Küsimus selline ongi. Kaua teil kulus aega, et leida sobiv kodu? Kas tegite lõpuks ka milleski järeleandmisi?
Kas käisite vaatamas ka selliseid kortereid, millel osad kriteeriumid väga ei sobinud (ahiküte/keskküte, madal/kõrge korrus jne?)
<p style=”text-align: left;”>Minu unelmate kodu oleks üks konkreetne maja, sinna korteri ostmine oleks üsna vähe tõenäoline. Mõtlengi, kas elada üürikorteris edasi ja oodata või valida midagi muud, mis on enam-vähem.</p>
kolme eri maaklerfirmaga said majaringid tehtud. Mõni nädal ehk.
Järelandmisi sai tehtud asukohas: sai natuke kaugemale linnast kui soovisin, aga koht/krunt oli piisavalt meeldiv.
Küsimus selline ongi. Kaua teil kulus aega, et leida sobiv kodu? Kas tegite lõpuks ka milleski järeleandmisi?
Kas käisite vaatamas ka selliseid kortereid, millel osad kriteeriumid väga ei sobinud
Kulus umbes 7 aastat. Sellest suur osa kulus saamaks aru, et korterielu ebamugavusi on liiga palju – vaata kasvõi perekooli teemasidki. Kes ei saa öösel pesu pesta, kus naaber suitsetab rõdul, kus trambitakse ülakorrusel, kus ei saa majarahavas mingis asjas kokkuleppele, kus kuulatakse valjult muusikat, kus valatakse ülalt rõdule mingit solki, küll keegi suitsetab trepikojas, küll keegi topib oma reklaamid võõrasse postkasti, küll naaber kaebab lapse mänguhäälte peale, küll naaber keerab kütte kinni ja sinu korter külm, küll keegi üürib BnB-le oma korterit, küll keegi öösel tammub korteris ringi, küll naabri kalapraadimise lõhnad ventileeruvad sinu vannituppa, küll naaber päevitab rõdul alasti jaaaaaa nii edasi.
Selleks kulus kolm korterit (Kesklinn, Viimsi ja Õismäe) ja 7 aastat, et mõista, et see pole meie jaoks inimlik elukeskkond. ja siis kulus kolmveerand aastat, et leida sobiv maja. Vaatamas käisime nelja. Ja valisime maja, mis esialgsete kriteeriumite järgi oli mitmes aspektis valimist väljas – liiga palju tube, liiga kaugel Tallinnast – töö seal, liiga kaugel ühistranspordist). Aga üllatas jälle teiselt poolt paljude asjadega, mida poleks lootnud – oma metsa mitmeid hektareid, maja väga heas korras, väga hea tee majani, naabrid piisavalt kaugel, koolibuss, abihooned, dubleeritud kütte- ja kokkamissüsteemid (näiteks nii uus puuküttega pliit kui ka elektripliit, ahi, kamin, natuke päikesepaneele, õhksoojuspumbad) olid ka juba olemas. Korralik septik. Privaatne vannituba meie magamistoa taga. Ja hind oli hea. Sama, mis tollal maksis kolmetoaline uuem ja suurem korter Õismäel.
Küsimus selline ongi. Kaua teil kulus aega, et leida sobiv kodu? Kas tegite lõpuks ka milleski järeleandmisi?
Kas käisite vaatamas ka selliseid kortereid, millel osad kriteeriumid väga ei sobinud (ahiküte/keskküte, madal/kõrge korrus jne?)
<p style=”text-align: left;”>Minu unelmate kodu oleks üks konkreetne maja, sinna korteri ostmine oleks üsna vähe tõenäoline. Mõtlengi, kas elada üürikorteris edasi ja oodata või valida midagi muud, mis on enam-vähem.</p>
Otsin juba varasuvest saadik, “unistuste” kodu pole veel leidnud. Tundub, et turul valitseb tõeline ikaldus. Uusarendused hakkavad otsa saama ja kortereid, kus sees elatakse, pannakse müüki väga vähe. Lootsin, et koduomanikud, kes müüa tahavad, ootavad septembrit, mil pensionirahad vabanevad, kuid septembris pole pakkumiste arv sugugi tõusnud. Tahaks puhast, valgusküllast ja avarat eraldi asetsevate tubadega kolmest, kuhu saaks kohe või pärast minimaalset sanitaarremonti kohe sisse kolida. Ei taha kaarjate ukseavadega ega roostes servadega dušikabiiniga ning mustriliseks plaaditud köögiga jubedusi, vaid kaasaegse välimusega korterit. Samas need flipitud korterid, mida reklaamitakse “skandinaavia disaini” sildi all tunduvad ka kahtlased oma odava laminaadiga. Ei taha linnast välja (Saue vms). Ei taha kinniehitatud lodžaga vm moonutatud välimusega majja. Jäängi vist otsima. Olen liiga pirtsakas.
Eelmine aasta ostsin, otsisin umbes kaks aastat. Kaalusin selle aja jooksul tegelikult erinevaid variante, aga lõpuks jäin ikka esialgse soovi juurde. Kindlad nõudmised olid ja hinnapiir ka veidi madalapoolsem minu piirkonna kohta. Järelandmise tegin selles, et kolmetoalises on magamistoad kõrvuti. Kuigi ega ma poleks sellist ka tahtnud, kus on magamistoad eraldi, aga elutoast saab magamistuppa. Vaatamas käisin üsna vähe, sest enamik korteritest ei vastanud mitmele nõudmisele (natuke järelandmisi ikka tegin, muidu poleks peaaegu ühtegi vaadata saanud), käisin ka erinevates piirkondades, et piirkonna osas kindel olla. Väga rahul olen, et ootasin ära selle õige.
Ma arvan, et ühe konkreetse maja järgi ootamine on totter, sest sulle sobiva korteri vabanemiseks minev aeg pole ette teada. Oled valmis näiteks 10 aastat korteriomanikule üüri maksma, selle asemel et enda laenu teenindada? Võid ju proovida, et paned postkastidesse ostusoovi, kuid pigem saad siis turuhinnast kõrgemad pakkumised.
Ise jälgisin turgu 2 aastat, kuid ostsin sisuliselt kohe peale rahaliste võimaluste tekkimist. Vaatamas käisin vaid üht, mis vastas pea kõigile mu nõudmistele peale hinna. Maksin paar tuhat rohkem. Nipet-näpet kosmeetilisi puudujääke ka, kuid need ei ole midagi ületamatut.
Mind ajendas tegelikult kiirelt ostma see, et üürikorteri ümbrus oli aastatega muutunud häirivalt lärmakaks ning järgmisesse üürikasse ka ei tahtnud kolida. Kammisin kõik portaalid-kuulutused läbi, välistasin kõik, mis ei sobinud kas asukoha (ei tohtinud olla mürarikkas kohas), korruse (mitte esimene ega kõrgem kui kolmas), välimuse (et ei peaks kohe remonti tegema) või parkimistingimuste (ei tohtinud olla korraldamata) tõttu ja nii jäigi vaid üks sõelale. Filtriteks olid vaid tubade arv, hinnavahemik ja linn.
7a tagasi, käisime umb kuu jooksul erinevaid maju vaatamas. Kokku äkki 7-8 maja. Valitud olid hinna, asukoha, suuruse järgi. Ülejäänud hinnangu (logu, halb planeering vmt, andsime kohapeal)
Vaadatud majade seas oli 2, mida poleks mina vaatama läinudku, kuid mees tahtis. Üks neist oli liiga väike ja liiga metsas (3tuba ümberehitamise võimaluseta, aga mehel juba varasemast 1 laps ja ma tahtsin vähemalt 2, aga nüüdseks hoopis 3). Ja liiga kaugel ühistranspordipeatuses, koolist, poest jne, et muudkui sõiduta lapsi.
Teine tundus pildi järgi väga põllupealne ja üksik. Selle ostsime???? Välispildid olid kehva nurga alt. Tegelikult tiheasulas, kool ja lasteaed 500-800 m, bussipeatus mõistlikus kauguses jne.
Sobiva korteri 2 lapsega perele leidsime kobatamise peale ühe õhtuga – kaht käisime vaatamas ja teise ostsime kohe samal õhtul: lõime käed, maksime käsiraha, ülejärgmisel päeval vormistasime ja kuu pärast kolisime sisse.
See oli mugavas kohas, suur, vaikne, poed-lasteaiad-koolid (kõik mitmed) 500 – 800 m kaugusel eri suundades, ühistransport hea, kesklinna 10 minutit bussiga, korter läbi maja ja 3. korrusel. Mitu mänguväljakut ja palliplatsi lähedal, Täiesti ehku peale ostsime, kõik head küljed selgusid tegelikult paari kuu jooksul pärast ostu. Ei osanud ostes millelegi eriti rõhku panna, peaasi, et tundus sümpaatne ja avar.
Ostsime selleks, et oleks kuskil elada, kuni päris kodu leiame. Ja seda päris kodu ei leidnudki müüdavate majade seast, eks nõudmised olid ka suured kohale, kus terve oma ülejäänud elu veeta plaanisime.
Lõpuks leidsime sobiva krundi ja hakkasime ise ehitama. 5 aasta pärast kolisime sisse.
Korter on siiani alles, lapsed kasutavad.
Üht otsa pidi võib öelda, et juba viis aastat otsime. Teist otsa pidi tuleb tunnistada, et vahepeal sai umbes kuuajase otsimisega üks ära ostetud. Nüüdseks aga tagasi selle esialgse objekti otsingutel.
Seekordsed tõsised otsingud on kestnud detsembrist. Läbi on vaadatud lugematul hulgal kuulutusi, arenduste kodulehti ja muul teel saadud eelmüügiinfot. Ära on oodatud mitmete arenduste info avaldamine, et teada saada, kas midagi sobivat võiks leiduda. Päris eelistatud asukohas olen välja nuhkinud ka kõigi tulevaste arenduste ehitusload, et aru saada, kas üldse võiks olla tulemas midagi sobivat.
Ostame lõpuks korteri arendusse, mis juba aasta alguses välja kuulutati, aga milles selle korteri hind toona absurdselt suur tundus,. Nüüdseks on turg nii palju järele tulnud, et hind tundub juba üsna adekvaatne arvestades seda, et tegu on ainsa sobiva suurusega korteriga enamvähemgi vastuvõetavas (kuigi kaugelt mitte eelistatud) asukohas, mis ei maksa kaugelt üle poole miljoni.
6a ja seda hoolimata sellest, et otsisime üle kogu Eesti sh suurematel ja väiksematel saartel. Korralik “tunne oma kodumaad” teekond oli, käisime igal kuul vaatamas oma 10 maja. Üritasime teha nii, et ühe maakonna või saare vähegi sobivad majad paigutada kahe-kolme päeva sisse ja ära käia need järjest. Kriteeriumites lasime kõvasti alla, nt loobusime sellest et peab olema metsaga krunt ja üle 5ha jne. Õnneks langes tänu sellele ka hind 3x, see oli ainus pluss. Oleksime leidnud kodu palju varem, aga mitmed omanikud mõtlesid ümber või tuli välja, et oli mingi kaasomandi jama ja ei tohitud üldse müüa jne. Ainult üks maja kripeldab tagantjärele, aga olen väga rahul meie leitud koduga ja nii rahul, et kinnisvaraportaalid ei ole enam täiskohaga töö 🙂
Umbes aasta aega vaatasin kinnisvaraturul usinamalt ringi ja uurisin pakkumisi. Nii 3-4 kuu jooksul käisime vist 4-5 korterit vaatamas enne kui ostsime kõige enam meeldinu ära. Järeleandmisi tegeime nii palju, et valitud korterisse ei saanud kohe sisse kolida vaid tuli enne kerge remont teha. Põhimõttelistes kriteeriumites (kütte liik, linnaosa, maja tüüp jne) järeleandmisi ei teinud.
Ostsime korteri eelmine aasta. Ja peaaegu aasta läks otsimisele. Järeleandmist ei teinud piirkonna osas ja see oligi peamine põhjus miks nii kaua läks. Kuigi unistasin rõdust siis seda ma ei saanud. Oli mitu korterit mis meeldisid, aga 3-toaline mis on napilt vähem või rohkem kui 50 ruutu on ikka väga väike, eriti kui peres on lapsed. Ja lõpus hakkasid hinnad juba kiiresti kasvama ja nõudlus ka, seega korter mille võtsime on küll hea, aga suht suure renoveerimislaenuga. Oleksime eelistanud pikema laenuperioodiga, aga maja soovis kiirelt võlast vabaks ning järgmised 8 aastat tuleb tasuda lisaks 188 eurot kuus.
Mina loobusin oma otsimisest. Üürin 3 korterit välja ja elan (ma üksik) ise üüripinnal.
Aga kui ikkagi peab mingi kompromissi tegema, siis kas teie jaoks on olulisem meelepärane linnaosa ja asukoht ning olete selle nimel valmis leppima väiksema või halvema ruumide paigutusega korteriga või on esimene prioriteet ideaalse ruumilahendusega korter ja selle nimel olete nõus ka näiteks mõnda kaugemasse ja mitte nii ilusasse linnaossa kolima, näiteks uusarendusse, kus infra pole veel välja kujunenud?
Aga kui ikkagi peab mingi kompromissi tegema, siis kas teie jaoks on olulisem meelepärane linnaosa ja asukoht ning olete selle nimel valmis leppima väiksema või halvema ruumide paigutusega korteriga või on esimene prioriteet ideaalse ruumilahendusega korter ja selle nimel olete nõus ka näiteks mõnda kaugemasse ja mitte nii ilusasse linnaossa kolima, näiteks uusarendusse, kus infra pole veel välja kujunenud?
Meie valisime sobiva tubade arvu, suuruse ja ruumilahendusega korteri väljaspool eelistatud piirkonda, mis meie jaoks jäi see küll Kesklinna linnaosasse meie pere jaoks üsna hea logistilise asukohaga aga atmosföörivaesesse kanti. Eelistatud piirkonnas (mitte Kesklinn, aga selle lähedal olev asum) pakutavad üksikud sobiva tubade arvuga korterid olid liiga kehvad, et neid kaaluda (trepp elutoa ja köögi vahel või rõdude puudumine või poolenisti soklikorrusel) või selgelt lukskorteritena müüdavad ja kaugelt liiga kallid. Sobivat tüüpi kortereid oleks valikus olnud Kadriorus, aga see piirkond meile tõesti ei meeldi ega ole sel meie elus mingeid otseseid eeliseid.
Mul kõigi korterite ja ka maamajaga kiiresti läinud. Esimese korteri leidsin olude sunnil kahe päevaga (tuli üürikast välja kolida ja uut üürikat ei tahtnud, tahtsin osta ja selle raha eest, mis kokku sain, ei olnud sel ajal valik kuigi suur, nii et tuli võtta, mis oli). Vahepeal oli veel üks korter, siis juba mehega koos pere suurenemise tõttu ostetud korter, sellega läks ka kiiresti. Teine, mida vaatamas käisime, sobis meie kriteeriumitele (nt lasteaia lähedus, korteri suurus jne). Maamaja leidsime praktiliselt kohe, kui oma suvekodu mõte tekkis, sest tahtsime mu vanematekodu lähedale ja sealkandis üks maja müügis üldse oligi. Seisukord oli vilets, aga selleks oli meil vaim valmis, et tuleb palju tööd.
otsisime korterit kindlasse kohta (Kadriorg) vaikselt mitu aastat – alguses pigem passiivselt, et mida üldse pakutakse. Erinevaid vanemate majade kortereid vaatasime veebis, kohal käisime ühes. Siis leidsime ühest sealsest uusarendusest täpselt sobiva (hind küll hulga kõrgem kui alguses plaanitud ja asi alles paberil), ja otsustasime kohe. Poolteist aastat läks kuni maja valmis ja sai sisse kolida.
Mis puudutab seda, kus pigem teeme kompromisse, siis meie sõna otseses mõttes kasutasime tabelit, plussid ja miinused kirja.
Näiteks kui uus eluase asub esmasest soovitud piirkonnast liiga kaugel, siis arvutame välja, kui palju ja kas üldse see meile tegelikult rahas kallimaks läheb. Kui palju on seal kodu odavam ja mitmeks aastaks me selle vahemaa läbimiseks seeläbi takso või bensiiniraha nö vahelt saame. Ehk siis kui nii arvutades rahas võidame (ehk siis uus kodu on küll kaugel, aga nii palju soodsam, et see teeb sõidukulud tasa ja jääb veel ülegi), asume muidugi ka ajafaktori kallale.
Kui esmapilgul tundub igale tallinlasele, et mingi Saue või Keila on kohutav ajakulu, siis mõtleme kohe numbriliselt. Kas kui me praegu elame Pääskülas ja töökoht on Meriväljal, kas me kaotame ajas, kui elame hoopis näiteks 40 km mööda Peterburi maanteed linnast väljas ja kesklinna läbimine jääb ära? Kas me mitte hoopis ei võida ajas, kui kolime kuskile Kernusse, kui töökohad on Hiiul ja seni elame kuskil Osja teel. Muidugi võidame, kuigi kilomeetreid on rohkem.
Kindlasti vaatame piirkonda selle pilguga, et mis kapitaalselt segab. Kui ikka see palliplats, bensujaam või lasteaed või mis iganes kohe silma häirib, siis ega see ei muutu – see segab üha enam. Teatud kerge taustamüraga on võimalik harjuda, aga inimeste kiljumise, kampade kogunemise ja röökimisega mitte. Ja kui naaber on liiga lähedal, jääb ka ära.
Me leidsime sobiva maja umbes pärast 6 erinevas kohas käimist, kuid ostmiseni läks ca pool aastat.
Kompromisse ja järelandmisi tegime palju – oleks muidugi tahtnud suuremat, ilusamat, parema planeeringuga, saunaga, suure esikuga jne. Valituks sai hoopis linnaäärne piisava krundiga ruutmeetritelt paras maja, kus toas on piisavalt ruumi, hoov ja asukoht on ilus ja lootus on, et kunagi saab lihtsalt juurdeehitusi teha, et saaksin oma suure esiku, panipaiga, sauna jne. Valituks osutunud maja oli oma plussidega antud hinnas lihtsalt parim leid ja vaadates praeguseid kinnisvara ja materjalide hindu, olen õnnelik, et ära ostsime.
Aga olen rahul, korterist välja ja oma majas, kus ikka mitu korda rohkem ruumi, elatud aeg on juba ikka rohkem väärt kui selle “ideaalse” otsimine. Umbes 10ks aastaks võiks antud majast veel piisata, eks siis ole näha, kas ja kuidas jõuame laiendada või vaatame pere kasvades suuremat ja jälle seda “ideaalsemat”.
Meil suhteliselt kiirelt läinud. Kammisime kuulutusi ca pool aastat, siis käisime ühte vaatamas, teist korda veel sama elamist ja ostsime ära. Suvilaga läks isegi veidi kiiremini, kuulutusi vaatasime ca 2 kuud, kaks jäi silma, üht käisime ainult väljast vaatamas, teist ka sees ja ostetud saigi. Rahul mõlemaga
Esimese korteriga läks veidi üle 6 kuu. Tagantjärele tarkusena pääsesime mõnestki halvast tehingust, kuna kuulasime sisetunnet. Lõpuks ostetud korter oli meile ideaalne – meil oli üürikast kaasa võtta vaid pesumasin, aga korteris oli kõik olemas peale pesumasina (kahes magamistoas voodid, kapid ja öökapid, elutoas diivan ja tugitoolid, kummutid, telekas kood kodukinoga, söögitoas pikendatav laud ja söögitoolid ning kapid jne).
Maja otsisime kah ca 6 kuud. Väga palju ei käinud vaatamas, kuna olid väga konkreetsed nõudmised, milles ei olnud valmis järele andma. Nt et peab olema kelder ja saun ja garaaž, normaalne planeering nii, et elamisetsoon ja magamisetsoon on eraldi, asukohta linnas mitte linnast väljas põllu peal, ok suuruses krunt, aga mitte liiga suur, ilmakaarte suhtes normaalne asetus, pidi olema väga heas korras, et ei peaks kohe laste kõrvalt renoveerima hakkama, peab olema sobiv kodukontorituba meile mõlemale, normaalne küttesüsteemilahendus jne).
Mida pikem nimekiri konkreetseid nõudmisi, siis eks seda rohkem peab joppama sellega, et tõesti tuleb sobiv maja müüki.
Ise ütleks, et okei, ma võiksin anda järele seisukorras, aga mitte planeeringus (tihti linnas olevad vanemad majad ei kannata palju muuta) ja asukohas. Sest siin pead mõtlema läbi (nagu keegi eelpool välja tõi), et kas see raha kokkuhoid linnast kaugemale ostes on seda väärt ja teie elustiiliga kooskõlas?
Ma kunagi elasin USAs natuke aega ja sealt ma sain täieliku allergia igasuguse commute-mise vastu, mis võtab aega rohkem kui 20min. No seal raisatakse oma elust iga päev 3h, et tööle ja tagasi sõita. Vahel ka rohkem, mis on lihtsalt absurd. Ok jah, riik ka suurem ja vahemaad suuremad jne. Aga ikkagi. Minu jaoks on optimaalne 20-25min jalutuskäik või siis kui on kaugemal, siis sama aeg ühistranspordiga liikumiseks.
Teiseks, mulle meeldib käia linnas jalutamas, kohvikutes jne. Ma valetaks endale, kui ma ütleks, et ma ei igatseks seda, kui ma kuskile maale koliks. No okei, praegu pandeemia ajal väikelastega majas elades ja kodukontorist tööd tehes ei jõua kah kohvitama väga, aga vähemalt see võimalus on väga lähedal ja saan seda kasutada.
Teiseks, mulle meeldib käia linnas jalutamas, kohvikutes jne. Ma valetaks endale, kui ma ütleks, et ma ei igatseks seda, kui ma kuskile maale koliks.
Sõbranna räägib, et ta ei suudaks eales elada kuskil mujal kui Tallinnas, sest ta armastab nii väga merd. Just vaadata ja mere rannal jalutada. Ta elab Pääskülas. Ta sõidab sinna mere äärde mitukümmend minutit ja reaalsuses käib seal ehk 4 korda suvel ja 1 kord muul aastaajal, mõni aasta ei käi üldse. Töötab kaugtööd tehes 100%.
Rääkis ta viimati sellest oma merearmastusest ja soovimatusest Tallinnast just mere tõttu ära kolida, kui olime külas Haapsalus, majas, mis on umbes 120 meetrit merest. Kuidas te saate siin kolkas elada? Ei, tema ei saaks, ta vajab merrrrrrrrd.
Otsisime kuu aega oma kodu. Alguses tegelikult praakisime selle korteri välja, sest polnud rõdu või terrassi ja on viimasel korrusel, aga kui olime veel kuulutusi läbi vaadanud ja midagi muud mõistliku hinna ning planeeringuga silma ei jäänud, siis läksime ikkagi vaatama. Kuna muidu vastas korter kõigile nõudmistele, siis ostsime ikkagi ära ja oleme väga rahul.
