Nn südamevalu on tegelikkuses lihtsalt neurotransmitter dopamiini kõikumistest tekkinud sõltuvushäire.
Dopamiini peamised “haldusvaldkonnad” on mõnutunne, motivatsioon ja õppimine. Dopamiinist saadav mõnutunne on ka üks peamisi sõltuvuse tekitajaid.
Kui mõtlete oma eksile (üldjuhul “mõtlete talle kuldse kuue selga”, kui tsiteerida filmiklassikuid), siis toimub teie ajus dopamiini tõus tavatasemest ülespoole. Eriti märgatav on see siis, kui saate näiteks sellelt inimeselt sõnumi, näete kogemata tema pilti, vaatate tema sotsiaalmeediakontot vms. Sellisel juhul on tõus üsna kiire ja järsk, heaolutunde kasv on koheselt tajutav (kuigi ilmselt on see pisut metakognitiivne, ehk siis te ei suuda sellesse teadlikult suhtestuda). Kahjuks on aga dopamiinitaseme tõusuga selline lugu, et sellele järgneb alati ka dopamiinitaseme langus, ning see langeb normaaloleku tavatasemest tunduvalt allapoole. Alla läheb dopamiin enamasti mõnevõrra rohkem kui eelnevalt üles oli läinud, ehk siis iga sellise üles-alla kõikumisega langeb teie dopamiini tavatase järjest madalamale. See tähendab, et tõusud ei ole enam nii tajutavad, rõõm ja mõnu ei ole enam nii valdav ja kõikehõlmav kui mingil mineviku ajahetkel. Ühelt maalt hakkab kogu maailm tunduma nagu üks lõputu hädaorg, kuhu ainsana “toob valgust” sellele inimesele mõtlemine, kellest te üle ei saa. Samas, nagu juba öeldud, langeb samal ajal tavatase sügavamale ja sügavamale allapoole, nii et lõpuks ei suuda isegi sellele inimesele mõtlemine dopamiini enam teab mis kõrgele tõsta; kuid mingil määral see siiski tõuseb ning see on ikkagi parem kui mitte midagi. Ning seejärel taas langeb… madalamale, kui see enne oli.
See on igasuguse sõltuvusega nii. Mõni sõltuvus on paremini arusaadav – nt narkosõltuvus, shopingusõltuvus vms. See on klassikaline sõltuvus, millest üldjuhul varem või hiljem hakkab igaüks endale aru andma. Iseasi, kas ta sellega tegeleda või selle vastu midagi ette võtta tahab. Aga ta teab sisimas, et tal see sõltuvus on, kuigi talle meeldib seda enda ees eitada.
Südamevalu puhul inimesed ei loo seost sõltuvusega. Väga paljudel juhtudel neil inimestel muid selgelt väljendunud sõltuvusi ei ole, nii et nad ei pea ennast üldse “sõltlastüübiks”. Tegemist on aga üks-ühele sama dopamiini liikumise kuluga, mis igasuguse muu sõltuvuse korral. Sellest aru saamine on esimene samm paranemise suunas.
Järgmine samm on enda võõrutamine. Kui taas mõtted südamevalu objektile lähevad, lõika need läbi. Jõhkralt ja jõuga. Ei luba seda endale ja kõik. Algus on väga raske. Mõtled ikka sellele inimesele 15o906 ja rohkem kordi päevas. Kuid kui sa endale teadvustad, et see on sinu dopamiinivajadusest põhjustatud sundkäitumine, siis hakkad sammhaaval sellega paremini toime tulema. Lihtsalt ei luba endale enam sellest inimesest unelemist. Algul võid näiteks ka nii teha, et terve päev ei luba seda endale, aga õhtul – ütleme, seitsmest poole kaheksani – on sul vaba voli sellele inimesele mõelda, kuid ainult tingimusel, et teed sel ajal midagi enda keha jaoks kasulikku. Näiteks jalutad õues, lähed jõusaali, teed toas võimlemisharjutusi, mida iganes. Ja kui sa seda füüsilist tegevust teha ei viitsi, siis ei tohi sa endale lubada ka sellele inimesele mõtlemist. Ning nii ongi. Päeva pealt selliseid muutusi teha ei saa, ajukeemia ei luba, aga kui sa sellest toimemehhanismist aru saad, ning pärast lõputuid läbikukkumisi üha uuesti ja uuesti sama raja peale tagasi lähed, siis ühel hetkel – kuna sinu dopamiinikõikumised jäävad järjest väiksemaks – hakkab ka sinu dopamiini tavatase vaikselt ülespoole liikuma. Võimalik, et mõne aja pärast leiad dopamiini hoopis millestki muust. Erinevatest olukordadest, mitte ainult sellest ühest inimesest või suhteteemast.
Jah, südamevalu kestvust ei saa ennustada, kuid sellest on võimalik teadliku suhtumise abil üle saada. Ning selleks on 2 võimalust. Kas lased oma ellu uue inimese, kes sind sama õnnelikuks teeb – nii kaob eelmine inimene su meeltest iseenesest. Või kui seda uut inimest ei ole, siis tuleb lihtsalt tahtejõudu rakendada ning endal täielikult ja kapitaalselt keelata sellele inimesele mõtlemast. See on ainus võimalus end mõne aja möödumisel taas “normaalsena” tunda.
Kes inglise keelt valdab, uurige väljendeid limerence, dopamine path, rumination, obsessive thoughts.