1. 3 kuud – ma polnud mitte midagi imetamise kohta lugenud ja sain lapse, kes ei jõudnud süüa, kelle puhul ei osanud vaadatagi, misasi on õige imemisvõte. Kiskus mu nibud puruks, ei saanud kõhtu täis, pidin rpa-d juurde andma (voolikuga läbi nibukaitsme) ja ei pidanud vastu, sest sain paanikahoo ja närvid ütlesid üles. Pidev mure lapse pärast ja suutmatus rahulikuks jääda. Hiljem selgus ka, et lapsel oli keelekida.
2. 10 kuud – laps sõi nii isukalt päristoitu, et rindades jäi piima nii väheseks, et iga kord sai sealt vaid paar sõõmu, ja tema huvi ka kadus täielikult
3. 11,5 kuud – võõrutasin, kuna ei soovi üle aastast last imetada. Päevapealt hakkas muidu väga kehvalt lisa sööv laps päristoitu pugima!
4. Hetkel 10 kuud täis. Arvan, et imetan natuke üle aasta, sest ees seisab reis ja arvan, et selle ajal on mugav, kui toit kogu aeg kaasas 🙂
Üldiselt tunnen, et aasta on maksimum, kui imetada soovin. Kõndivat last on kummaline imetada. Samuti on minu jaoks imetamine raske, sest pidevalt tekib rindadesse tühi tunne ja laps ei ole rahul, ei saa piisavalt piima. Siis on jälle mitu ööd-päeva hästi tihedat imetamist ja vinguvat last, oeh, ei ole kerge see asi. Olen nii kurnatud.