Teema: Kaua tavaliselt lein kestab?

Psühholoog ei ole arst. Alati tuleb psühhiaatri juurde minna. Minul on nii palju tuttavaid kes pole psühholoogi juures mingit abi saanud.

See on täiesti normaalne!

Süütunde tundmine on normaalne – et niipalju jäi rääkimata ja ütlemata.

See on täiesti tavaline leina osa. Lein käib inimestel erinevalt peal, vahepeal mõni lükkabki leina edasi (nt tööl või peres muidu kiire, et pole aega “leinata”) ja tulebki hiljem. See mis sul on on pigem nö igatsuse faas – et praegu oleks vanaemale helistanud ja nõu küsinud; seda toitu tegi tema niimodi; oleks helistanud ja talle seda rääkinud, mis täna juhtus; oleks tahtnud küsida, kuidas tal omaajal nii oli jne.

Kalliste inimestega ei pruugi see igatsus niipea ära kaduda, isa surmast viis aastat ja hetkel tulid ka pisarad.

Mulle näiteks ei meeldi teistega sel teemal rääkida, aga aitab ka vahepeal endast välja kirjutamine.

Igatahes – ehk peaksidki laskma endal leinata korra. Võta arvutifail või kaustik – võid alati kirja panna kõik need asjad, mis talle öelda tahaksid ja oma mõtted. Kirjuta välja ja luba leinata.

#3982710:

See on täiesti normaalne!

Süütunde tundmine on normaalne – et niipalju jäi rääkimata ja ütlemata.

See on täiesti tavaline leina osa. Lein käib inimestel erinevalt peal, vahepeal mõni lükkabki leina edasi (nt tööl või peres muidu kiire, et pole aega “leinata”) ja tulebki hiljem. See mis sul on on pigem nö igatsuse faas – et praegu oleks vanaemale helistanud ja nõu küsinud; seda toitu tegi tema niimodi; oleks helistanud ja talle seda rääkinud, mis täna juhtus; oleks tahtnud küsida, kuidas tal omaajal nii oli jne.

Kalliste inimestega ei pruugi see igatsus niipea ära kaduda, isa surmast viis aastat ja hetkel tulid ka pisarad.

Mulle näiteks ei meeldi teistega sel teemal rääkida, aga aitab ka vahepeal endast välja kirjutamine.

Igatahes – ehk peaksidki laskma endal leinata korra. Võta arvutifail või kaustik – võid alati kirja panna kõik need asjad, mis talle öelda tahaksid ja oma mõtted. Kirjuta välja ja luba leinata.

Mul suri isa. Vanaemad on veel olemas.

#3982749:

#3982739:

#3982710:

See on täiesti normaalne!

Süütunde tundmine on normaalne – et niipalju jäi rääkimata ja ütlemata.

See on täiesti tavaline leina osa. Lein käib inimestel erinevalt peal, vahepeal mõni lükkabki leina edasi (nt tööl või peres muidu kiire, et pole aega “leinata”) ja tulebki hiljem. See mis sul on on pigem nö igatsuse faas – et praegu oleks vanaemale helistanud ja nõu küsinud; seda toitu tegi tema niimodi; oleks helistanud ja talle seda rääkinud, mis täna juhtus; oleks tahtnud küsida, kuidas tal omaajal nii oli jne.

Kalliste inimestega ei pruugi see igatsus niipea ära kaduda, isa surmast viis aastat ja hetkel tulid ka pisarad.

Mulle näiteks ei meeldi teistega sel teemal rääkida, aga aitab ka vahepeal endast välja kirjutamine.

Igatahes – ehk peaksidki laskma endal leinata korra. Võta arvutifail või kaustik – võid alati kirja panna kõik need asjad, mis talle öelda tahaksid ja oma mõtted. Kirjuta välja ja luba leinata.

Mul suri isa. Vanaemad on veel olemas.

Minu viga, lugesin vanaema, mitte vanema.

Aga leina saab leinatud, aga igatsus jääb vist siiski alati. Ma siiani mõtlen, et mul isa tahtis vanaisaks saada ja ei näegi mu last jne. Ja kuidas millegagi tahaks nõu küsida, helistada, rääkida hetkel sõjast jne. Ma arvan, et tunnen neid samu tundeid ja mõtteid ka 20-aasta pärast.

Mul käiski lein pärast isa kaotust hooti, oli täiesti ettenägematu ja ootamatu surm õnnetuse näol. Enamasti tulebki peale igatsus siis kui on kas hästi õnnelikud või hästi kurvad elusündmused, kui tahakski temaga asju jagada. Käib laineti, enamasti vähemalt alguses pärast esimest šokileina oli tunne, et ta on lihtsalt kaugel ära ja me ei suhtle, mitte, et teda päriselt pole. Kogu aeg taustal oli umbes selline tunne, aga siis kui mõtlema hakata siis ikka siiani pisardan. Aga lihtsam on kui alguses oli.

Eriti jäävad vist lainetena käima just need ootamatud surmad ja seegi normaalne. Vanadusse/haigusesse surnud on tihti kohati eluajal juba leinatud ja surm ette teada ja sellega lepitud. Kurb ja lein on ikka, aga läheb lihtsamalt. (Kui just pole keegi väga noor haigusesse kaotatud).

Tegelikult ongi vist leina puhul ükskõik, mis tunned täiesti normaalne. Inimene peab ise tundma, et kuidas tema leinaga tahab tegeleda – kas hoida endasse ja üksi või jagada kellegi omaga või võõraga või kirja panna. Oluline on, et ei lastaks depressiooni ja auku langeda – elusad peavad edasi elama, surnute heaks ja mõelda, et elada nii, et nad uhked oleks! ????

Ma tunnen kahetsust ja süüd, sest polnud temaga mõnda aega suhelnud, sest läksime mineviku pärast  tülli. Lükkasin leppimist edasi. Arvasin, et aega on. Üks hetk hakkas sisetunne ütlema, et isaga pole hästi ja peaksin kohe talle külla minema, aga ignoreerisin seda mitmeid kordi ja nüüd ta lahkus ootamatult ja liiga vara. Veel alles nüüd märkasin, et ta oli mulle sünnipäevaks õnne soovinud. Tuttavalt kuulsin, et ka tal oli plaan minuga ära leppida, et samuti võttis seda nii, et aega on. Minevik on raske, ta läks ära kui olin alles väike. Hiljem aegajalt suhtlesime. Nii kahetsen, et talle kohe külla ei läinud kui sisetunne ütles, et midagi on valesti. Mängin nüüd peas läbi dialooge, et mida kõike me räägiks kui ta oleks elus ja ma tal külas.

#3982763:

Imelikud suhted ikka inimestel. K6lab nagu mingi Teine Eesti, hämming!

Ikka eriliselt häbematu on teise inimese leina kohta käiva teema alla selline kommentaar postitada.

#3982759:

Ma tunnen kahetsust ja süüd, sest polnud temaga mõnda aega suhelnud, sest läksime mineviku pärast  tülli. Lükkasin leppimist edasi. Arvasin, et aega on. Üks hetk hakkas sisetunne ütlema, et isaga pole hästi ja peaksin kohe talle külla minema, aga ignoreerisin seda mitmeid kordi ja nüüd ta lahkus ootamatult ja liiga vara. Veel alles nüüd märkasin, et ta oli mulle sünnipäevaks õnne soovinud. Tuttavalt kuulsin, et ka tal oli plaan minuga ära leppida, et samuti võttis seda nii, et aega on. Minevik on raske, ta läks ära kui olin alles väike. Hiljem aegajalt suhtlesime. Nii kahetsen, et talle kohe külla ei läinud kui sisetunne ütles, et midagi on valesti. Mängin nüüd peas läbi dialooge, et mida kõike me räägiks kui ta oleks elus ja ma tal külas.

Iga vanema jaoks on oluline, et tema laps oleks õnnelik – eriti pärast surma. Andestada saad ikka ja rääkida/kirjutada, mis öelda tahad. Mulle meeldib küll mõelda, et isa ilmselt on lapsele kaitseingliks ja hoiab meid, vahepeal võingi kõva häälega öelda, et igatsen ja armastan nagu ta kuuleks. Kas ma just neisse asjadesse usun, aga lohutav on ikka ja kaotada pole midagi.

Eks iga inimene on erinev. Mina nutsin end tühjaks päeval kui sain teate ja matusel. Peale seda jäi ainult igatsus ja mälestused

Nädala pärast saab mu ema surmast 20 aastat. Ta oli vaid 53. Olen näinud korduvalt unenägu, milles ma seisan koos temaga suure poe kassaderivi juures ja laon oste kotti, kui talle midagi meenub, viipab, et tuleb kohe tagasi ning kaob riiulite vahele…

Poolteist aastat peale ema surma sündis mu teine laps. Pea iga kord kui talle unelaulu laulsin, läks mõte emale ning pisarad voolasid. Ka praegu siin seda teemat lugedes ja kirjutades on silmad märjad.

Kuigi ema puhul oli aega leppida teadmisega (vähk), siis lein oli raske. Iseenesest matusel oli olla karge, ka peielauas oli lihtne olla, väga palju oli emast meenutada, palju lõbusaid seisku. Kui õhtul koju sõitsime, mõtlesin, et peaks ema juurest läbi minema, rääkima – ja siis jõudis kohale, et mul ei  olegi kuhugi minna.

Umbes kuu-paar hiljem hakkasin väga kergelt nutma, ärkasin öösel nuttes jne. Surnuaeda minnes hakkasin juba kodust väljudes nutma ja see kestis u pool aastat, siis mees rääkis, et võta ennast kokku, et lastel on raske mind vaadata nii. Tasapisi hakkas taanduma ja õie on – aeg teeb oma töö.

Homme saab 19 aastat isa surmast. Siiani tönnin teatud teemadele liiga palju mõeldes.

Lein on individuaalne. Ja inimene ei pea 24/7 õnnelik või kerge tundega olema – see on vist? sots meediaga kaasnev kultus.

Kaotasin nüüdseks pea 20 aastat tagasi mõne aasta jooksul isa ja vanaema; esimesel oli 4-s infarkt, pikk kooma, päris taastumist ei tulnudki ja ta lõpetas suitsiidiga – ei tahtnud sandina elada. Vanaemal oli Parkinson, dementsus, saatuslikuks sai kukkumine, kus kaasnes reieluukaela ja kaelalüli murd – arstid ei pakkunud üle kahe nädala; kestis see haiglate ja hooldekodude vahel enam kui pool aastat.

Pidasin vastu mitu rasket aastat, ka oma teiste perekonnaliikmete pärast, kuid ca 2 aastat peale teist matust tuli täielik psühholoogiline kollaps, depressioon. Päästik sellele oli lihtsalt ühe vanaema asjadea kilekoti avamine, seal oli tema lõhn. Muud lähedased ei saanudki aru, mis mul “järsku hakkas” – nemad olid nende aastatega oma elu normaliseerida suutnud.

Psühhiaatriga võib muidugi rääkida, aga kui ei ole muid, varasemaid, põhjuseid, siis tabletiraviga oma individuaalsust ja hinge ilmselt ei paranda. Või kui arvad, et hakkab kergem – mina ei ole ütleja, et mitte proovida.

Siiski on 6 kuud lühike aeg.

Mu vanaema, kes põhimõtteliselt kasvatas mind, suri 4a tagasi. Me olime väga lähedased. Oma viimased aastad elas minu juures.

Aga ma pole kordagi nutnud, ma koguaeg tunnen, et kunagi see tuleb ja ma pean selle läbi tegema. Matustel olin nagu kivinägu, ei tundud emotsioone. Õde räägib, et näeb teda vahel unes, aga ma pole teda isegi unes näinud. Mõtlen temale iga päev. Tunnen ennast tegelikult väga halvasti seetõttu, ma ju nii hoolisin temast ja nüüd ei oska teda leinatagi.

#3983986:

Tunnen ennast tegelikult väga halvasti seetõttu, ma ju nii hoolisin temast ja nüüd ei oska teda leinatagi.

Inimesed on ka väga erinevad. Algul on paljudel šokk ja seega võivadki nad mõjuda väga tundetutena, nt keskenduda sellele, mida on vaja teha, algul on ka palju asjaajamist matustega, mis hoiab tegevuses. See ei tähenda, et inimene, kes matustel hüsteeriliselt ei nuta, ei oleks lähedase kaotuse üle tohutult kurb. Samuti võib inimene osa teemasid enda jaoks ka šoki tõttu blokeerida. Kui juba mõtled lahkunule iga päev, siis minu arvates pole sul põhjust ennast üldse halvasti tunda. Aga see on õige, et mõnest kaotusest (vanema kaotus, lapse kaotus, armsama surm) ei pruugigi mingis mõttes üle saada, oleneb muidugi ka veel nt surma asjaoludest. Nt kui inimene suri vanadusse ja saadi kenasti hüvasti jätta, ka surmaga seoses ei jäänud midagi kripeldama, siis on suurem tõenäosus, et ajaga haavad paranevad. Kui inimene suri noorena või jäi leinajal lahkumisega seoses mingi süütunne või tunne, et seda surma oleks saanud kuidagi ära hoida ja edasi lükata vms, siis on suurem tõenäosus, et leinast on raske üle saada. Ja mõni kaotus lihtsalt ongi väga kurb ja raske ja ebaõiglane. Aga inimene harjub ja õpib sellega elama ja see on nagu tuikav valus koht, mis vahepeal lihtsalt muude asjade alla nagu jääb ja siis ju nii hullusti ei valutagi, kuni jälle miski seda ei riiva.

Mina kaotasin oma isa päevapealt ja ootamatult, olin siis 18. 6 kuud on ikka väga lühike aeg, siis ma olin veel alles ikka väga katki (kuigi tõesti, igapäevaelu põhjal seda alati ei märka). Siis käisid ikka veel õudusunenäod peal, tekkisid kohutavad foobiad (kusjuures oligi vist 6 kuud ja peale, kui see välja kujunes) erinevate situatsioonide vastu — näiteks ei suutnud ma käia duši all dušikardinaga, kohe tekkis tunne nagu keegi krabaks läbi selle jne.

Nüüd on möödunud 14 aastat ja ma mõtlen ikka isale siiani peaaegu iga päev. Trauma ise hakkas leevenema kuskil 10 aasta ümber, kuigi ka siis käisid (ja käivad siiani!) leinalained ikka üle. Eriti, kui on suured elusündmused (pulmad, lastesaamine jne).

Ma ütleks pigem, et leinaga õpid lihtsalt elama, sellest saab elu osa. Minu jaoks pole see enam (enamasti) rusuv, lihtsalt meenutan teda. Näiteks, et kas talle meeldiks uus auto, mille ostsime, või oleks ta õnnelik, et käisime abikaasaga söömas selles restoranis, mis talle meeldis.

Anna endale kindlasti aega — pool aastat küll piisav pole, ikka esimesed 1-2 aastat on veel “toores”. Pea vastu!