mul kahe lapsega neljast selline jalavalude kogemus.
Vanem hakkas üsna varakult kurtma jalavalusid. vahest ikka rääkisime perearstile ka. no kuna mul endal olid lapsepõlves väga valulikult need tüüpilised kasvuvalud, siis ma väga ei muretsenud. perearst arvas ka, et ootame, vaatame.
Kui laps oli 2. klassis, tuli ühel hommikul minu juurde jutuga, et ei saa hambaharja käes hoida. küsisin, mismoodi. ütles, et käsi ei lähe kokku. selle peale saatis perearst meid reumatoloogi juurde, kes siis omakorda tegi analüüsid ja välja tuli reumatroidartriit. Kuni 10. klassi keskpaigani tarvitas igapäevaselt liigeserohtu ja olime pidevalt reumatoloogi jälgimisel. ujumine ja täpsete arsti piirangute pidamine aitas väga palju kaasa paranemisele. päriselt terveks ei saa kunagi, aga rohtudest on vaba nüüd õnneks. huvitaval kombel on tal väga arenenud kehalised võimed, on olnud üsna paljudes kohtades kas parim või 2.-3. kehalistes tegevustes, kuigi väiksena oli algul ikka väga palju vabastatud. teeb oma piirini, valuni. ja mitte kunagi elus külmetada ei tohi, sest sellele järgneb enamasti liigesepõletik. aga oskab juba ise neid asju toimetada.
teine laps nüüd 3. klassis, kaevanud samuti aastaid jalavalusid. vahest on jalad väga nõrgad, on olnud ka nii, et ei saagi ise voodist välja. tänu suurele lapsele oleme saanud kohe otse reumatoloogiga suhelda. tal on olnud nt vesi puusas, siis mingi kannapõletik, mida perearstikeskus poleks elus diagnoosinud, kui laps ei saanud kõndida. aga kõik reumaatilised analüüsid on korras. temal ongi need jalavalud… kord aastas on tavaliselt mingi suurem häda ja külastame reumatoloogi, siis jälle tehakse analüüsid. valud on, aga analüüsid korras.
selle pika jutu kokkuvõtteks soovitan küsida perearstilt saatekirja reumatoloogile. või uurida, kas ehk võtab perearstikeskuses ka reumatoloog vastu (meil võttis tasulisena, esimese visiidi tegime tasulise tema juurde, edasi kutsus juba teise kohta haigekassa kulul.