurde võtmas, ei tahtnud suhelda lapsega, sest kõik mis seonduvat temale minuga on vastik ja okseleajav. Siis ta mõtles ümber ja hakkas lapse ainuhooldusõigust nõudma, sest minusuguse l****ga ei tohiks üks laps üleüldse kokku puutuda. Õnneks ähvarduseks see jäigi.

Laps on nüüdseks 16aastane ja suhtleb oma isaga minimaalselt. Lapse jaoks on mu praegune mees tema isa, sest temaga on ta pisikesest peale kasvanud ja oma isa isana ta ei tea.

Kui eksiga juhuslikult kokku satun, siis vahetame ikka paar sõna. Muigan ikka, kui kuulen, kui hästi tal läheb, kui õnnelikus abielus ta on, kus ta kõik käinud on ja mida teinud (ma saan aru, et ta annab mulle mõista, millest mina kõik ilma jäin, kui tema juurest ära läksin). Suvel sattusime koos ühte pulma jälle. Õnneks tema istus oma abikaasaga meist üpris kaugel, aga kui ringi liikusime, siis mu eks hakkas kohe kuidagi ennast nähtavaks tegema: rääkima kõvema häälega, nalja tegema ja ise naerma. Tantsupõrandal liikus oma abikaasaga ikka võimalikult meie lähedal, endal nägu naeru täis, võttis suuri tantsupoognaid ja oli väga hell oma kaasa suhtes, et ma ikka näeks milline fantastiline mees ta on. Või väljas seltskonnaga juttu ajades liitus ka ja võttis jutujärje enda kätte.

Ühesõnaga see on piinlik ja naljakas sama aegselt. Meie lahkuminekust on umbes 14 aastat möödas, aga minuarvates lähen ma talle ikka veel palju korda.

Pikk jutt sai, sattusin hoogu.

Ma arvan, et sa kujutad endale ikka palju asju ette:)

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mis minust litsi teeb?

See, et ma jätsin oma esimese mehe teise pärast maha? Kas ma oleks pidanud koos edasi elama, ise unistades teisest? Vôi leidma vôimaluse ja kahe mehega korraga suhtes olema?

Sinu sajatus, et saatus saab mu kätte on naeruväärne.

Eks me kôik ole pidevalt saatuse kätes, aga suuresti on meie saatus justnimelt meie endi kätes.

Mina pean seda õnneks ja õnnelikuks juhuseks, et sattusime seal sünnipäeval uuesti kokku ja jäimegi kokku.

Sinu käitumine, oletused eksmehe kohta, naermine eksmehe ”trikkide” üle, pisikese lapse kõrvalt tõeliselt väsinuna jõudes mehi vaadata, ise ütlesid, et olid nii kurnatud ja väsinud, mees ka ei tegelenud. Mul ei tule väsinuna pähegi lantima minna. Samuti see, et sind aktsepteeritakse teise mehe poolt, teades seda kirglikku lugu ja elu eksmehega, ükski normaalne mees ei aktsepteeri sellist ülestunnistust, saatus on su juba kätte saanud, oled saatnud imeliku mehe.

Vastan:

1) 2aastane ei ole enam nii pisike, et ema ei või teda isaga kahekesi koju jätta.

2) Kui su elu tiirleb ainult ümber lapse, siis on minu jaoks hädavajalik, et  saaks kodunt välja ja oma aega. Mulle meeldis/meeldib õhtuti kiirkõndi käia tegemas, mitte iga õhtu, aga kui tundsin, et tahan minna siis ootasin mehe ära, sõime õhtust ja läksin kõndima. See tund aega oli minu aeg.

3) Ma ei läinud sünnipäevale latima. Ma ei läinud selle mõttega, et võtan täna kellegi rajalt maha. Ma läksin sünnipäevale. See mis seal juhtus oli juhus.

4) Ma ei ole oma mehele rääkinud  eksmehest seda, kas ja kui kirglikud me olime. (Kes üldse teeks sellist asja???). Samamoodi ei ole mina tahtnud teada, milline oli mu mehe suhe naisega enne mind. Kas, kus ja kui palju nad armastasid, seksisid, kui suur kirg neil oli. Päriselt, ma ei taha seda teada. Ma aktsepteerin seda, et enne mind oli mu mehel ka elu, samamoodi nagu mul endalgi. Me mõlemad loobusime oma eelmisest suhtes, et olla koos. See lõplik lõpetamine võttis natuke aega (see pole nii lihtne, et laupäeval kohtusime ja esmaspäeval kolisime kokku), aga olime kaaslaste vastu ausad, me ei hakanud armukesteks.
Minul oli raskem seda otsust teha, sest mul oli laps, me olime nii kaua koos olnud, me elud olid mitmes mõttes läbi põimunud. Neid ahelaid oli raskem katkestada.

5) Mis puutub eksmehe üle naermisse, siis ma ei naera tema üle, tema käitumine sobis lihtsalt selle teemaga kokku. 14aastat on nii pikk aeg, et ma ei mäleta enam kõike janti selle ümber ja ma ei tahagi mäletada. Ma ei keskendu sellele, lihtsalt seda teemat lugedes meenus ja assotsieerus mulle mu oma lugu. Tõin mõned näited lähiminevikust, mis tekitavad minus tunde, et mu endine mees pole minust siiamaani päriselt üle saanud. Naermisest veel nii palju, et mulle ei ole see üldse naljakas. Pigem on mul piinlik sellise käitumise üle, sest see mees oli kunagi minu valik, minu number üks, mees kellele ma otsustasin lapse sünnitada.

Miks ma oma lapsele isast  halba ei räägi on see, et mina valisin ta oma lapsele isaks, see oli minu valik. Näidates ühe sõrmega isa peale, näitavad kolm sõrme samal ajal minu peale. 16aastat tagasi tundus see õige valik ja ma ei kahetse seda. Ma ei kahetse ka seda, et mul oli 12aastat pikk suhe.

+3
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ainus, mis mina välja lugesin, et naine jälgis pulmas kullipilguga oma eksi tegemisi.

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mitte millegagi! Lihtsalt nii ongi! Ja lepi! Aga sellega ta arvestanud ei olnud, et ma ei lepigi! Ja nüüd nii ongi!

Oleks parem olnud, kui oleks suvakatega ilma rahata maganud, nagu teised mehed teevad? Päris rumal oled.

0
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ainus, mis mina välja lugesin, et naine jälgis pulmas kullipilguga oma eksi tegemisi.

Tõesti? Muu osa tekstist jäi täesti arusaamatuks? Kas sa muid tekste loed samamoodi, et mõistad ainult  10-15%? Raamatutega sama?

Ära lugemise peale oma aega raiska, see tegevus pole ilmselt sinule.

+2
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mis minust litsi teeb?

See, et ma jätsin oma esimese mehe teise pärast maha? Kas ma oleks pidanud koos edasi elama, ise unistades teisest? Vôi leidma vôimaluse ja kahe mehega korraga suhtes olema?

Sinu sajatus, et saatus saab mu kätte on naeruväärne.

Eks me kôik ole pidevalt saatuse kätes, aga suuresti on meie saatus justnimelt meie endi kätes.

Mina pean seda õnneks ja õnnelikuks juhuseks, et sattusime seal sünnipäeval uuesti kokku ja jäimegi kokku.

Sinu käitumine, oletused eksmehe kohta, naermine eksmehe ”trikkide” üle, pisikese lapse kõrvalt tõeliselt väsinuna jõudes mehi vaadata, ise ütlesid, et olid nii kurnatud ja väsinud, mees ka ei tegelenud. Mul ei tule väsinuna pähegi lantima minna. Samuti see, et sind aktsepteeritakse teise mehe poolt, teades seda kirglikku lugu ja elu eksmehega, ükski normaalne mees ei aktsepteeri sellist ülestunnistust, saatus on su juba kätte saanud, oled saatnud imeliku mehe.

Vastan:

1) 2aastane ei ole enam nii pisike, et ema ei või teda isaga kahekesi koju jätta.

2) Kui su elu tiirleb ainult ümber lapse, siis on minu jaoks hädavajalik, et saaks kodunt välja ja oma aega. Mulle meeldis/meeldib õhtuti kiirkõndi käia tegemas, mitte iga õhtu, aga kui tundsin, et tahan minna siis ootasin mehe ära, sõime õhtust ja läksin kõndima. See tund aega oli minu aeg.

3) Ma ei läinud sünnipäevale latima. Ma ei läinud selle mõttega, et võtan täna kellegi rajalt maha. Ma läksin sünnipäevale. See mis seal juhtus oli juhus.

4) Ma ei ole oma mehele rääkinud eksmehest seda, kas ja kui kirglikud me olime. (Kes üldse teeks sellist asja???). Samamoodi ei ole mina tahtnud teada, milline oli mu mehe suhe naisega enne mind. Kas, kus ja kui palju nad armastasid, seksisid, kui suur kirg neil oli. Päriselt, ma ei taha seda teada. Ma aktsepteerin seda, et enne mind oli mu mehel ka elu, samamoodi nagu mul endalgi. Me mõlemad loobusime oma eelmisest suhtes, et olla koos. See lõplik lõpetamine võttis natuke aega (see pole nii lihtne, et laupäeval kohtusime ja esmaspäeval kolisime kokku), aga olime kaaslaste vastu ausad, me ei hakanud armukesteks.

Minul oli raskem seda otsust teha, sest mul oli laps, me olime nii kaua koos olnud, me elud olid mitmes mõttes läbi põimunud. Neid ahelaid oli raskem katkestada.

5) Mis puutub eksmehe üle naermisse, siis ma ei naera tema üle, tema käitumine sobis lihtsalt selle teemaga kokku. 14aastat on nii pikk aeg, et ma ei mäleta enam kõike janti selle ümber ja ma ei tahagi mäletada. Ma ei keskendu sellele, lihtsalt seda teemat lugedes meenus ja assotsieerus mulle mu oma lugu. Tõin mõned näited lähiminevikust, mis tekitavad minus tunde, et mu endine mees pole minust siiamaani päriselt üle saanud. Naermisest veel nii palju, et mulle ei ole see üldse naljakas. Pigem on mul piinlik sellise käitumise üle, sest see mees oli kunagi minu valik, minu number üks, mees kellele ma otsustasin lapse sünnitada.

Miks ma oma lapsele isast halba ei räägi on see, et mina valisin ta oma lapsele isaks, see oli minu valik. Näidates ühe sõrmega isa peale, näitavad kolm sõrme samal ajal minu peale. 16aastat tagasi tundus see õige valik ja ma ei kahetse seda. Ma ei kahetse ka seda, et mul oli 12aastat pikk suhe.

Enesekindluse eest 5 kahe plussiga (pole aegumenteerimissoovi enam). Kuid minu arvamus jääb samaks. Saatus saab su kätte.

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ega paratamatult nende loodega nii ongi. Otsime kõige paremat, teeme haiget, aga mis tulemuse nimel? Tegelikult ei muutu ju midagi, tuleb kõik jälle ringiga tagasi. Parem hoida seda mis meil on. Päikest päeva!

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mitte millegagi! Lihtsalt nii ongi! Ja lepi! Aga sellega ta arvestanud ei olnud, et ma ei lepigi! Ja nüüd nii ongi!

Oleks parem olnud, kui oleks suvakatega ilma rahata maganud, nagu teised mehed teevad? Päris rumal oled.

Ei oleks parem olnud. Ma oleksin lõpetanud suhte ka siis, kui ta oleks suvakatega ilma rahata maganud. Ma lihtsalt ei soovi truudusetu ja ebausaldusväärse inimesega pereelu elada.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nn südamevalu on tegelikkuses lihtsalt neurotransmitter dopamiini kõikumistest tekkinud sõltuvushäire.

Dopamiini peamised “haldusvaldkonnad” on mõnutunne, motivatsioon ja õppimine. Dopamiinist saadav mõnutunne on ka üks peamisi sõltuvuse tekitajaid.

Kui mõtlete oma eksile (üldjuhul “mõtlete talle kuldse kuue selga”, kui tsiteerida filmiklassikuid), siis toimub teie ajus dopamiini tõus tavatasemest ülespoole. Eriti märgatav on see siis, kui saate näiteks sellelt inimeselt sõnumi, näete kogemata tema pilti, vaatate tema sotsiaalmeediakontot vms. Sellisel juhul on tõus üsna kiire ja järsk, heaolutunde kasv on koheselt tajutav (kuigi ilmselt on see pisut metakognitiivne, ehk siis te ei suuda sellesse teadlikult suhtestuda). Kahjuks on aga dopamiinitaseme tõusuga selline lugu, et sellele järgneb alati ka dopamiinitaseme langus, ning see langeb normaaloleku tavatasemest tunduvalt allapoole. Alla läheb dopamiin enamasti mõnevõrra rohkem kui eelnevalt üles oli läinud, ehk siis iga sellise üles-alla kõikumisega langeb teie dopamiini tavatase järjest madalamale. See tähendab, et tõusud ei ole enam nii tajutavad, rõõm ja mõnu ei ole enam nii valdav ja kõikehõlmav kui mingil mineviku ajahetkel. Ühelt maalt hakkab kogu maailm tunduma nagu üks lõputu hädaorg, kuhu ainsana “toob valgust” sellele inimesele mõtlemine, kellest te üle ei saa. Samas, nagu juba öeldud, langeb samal ajal tavatase sügavamale ja sügavamale allapoole, nii et lõpuks ei suuda isegi sellele inimesele mõtlemine dopamiini enam teab mis kõrgele tõsta; kuid mingil määral see siiski tõuseb ning see on ikkagi parem kui mitte midagi. Ning seejärel taas langeb… madalamale, kui see enne oli.

See on igasuguse sõltuvusega nii. Mõni sõltuvus on paremini arusaadav – nt narkosõltuvus, shopingusõltuvus vms. See on klassikaline sõltuvus, millest üldjuhul varem või hiljem hakkab igaüks endale aru andma. Iseasi, kas ta sellega tegeleda või selle vastu midagi ette võtta tahab. Aga ta teab sisimas, et tal see sõltuvus on, kuigi talle meeldib seda enda ees eitada.

Südamevalu puhul inimesed ei loo seost sõltuvusega. Väga paljudel juhtudel neil inimestel muid selgelt väljendunud sõltuvusi ei ole, nii et nad ei pea ennast üldse “sõltlastüübiks”. Tegemist on aga üks-ühele sama dopamiini liikumise kuluga, mis igasuguse muu sõltuvuse korral. Sellest aru saamine on esimene samm paranemise suunas.

Järgmine samm on enda võõrutamine. Kui taas mõtted südamevalu objektile lähevad, lõika need läbi. Jõhkralt ja jõuga. Ei luba seda endale ja kõik. Algus on väga raske. Mõtled ikka sellele inimesele 15o906 ja rohkem kordi päevas. Kuid kui sa endale teadvustad, et see on sinu dopamiinivajadusest põhjustatud sundkäitumine, siis hakkad sammhaaval sellega paremini toime tulema. Lihtsalt ei luba endale enam sellest inimesest unelemist. Algul võid näiteks ka nii teha, et terve päev ei luba seda endale, aga õhtul – ütleme, seitsmest poole kaheksani – on sul vaba voli sellele inimesele mõelda, kuid ainult tingimusel, et teed sel ajal midagi enda keha jaoks kasulikku. Näiteks jalutad õues, lähed jõusaali, teed toas võimlemisharjutusi, mida iganes. Ja kui sa seda füüsilist tegevust teha ei viitsi, siis ei tohi sa endale lubada ka sellele inimesele mõtlemist. Ning nii ongi. Päeva pealt selliseid muutusi teha ei saa, ajukeemia ei luba, aga kui sa sellest toimemehhanismist aru saad, ning pärast lõputuid läbikukkumisi üha uuesti ja uuesti sama raja peale tagasi lähed, siis ühel hetkel – kuna sinu dopamiinikõikumised jäävad järjest väiksemaks – hakkab ka sinu dopamiini tavatase vaikselt ülespoole liikuma. Võimalik, et mõne aja pärast leiad dopamiini hoopis millestki muust. Erinevatest olukordadest, mitte ainult sellest ühest inimesest või suhteteemast.

Jah, südamevalu kestvust ei saa ennustada, kuid sellest on võimalik teadliku suhtumise abil üle saada. Ning selleks on 2 võimalust. Kas lased oma ellu uue inimese, kes sind sama õnnelikuks teeb – nii kaob eelmine inimene su meeltest iseenesest. Või kui seda uut inimest ei ole, siis tuleb lihtsalt tahtejõudu rakendada ning endal täielikult ja kapitaalselt keelata sellele inimesele mõtlemast. See on ainus võimalus end mõne aja möödumisel taas “normaalsena” tunda.

Kes inglise keelt valdab, uurige väljendeid limerence, dopamine path, rumination, obsessive thoughts.

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Viimasele: super teadmine, aitäh!

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nn südamevalu on tegelikkuses lihtsalt neurotransmitter dopamiini kõikumistest tekkinud sõltuvushäire.

Dopamiini peamised “haldusvaldkonnad” on mõnutunne, motivatsioon ja õppimine. Dopamiinist saadav mõnutunne on ka üks peamisi sõltuvuse tekitajaid.

Kui mõtlete oma eksile (üldjuhul “mõtlete talle kuldse kuue selga”, kui tsiteerida filmiklassikuid), siis toimub teie ajus dopamiini tõus tavatasemest ülespoole. Eriti märgatav on see siis, kui saate näiteks sellelt inimeselt sõnumi, näete kogemata tema pilti, vaatate tema sotsiaalmeediakontot vms. Sellisel juhul on tõus üsna kiire ja järsk, heaolutunde kasv on koheselt tajutav (kuigi ilmselt on see pisut metakognitiivne, ehk siis te ei suuda sellesse teadlikult suhtestuda). Kahjuks on aga dopamiinitaseme tõusuga selline lugu, et sellele järgneb alati ka dopamiinitaseme langus, ning see langeb normaaloleku tavatasemest tunduvalt allapoole. Alla läheb dopamiin enamasti mõnevõrra rohkem kui eelnevalt üles oli läinud, ehk siis iga sellise üles-alla kõikumisega langeb teie dopamiini tavatase järjest madalamale. See tähendab, et tõusud ei ole enam nii tajutavad, rõõm ja mõnu ei ole enam nii valdav ja kõikehõlmav kui mingil mineviku ajahetkel. Ühelt maalt hakkab kogu maailm tunduma nagu üks lõputu hädaorg, kuhu ainsana “toob valgust” sellele inimesele mõtlemine, kellest te üle ei saa. Samas, nagu juba öeldud, langeb samal ajal tavatase sügavamale ja sügavamale allapoole, nii et lõpuks ei suuda isegi sellele inimesele mõtlemine dopamiini enam teab mis kõrgele tõsta; kuid mingil määral see siiski tõuseb ning see on ikkagi parem kui mitte midagi. Ning seejärel taas langeb… madalamale, kui see enne oli.

See on igasuguse sõltuvusega nii. Mõni sõltuvus on paremini arusaadav – nt narkosõltuvus, shopingusõltuvus vms. See on klassikaline sõltuvus, millest üldjuhul varem või hiljem hakkab igaüks endale aru andma. Iseasi, kas ta sellega tegeleda või selle vastu midagi ette võtta tahab. Aga ta teab sisimas, et tal see sõltuvus on, kuigi talle meeldib seda enda ees eitada.

Südamevalu puhul inimesed ei loo seost sõltuvusega. Väga paljudel juhtudel neil inimestel muid selgelt väljendunud sõltuvusi ei ole, nii et nad ei pea ennast üldse “sõltlastüübiks”. Tegemist on aga üks-ühele sama dopamiini liikumise kuluga, mis igasuguse muu sõltuvuse korral. Sellest aru saamine on esimene samm paranemise suunas.

Järgmine samm on enda võõrutamine. Kui taas mõtted südamevalu objektile lähevad, lõika need läbi. Jõhkralt ja jõuga. Ei luba seda endale ja kõik. Algus on väga raske. Mõtled ikka sellele inimesele 15o906 ja rohkem kordi päevas. Kuid kui sa endale teadvustad, et see on sinu dopamiinivajadusest põhjustatud sundkäitumine, siis hakkad sammhaaval sellega paremini toime tulema. Lihtsalt ei luba endale enam sellest inimesest unelemist. Algul võid näiteks ka nii teha, et terve päev ei luba seda endale, aga õhtul – ütleme, seitsmest poole kaheksani – on sul vaba voli sellele inimesele mõelda, kuid ainult tingimusel, et teed sel ajal midagi enda keha jaoks kasulikku. Näiteks jalutad õues, lähed jõusaali, teed toas võimlemisharjutusi, mida iganes. Ja kui sa seda füüsilist tegevust teha ei viitsi, siis ei tohi sa endale lubada ka sellele inimesele mõtlemist. Ning nii ongi. Päeva pealt selliseid muutusi teha ei saa, ajukeemia ei luba, aga kui sa sellest toimemehhanismist aru saad, ning pärast lõputuid läbikukkumisi üha uuesti ja uuesti sama raja peale tagasi lähed, siis ühel hetkel – kuna sinu dopamiinikõikumised jäävad järjest väiksemaks – hakkab ka sinu dopamiini tavatase vaikselt ülespoole liikuma. Võimalik, et mõne aja pärast leiad dopamiini hoopis millestki muust. Erinevatest olukordadest, mitte ainult sellest ühest inimesest või suhteteemast.

Jah, südamevalu kestvust ei saa ennustada, kuid sellest on võimalik teadliku suhtumise abil üle saada. Ning selleks on 2 võimalust. Kas lased oma ellu uue inimese, kes sind sama õnnelikuks teeb – nii kaob eelmine inimene su meeltest iseenesest. Või kui seda uut inimest ei ole, siis tuleb lihtsalt tahtejõudu rakendada ning endal täielikult ja kapitaalselt keelata sellele inimesele mõtlemast. See on ainus võimalus end mõne aja möödumisel taas “normaalsena” tunda.

Kes inglise keelt valdab, uurige väljendeid limerence, dopamine path, rumination, obsessive thoughts.

 

Jaa, kõik õige.

Naistel on aga mingi veider komme nostalgitseda ja minevikku jube roosaks kujutleda. Näiteks minu naine ikka veel vahel õhkab oma eksi järele, kellega ta olevat olnud jube kirglik ja romantiline suhe ja elu olevat kunagi olnud nagu lill. Aga mina juhuslikult tean seda meest, tegemist on suvalise alkolembese jorsiga, kes  naisest üldse ei hoolinud vaid ainult pudelit armastab. Koos nad ei elanud ja said vahel harva kokku lihtsalt. Naisel oli ilmselge kaassõltuvussuhe, mida ta muidugi endale kuidagi tunnistada ei taha.

Mul oli ka varem pikk kooselu aga mul küll mingit nostalgiat sellest ei tunne, pigem imestan, et nii kaua vastu pidasin. Kuigi see kooselu oli üldiselt normaalne, ei midagi dramaatilist seal polnud. Ilusaid momente oli muidugi aga ikkagi, praegune suhe on oluliselt parem lihtsalt.

+4
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nn südamevalu on tegelikkuses lihtsalt neurotransmitter dopamiini kõikumistest tekkinud sõltuvushäire.

Dopamiini peamised “haldusvaldkonnad” on mõnutunne, motivatsioon ja õppimine. Dopamiinist saadav mõnutunne on ka üks peamisi sõltuvuse tekitajaid.

Kui mõtlete oma eksile (üldjuhul “mõtlete talle kuldse kuue selga”, kui tsiteerida filmiklassikuid), siis toimub teie ajus dopamiini tõus tavatasemest ülespoole. Eriti märgatav on see siis, kui saate näiteks sellelt inimeselt sõnumi, näete kogemata tema pilti, vaatate tema sotsiaalmeediakontot vms. Sellisel juhul on tõus üsna kiire ja järsk, heaolutunde kasv on koheselt tajutav (kuigi ilmselt on see pisut metakognitiivne, ehk siis te ei suuda sellesse teadlikult suhtestuda). Kahjuks on aga dopamiinitaseme tõusuga selline lugu, et sellele järgneb alati ka dopamiinitaseme langus, ning see langeb normaaloleku tavatasemest tunduvalt allapoole. Alla läheb dopamiin enamasti mõnevõrra rohkem kui eelnevalt üles oli läinud, ehk siis iga sellise üles-alla kõikumisega langeb teie dopamiini tavatase järjest madalamale. See tähendab, et tõusud ei ole enam nii tajutavad, rõõm ja mõnu ei ole enam nii valdav ja kõikehõlmav kui mingil mineviku ajahetkel. Ühelt maalt hakkab kogu maailm tunduma nagu üks lõputu hädaorg, kuhu ainsana “toob valgust” sellele inimesele mõtlemine, kellest te üle ei saa. Samas, nagu juba öeldud, langeb samal ajal tavatase sügavamale ja sügavamale allapoole, nii et lõpuks ei suuda isegi sellele inimesele mõtlemine dopamiini enam teab mis kõrgele tõsta; kuid mingil määral see siiski tõuseb ning see on ikkagi parem kui mitte midagi. Ning seejärel taas langeb… madalamale, kui see enne oli.

See on igasuguse sõltuvusega nii. Mõni sõltuvus on paremini arusaadav – nt narkosõltuvus, shopingusõltuvus vms. See on klassikaline sõltuvus, millest üldjuhul varem või hiljem hakkab igaüks endale aru andma. Iseasi, kas ta sellega tegeleda või selle vastu midagi ette võtta tahab. Aga ta teab sisimas, et tal see sõltuvus on, kuigi talle meeldib seda enda ees eitada.

Südamevalu puhul inimesed ei loo seost sõltuvusega. Väga paljudel juhtudel neil inimestel muid selgelt väljendunud sõltuvusi ei ole, nii et nad ei pea ennast üldse “sõltlastüübiks”. Tegemist on aga üks-ühele sama dopamiini liikumise kuluga, mis igasuguse muu sõltuvuse korral. Sellest aru saamine on esimene samm paranemise suunas.

Järgmine samm on enda võõrutamine. Kui taas mõtted südamevalu objektile lähevad, lõika need läbi. Jõhkralt ja jõuga. Ei luba seda endale ja kõik. Algus on väga raske. Mõtled ikka sellele inimesele 15o906 ja rohkem kordi päevas. Kuid kui sa endale teadvustad, et see on sinu dopamiinivajadusest põhjustatud sundkäitumine, siis hakkad sammhaaval sellega paremini toime tulema. Lihtsalt ei luba endale enam sellest inimesest unelemist. Algul võid näiteks ka nii teha, et terve päev ei luba seda endale, aga õhtul – ütleme, seitsmest poole kaheksani – on sul vaba voli sellele inimesele mõelda, kuid ainult tingimusel, et teed sel ajal midagi enda keha jaoks kasulikku. Näiteks jalutad õues, lähed jõusaali, teed toas võimlemisharjutusi, mida iganes. Ja kui sa seda füüsilist tegevust teha ei viitsi, siis ei tohi sa endale lubada ka sellele inimesele mõtlemist. Ning nii ongi. Päeva pealt selliseid muutusi teha ei saa, ajukeemia ei luba, aga kui sa sellest toimemehhanismist aru saad, ning pärast lõputuid läbikukkumisi üha uuesti ja uuesti sama raja peale tagasi lähed, siis ühel hetkel – kuna sinu dopamiinikõikumised jäävad järjest väiksemaks – hakkab ka sinu dopamiini tavatase vaikselt ülespoole liikuma. Võimalik, et mõne aja pärast leiad dopamiini hoopis millestki muust. Erinevatest olukordadest, mitte ainult sellest ühest inimesest või suhteteemast.

Jah, südamevalu kestvust ei saa ennustada, kuid sellest on võimalik teadliku suhtumise abil üle saada. Ning selleks on 2 võimalust. Kas lased oma ellu uue inimese, kes sind sama õnnelikuks teeb – nii kaob eelmine inimene su meeltest iseenesest. Või kui seda uut inimest ei ole, siis tuleb lihtsalt tahtejõudu rakendada ning endal täielikult ja kapitaalselt keelata sellele inimesele mõtlemast. See on ainus võimalus end mõne aja möödumisel taas “normaalsena” tunda.

Kes inglise keelt valdab, uurige väljendeid limerence, dopamine path, rumination, obsessive thoughts.

Samas see ülesaamise taktika ka ei toimi, et nüüd lõikad kõik läbi temaga seonduva, sest juba järgmise tänavanurga peal võib ta sulle ikkagi vastu jalutada ja siis on küll tunne, et hea meelega minestaks. Olen küllaga kohanud inimesi, kes on tekitanud mingit laadi südamevalu ja olen kohanud neid samu inimesi uuesti aastaid hiljem täiesti juhuslikult jällegi. Vahepeal ei ole kumbki suhelnud aastaid ja järsku avastan end uuesti olukorrast, kus peab nendega uuesti koos olema ja isegi suhtlema.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Samas see ülesaamise taktika ka ei toimi, et nüüd lõikad kõik läbi temaga seonduva, sest juba järgmise tänavanurga peal võib ta sulle ikkagi vastu jalutada ja siis on küll tunne, et hea meelega minestaks. Olen küllaga kohanud inimesi, kes on tekitanud mingit laadi südamevalu ja olen kohanud neid samu inimesi uuesti aastaid hiljem täiesti juhuslikult jällegi. Vahepeal ei ole kumbki suhelnud aastaid ja järsku avastan end uuesti olukorrast, kus peab nendega uuesti koos olema ja isegi suhtlema.

Toimib siis, kui leiad uue endale, keda tahad. Mina ju ütlesin samuti eelpool, et mõnele meeldib see tunne, et jälle on leppimisseks, siis on suur tüli, siis seks jne, vihjasin midagi sellist… see tuleneb tegelikult lapsepõlvetraumadest või muudest traumadest, kus pidi kiituse jaoks alati nahast välja pugema. Õigele inimesele sul ei ole vaja nahast välja pugeda ja kui aru saad, mis on armastus, siis sa enam ei taha neid, kes sinuga inetult käituvad ja sind ei austa.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui oli tõeline, harukordne ja küpsemate inimeste vahel, siis kuni 3 aastat….see ei tähenda et unustad, vaid satud neile mõtetele järjest harvemini, mingil hetkel näed asju neutraalselt.

Mõni inimene ei lähe lihtsalt meelest ja enamus, kes meie elust läbi tõttavad, on ruttu meelest läinud.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga mina juhuslikult tean seda meest, tegemist on suvalise alkolembese jorsiga, kes naisest üldse ei hoolinud vaid ainult pudelit armastab. Koos nad ei elanud ja said vahel harva kokku lihtsalt. Naisel oli ilmselge kaassõltuvussuhe, mida ta muidugi endale kuidagi tunnistada ei taha.

Ma arvan, et sel jorsil oli mõnus vänt ja ta oskas sellega ringi käia. Eks seda see sinu naine õhkabki:)

0
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma pole vist kunagi armuvalu tundnud. Olen olnud mahajätja rollis ja meestest juba enne nende jätmist üle olnud. See kord, kui mind jäeti, käitus inimene nii nõmedalt, et ma ainult vihastasin ja unustasin.

+1
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mitte millegagi! Lihtsalt nii ongi! Ja lepi! Aga sellega ta arvestanud ei olnud, et ma ei lepigi! Ja nüüd nii ongi!

Oleks parem olnud, kui oleks suvakatega ilma rahata maganud, nagu teised mehed teevad? Päris rumal oled.

Kas see, et ta raha eest k…s, peaks olema justkui mingi kergendav asjaolu, mille pärast oleks tulnud suhet jätkata? Ja tasulised naised muidugi ei ole suvakad?

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma pole vist kunagi armuvalu tundnud. Olen olnud mahajätja rollis ja meestest juba enne nende jätmist üle olnud. See kord, kui mind jäeti, käitus inimene nii nõmedalt, et ma ainult vihastasin ja unustasin.

Ilmselgelt pole sa ka kunagi armastanud. Olen olnud vaid mahajätja rollis ja 9-aastase suhte korral läks pea 5 aastat, et täiesti külm olla.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma pole vist kunagi armuvalu tundnud. Olen olnud mahajätja rollis ja meestest juba enne nende jätmist üle olnud. See kord, kui mind jäeti, käitus inimene nii nõmedalt, et ma ainult vihastasin ja unustasin.

Ilmselgelt pole sa ka kunagi armastanud. Olen olnud vaid mahajätja rollis ja 9-aastase suhte korral läks pea 5 aastat, et täiesti külm olla.

Ma ei saaks öelda, et poleks, sest olen olnud jäägitult kiindunud, aga ehk partnerite valik pole kõige õnnestunum olnud. Argimured lurtsivad minu jaoks kogu armuvõlu ära ja siis polegi olnud väga raske head aega öelda.

Hetkel olen ka suhtes ja üritan olla teadlik oma vigadest ja anda varakult teada ka partneri puudujääkidest. Ei taha, et potentsiaal jääks kasutamata, sest õigel ajal jäi kommunikatsioon kehvaks. See inimene on ilmselt minu jaoks parim võimalik.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ühel tuttaval naise jättis 5 aastat kestnud “poolkõva” visiitsuhte mees algul ise maha. Trauma oli naisel suur, padjad said märjaks nutetud. Siis hiilis mees vaikselt tagasi ja sai andeks. Aga läks natuke aega mööda ja naine leidis uue ja palju sobivama mehe ning jättis vana mehe sõnagi lausumata maha (vana mees läks vana kombe kohaselt naise poole ja sattus enda suureks üllatuseks seal kokku naise uuega). Naisel polnud enam sooja ega külma vanast armastusest. Kättemaks oli ka magus.

Nii et hangi endale parem mees ja valu kaob.

Eks lõdva mutike ikka kiidab omataolist. See olid ju sina tegelikult ja sinu haige enesekiitus

+1
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ühel tuttaval naise jättis 5 aastat kestnud “poolkõva” visiitsuhte mees algul ise maha. Trauma oli naisel suur, padjad said märjaks nutetud. Siis hiilis mees vaikselt tagasi ja sai andeks. Aga läks natuke aega mööda ja naine leidis uue ja palju sobivama mehe ning jättis vana mehe sõnagi lausumata maha (vana mees läks vana kombe kohaselt naise poole ja sattus enda suureks üllatuseks seal kokku naise uuega). Naisel polnud enam sooja ega külma vanast armastusest. Kättemaks oli ka magus.

Nii et hangi endale parem mees ja valu kaob.

Nii ongi.

Olin ka ligi poolteist aastat mingis poolpiduses suhtes käsist ja jalust seotud mehega . Väidetavalt oli minusse tohutult armunud aga kahjuks või õnneks sain aru, et inimene, kes ennast õilishingena esitlenu oli tegelikult lihtlabane ärakasutaja. Ta ei kavatsenudki minuga midagi püsivat rajada , kuigi armastas mind ” meeletult “.

Ja siis tuli mu ellu mees, kes oli selle poolpiduse totaalne vastand : kahe jalaga maas, vähe järsk ja lihtsakoeline.

Kuid tegi mulle kiiresti selgeks, et tahab mind päriseks endale .

Romantikule andsin veel viimase võimaluse ja selgitasin enda ootusi tema suhtes. Kuid see päädis sellega , et solvatud meesisend sõitis gaas põhjas minema.

Ja mina tundsin : kergendust…südamevalu jäi ka ära.

Ja kui romantik oleks teinud head nägu siis oleks praegune mees saanud jalaga nagu hulkuv koer ja sa oleks kahmanud romantikust dojuani riista

0
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie lahkuminekust on umbes 14 aastat möödas, aga minuarvates lähen ma talle ikka veel palju korda.

Unista vähem.  Ta ongi ju õnnelikus pikas abielus, arvatavasti ei lähe sa talle rohkem korda kui tema sulle või veel vähem, miks peaks petjat taga nutma aastaid. Ja miks sulle nii korda läheb, et talle korda läheks? On see uus suhe ka maha käinud omajagu ajaga ja aeg uuesti muusika käima panna ja ringmängu alga!  uus “hingesugulane” leida?

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie lahkuminekust on umbes 14 aastat möödas, aga minuarvates lähen ma talle ikka veel palju korda.

Unista vähem. Ta ongi ju õnnelikus pikas abielus, arvatavasti ei lähe sa talle rohkem korda kui tema sulle või veel vähem, miks peaks petjat taga nutma aastaid. Ja miks sulle nii korda läheb, et talle korda läheks? On see uus suhe ka maha käinud omajagu ajaga ja aeg uuesti muusika käima panna ja ringmängu alga! uus “hingesugulane” leida?

Jälle mingi kibestunud jutt. Isegi seda ei usu mida inimene ise räägib, ikka ajad oma petmise teemat.

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 28 postitust - vahemik 61 kuni 88 (kokku 88 )


Esileht Pereelu ja suhted Kaua kestab südamevalu?