Teema: Kaua tavaliselt lein kestab?

#3982763:

Imelikud suhted ikka inimestel. K6lab nagu mingi Teine Eesti, hämming!

Ja sina kõlad nagu amööb, kellel pole üldse mingeid suhteid.

#3984252:

Võin öelda, kui see aitab, et leinata saab ka elus inimest – minu isa sai palju aastaid tagasi insuldi, mis selle väga targa ja kõneosava mehe muutis vaevalt paari sõna valdavaks abituks invaliidiks. Aastaid olen olnud vihane (loomulikult mitte isa kuuldes-nähes vaid omaette) – miks ta ei läinud arsti juurde, miks ta oma tervisega midagi ette ei võtnud – ja püüdnud ka olukorda eitada, ehk siis vältinud vanematel külas käimist. Need mõlemad on leina staadiumid. Saan sellest mõistusega võttes aru, aga emotsionaalselt midagi muuta ei saa. Leppimine on raske tulema. Olen seda teemat ka psühholoogiga arutanud, kes lõpuks ütles, et anna endale aega. Aga aega on juba möödunud palju. Ma ei tea, mis lahendus oleks, ilmselt esimene asi peaks olema see, et sa aktsepteerid omaenda tundeid, nii nagu need just on.

Olen teemaalgataja. Ka mina olen pahane lisaks kõigele muule, et ta mulle ei öelnud, et tal pole tervisega hästi ja ei pruugi enam kaua elada. Sain alles peale ta surma seda teistelt teada. Minu jaoks ta lahkuski ootamatult ja hetkega. Ometi oleme arutanud tervisega seotud teemasid ja ta on öelnud, et midagi hullu ei ole, vaid paar üsna tavalist teatud vanuses tekkivaid hädasid on nimetanud. Varjas minu eest. Tema rumal mõtlemine, et ei kurda. Mina oleksin eelistanud, et ta oleks mulle kurtnud. Olen hea kuulaja ja võin kõike arutada. Veel olen vihane, et tema elu ei pikendatud siirdamisega. See oleks võimalik olnud ilmselt. Kas minu isa elu polnudki tähtis. Ta ju polnud vana ka. Mul on peas palju küsimärke ja minu eest on palju ka varjatud. Võimalik, et ta ise ei uskunud, et võib lähiajal tõesti surra või oligi nii plaanis, et mulle ei ütle. Oleks ma teadnud, ma oleks hakanud ise uurima isa jaoks siirdamise variante.

Arvan, et teema-algataja lein on raske just poolikuse pärast, et ei saanud ära leppida, jäi midagi hinge kriipima.

Minu isa suri 7 aastat tagasi vähki. Ma kasvasin ülesse peres, kus mõlemad vanemad olid olemas, suhted isaga olid korras, mu isa oli hea vanaisa minu lastele. Kuna tal oli vähk, siis ei tulnud tema surm nii ootamatult. Jah, muidugi mina ja õde kurvastasime kui isa suri, nutsime kõik koos ja matustel ka nutsime, aga pikemat leina või kurbust minus polnud. Jah, ikka meenutan oma isa, aga see ei tekita minus kurbust, olen tänulik talle oma lapsepõlve eest ja et mu vanemad kasvatasid mind endaga ja oma perega hakkama saama. Mina olen ammu täiskasvanu, elan oma elu ja ma polnud isa surma ajal oma vanematega liigselt seotud või neist sõltuv.  Teine on lood minu emaga, nad olid pikki aastakümneid ju abielus ja tema puhkeb siiani nutma, kui isa meenutame või surnuaias käime. Emast üks osa siiski suri koos isaga. Aga eks temagi läheb oma eluga edasi, käib veel tööl, käib reisimas, hoiab lapselapsi.

Sarnane on lugu minu mehel, kelle ema suri vähki 3 aastat tagasi. Ikka aeg-ajalt mõtleme, mingid situatsioonid või kohad, mis teda meenutavad. nutsime ära, matsime maha ja läksime oma eluga edasi, olles tänulikud aja eest mis saime koos veeta.

#3984456:

#3984396:

Veel olen vihane, et tema elu ei pikendatud siirdamisega.

Mõnikord ei saa siirdada kaasuvate haiguste tõttu, lihtsalt ütlen.

Aga muidu jah, viha on üks normaalseid leina staadiume ja kõik tunded, kõik mõtted on OK, peaasi, et need ei hakka muudesse elusituatsioonidesse üle kanduma või kõiki muid ajendeid välja tõrjuma.

Mul on olemas lahkamistulemus. See üks kaasuv haigus on seal kirjas, mis ongi seotud sellega, et ei siirdatud. Muidugi seda ma ei tea, et miks seda ei tehtud. Äkki isa ise ei tahtnud.

#3984502:

#3984477:

#3984396:

Veel olen vihane, et tema elu ei pikendatud siirdamisega. See oleks võimalik olnud ilmselt. Kas minu isa elu polnudki tähtis. Ta ju polnud vana ka. Mul on peas palju küsimärke ja minu eest on palju ka varjatud. Võimalik, et ta ise ei uskunud, et võib lähiajal tõesti surra või oligi nii plaanis, et mulle ei ütle. Oleks ma teadnud, ma oleks hakanud ise uurima isa jaoks siirdamise variante.

Nüüd küll läheb teema käest ära. Kust sina tead, miks tehti otsus mitte siirata? Oled arst või süüdistad ja lahmid nüüd siin niisama?

Milleks sa üldse kommenteerid siin. Paistab, et sinu eesmärk on vaid end välja elada leinaja peal. Mine otsi omale targem tegevus.

Mina kommenteerin sellepärast, et mulle tundub, et leinaja eesmärk on elada ennast välja arstide peal.

#3984471:

Sarnane on lugu minu mehel, kelle ema suri vähki 3 aastat tagasi. Ikka aeg-ajalt mõtleme, mingid situatsioonid või kohad, mis teda meenutavad. nutsime ära, matsime maha ja läksime oma eluga edasi, olles tänulikud aja eest mis saime koos veeta.

Samamoodi vist räägiks minu mees minu ema surmast. Et matsime maha, läksime edasi. Mina tegelikult leinan oma ema väga palju, kuigi ma seda teistega ei aruta. Muidugi ei hoolinud minu mees minu emast nii palju kui mina oma emast. Lihtsalt natuke puudutab, et sina räägid oma mehe nimel nii kindlalt, et pole eriti kurbust ega leina, aga samas on ema oma lapsele ju palju lähedasem kui tema kaaslasele ja seetõttu ei saa niimoodi rääkida, et meie tegime, meie leinasime, pole hullu midagi.

#3982659:

1. Kaotasin pool aastat tagasi vanema, kellel oleks pidanud veel olema aega elada mitukümmend aastat. Palju jäi rääkimata ja on ka süütunne. Erinevaid emotsioone on. Alguses vist ei jõudnud päriselt kohale, et nüüd ongi kõik ja ei saagi enam kunagi suhelda. Voodis kägaras pole kordagi olnud ega ohjeldamatult nutnud. Nüüd on aga nii, et lambist puhken nutma (näiteks süüa tehes) ja ei suuda seda tagasi hoida, aga pere eest tahaks varjata. Kardan, et hakkan tööl ka nutma, eriti kui on pingelisem aeg. Ei teagi mis teha. Kas see 6 kuu möödudes on veel täitsa normaalne või peaksin omale hakkama abi otsima? Psühholoogil juba käin, kas peaks ka psühhiaatrile minema? Õhtuti on veel üsna raske olla kui mõtted lähevad tema peale.

Minul jõudis alles poole aasta möödudes kohale, et mul pole enam ema, seni olin nagu automaatpiloodil tegutsenud. Hakkasin leinateraapias käima, sain abi, aga aega võttis kogu protsess kolm aastat. Kirjutasin tema mälestuseks oma esimese romaani ja lõpetasin sellega ametlikult enda jaoks leinaaja ära. Nüüd on möödas ema surmast 13 aastat ja suudan üsna rahulikult tema surmale tagasi vaadata. Räägin temast nutmata, kuigi on ikka veel asju, mis toovad vahel pisarad silma – eriti kui ma näen inimesi enda ümber, kellel emad elus ja kuidas need suhted kehvad neil on jne.

Mul oli väga hea ema ja suhted olid meil nii ja naa, kuid ta oli olnud alati mu jaoks olemas.

Kui ma kuus aastat tagasi isa kaotasin, siis tabas mind aga täiesti teine laine leina, sest nüüd olin jäänud orvuks (tõsiküll 40-aastane naine ja kahe koolilapse ema), aga see oli kurb tõdemus, et mul polnud enam kumbagi vanemat. Isa leinan mõnes mõttes siiani, kuigi käisin ka tema surma järel leinateraapias. Kirjutan hetkel isa auks raamatut ja plaanin selle välja anda oma vanemate 70. sünniaastapäeval.

#3986000:

Mina julgen seda oma mehe kohta väita, sest erinevalt sinust me oleme seda teemat korduvalt arutanud, mina olen väljendnud oma tundeid seoses oma isa surmaga ja mees oma tundeid seoses oma ema surmaga. Me oleme üksteisele parimad sõbrad ja jagame oma tundeid. Tean, et ikka ta mõtleb mingites olukordades oma emale – tal oli kombeks emale ikka helistada mingites situatsioonides, näiteks armastasid nad mõlemad Kuldvillaku saadet, pärast saadet helistas mees sageli oma emale , et arutada näiteks lõpuküsimuse üle, et kas teadsid vastust, kas oli lihtne küsimus või oi kui nõme küsimus, jagada oma emotsiooni. Nüüd ta sel hetkel, kui saade lõppeb, korraks tunneb, et tahaks helistada, aga pole enam kellele. Oma eluga edasi mineku all pidasin silmas seda, et pole olnud musta auku ega masendusperioodi, kus mõtted on koondunud ainult kadunud emale ja kõik muu on nagu kõrvaline ja toimub läbi udu. Peamine on ikka olnud meie enda elu, meie pere ja meie lapsed ja mingis situatsioonis mõtleme või meenutame, aga need mõtted ja meenutused on helge tundega, ei tekita kahetsust ega ängi.

Kas mees oled sina? Võtad sõna teise inimese eest, mida tema tunneb, mida tema teeb. Ikka teie pere on kõige tähtsam, sina ja lapsed, mis sellest emast. Kohutavalt enesekeskne jutt. Mehel pole lubatud vist mingit mõttepoegagi omaette mõelda. Jäta endale meelde, et mees pole sina ja sina ei tea, mis on täpselt teise inimese peas.

#3985974:

Hakkasin leinateraapias käima, sain abi, aga aega võttis kogu protsess kolm aastat.

Milles see leinateraapia seisnes? Olen viimase kahe aasta jooksul kaotanud lapse ning mõlemad vanemad, raske on. Käisin nii umbes 4-5 korda psühholoogi juures, aga ei tundnud, et sellest kuidagi abi oleks. Tegelikult ma ei kujuta üldse ette, et miski või keegi kuidagi aidata saaks – võibolla läheb lihtsalt aja jooksul kergemaks, aga praegu on mul küll väga raske ette kujutada, et  suudaksin kunagi elust veel rõõmu tunda.

Pealtnäha funktsioneerin vist siiski üsna hästi, sest tundub, et nii on lihtsam olla. St teen asju, mida on vaja teha ja püüan seejuures normaalne olla, sest siis käituvad mind ümbritsevad inimesed ka tavapäraselt. Aga tegelikult tunnen end seejuures umbes nii, nagu osaleksin mingis filmis – täidan rolli, mis mulle on ette antud, samas on tunne, et see pole ju päriselt. Praegu tuleb see vist üsna kasuks, sest minu jaoks on sõda ja kõik  sellega kaasnevad jubedused ka osa sellest filmist. Aga ma ei kujuta ette, mis edasi saab, kas see läheb üle või hullemaks, kas peaksin veel kellegi poole pöörduma ja kas on võimalik, et sellest oleks abi?

#3986195:

#3985974:

Hakkasin leinateraapias käima, sain abi, aga aega võttis kogu protsess kolm aastat.

Milles see leinateraapia seisnes? Olen viimase kahe aasta jooksul kaotanud lapse ning mõlemad vanemad, raske on. Käisin nii umbes 4-5 korda psühholoogi juures, aga ei tundnud, et sellest kuidagi abi oleks. Tegelikult ma ei kujuta üldse ette, et miski või keegi kuidagi aidata saaks – võibolla läheb lihtsalt aja jooksul kergemaks, aga praegu on mul küll väga raske ette kujutada, et suudaksin kunagi elust veel rõõmu tunda.

Pealtnäha funktsioneerin vist siiski üsna hästi, sest tundub, et nii on lihtsam olla. St teen asju, mida on vaja teha ja püüan seejuures normaalne olla, sest siis käituvad mind ümbritsevad inimesed ka tavapäraselt. Aga tegelikult tunnen end seejuures umbes nii, nagu osaleksin mingis filmis – täidan rolli, mis mulle on ette antud, samas on tunne, et see pole ju päriselt. Praegu tuleb see vist üsna kasuks, sest minu jaoks on sõda ja kõik sellega kaasnevad jubedused ka osa sellest filmist. Aga ma ei kujuta ette, mis edasi saab, kas see läheb üle või hullemaks, kas peaksin veel kellegi poole pöörduma ja kas on võimalik, et sellest oleks abi?

Seda kõike on väga kahju kuulda.
Leinateraapia seisnes rääkimises, kuulamises, oma leina mõtestamises ja kaardistamises, minu terapeut õpetas mulle nö pinnajoonistust, kuidas oma leinaga toime tulla.

Üks nipp, mille ma õppisin seal ära, et ei tegele kogu aeg nende mõtetega, vaid võtangi iga päev aega, mille pühendan ainult ja ainult leinamisele…

Minul töötas tohutult hästi. Lisaks hakkasin ma rohkem erinevate asjadega tegelema ja õhtuks olin omadega väga läbi, ei olnudki lõpuks aega enam muud teha.

Kirjutasin oma vanematele kirju ja siis põletasin need ära. Nendega seotud aastapäevadel panen head soovid õhupalli ja lasen selle lendu jms.

Ja see, mida nüüd kirjutan, võib kõlada tobedalt, aga see on pärit kristlikust kultuuriruumist (tegelikult iga religiooni osast, mis seotud surmaga) ja võimalik et see ei aita sind hetkel mitte kuidagi, aga see koht, kuhu su laps ja vanemad läksid, on kõige soojem, turvalisem ja parem koht üldse ning nad pole mitte sinu elust lahkunud, vaid nad on jätkuvalt olemas sinu mõtetes, meenutustes ja mälestustes, nende füüsiline olek on muutunud energiaks sinu elus…

#3986481:

Ja see, mida nüüd kirjutan, võib kõlada tobedalt, aga see on pärit kristlikust kultuuriruumist (tegelikult iga religiooni osast, mis seotud surmaga) ja võimalik et see ei aita sind hetkel mitte kuidagi, aga see koht, kuhu su laps ja vanemad läksid, on kõige soojem, turvalisem ja parem koht üldse ning nad pole mitte sinu elust lahkunud, vaid nad on jätkuvalt olemas sinu mõtetes, meenutustes ja mälestustes, nende füüsiline olek on muutunud energiaks sinu elus…

Tänan sind nende sõnade eest. Leinan praegu oma last ja see kujutlus toetab mind minu leinas.

Mina kaotasin üsna noorelt abikaasa ja lapse isa. Psühholoogi juures käisin juba enne ta surma, sest tal oli raske haigus ja ma vajasin mingit objektiivset pilku, kes jälgiks, et ma ei kukuks lõputusse auku või saaks mind koheselt aidata, kui kukkuma hakkan. Ta valmistas mind veidi ette ja tänu sellele teadsin, et tegelikult on normaalne lein kuni kaks aastat. Normaalne selles mõttes, et pärast seda võiks inimene suuta enam mitte pidevalt kurvastada ja nutta, kogu elu ei peaks enam käima lahkunu ümber. Vaimse tervise huvides. Esimene aasta on täis igasuguseid tähtpäevi ja võrdlusi “eelmisel aastal samal ajal”. Uued esimesed – esimene jõul ilma temata, esimene maikuu rohelus ilma temata, esimene mere ääres käik ilma temata jne. Siis tulevad lapse “esimesed”, mida tema ei näe. Nutsin väga palju, kirjutasin endast välja ja see tegelikult aitas ka väga palju. Öeldakse, et leinast tuleb läbi minna. Oli valus, lausa füüsiliselt. Tunne, nagu mul olekski rinnus süda pooleks. Aga kui seda enda eest peita, kuhugi alla suruda, siis järjest pikemalt ja raskemalt läheb. Ma olen ka seda peitmist teinud ja tagantjärele vaadates võis mul mingil perioodil olla nn. naeratav depressioon. Kui energia otsa saab, tuleb kõik kosena kaela, nii et seda ma ei soovita.

Kui oli kaks aastat täis, siis tuli eriti kummaline vaakum ja tühjus. Leinasin ära, mis nüüd saab? Kuidas edasi? Kas ma mõtlen ta peale nüüd vähem? Kas peaksin rohkem? Igasugused imeliku küsimused. Veidi eksistentsiaalne kriis. Enne olin lesk, leinas, aga kes ma nüüd olen.

Nüüdseks on möödas 8 aastat ja ma juba tean, kuidas edasi. Mingid nö tööriistad on olemas. Ma tean, et see terav valu võib tabada täiesti ootamatul hetkel. Neid hetki on küll palju harvem, aga nad on alles. Mõni aastapäev on kerge, mõni nii raske, nagu oleks selles 8 aasta taguses hetkes seal haiglavoodi ääres tagasi. Vahel piisab vaid sellest, et päike paistab täpselt sama nurga alt ja mingi tuttav lõhn on. Ma arvan, et see ei kaogi päriselt ära.

Öeldakse, et meenutage ilusaid hetki ja see on kõik õige. Olen tänulik, et meil oli see aeg koos ja meil on ühine laps. Aga see on nagu need filmid/raamatud, kus sa juba alguses tead, et üks peategelane sureb. Vaatad kulgevat lugu ja kõik on armas ja nunnu, aga kurbusega looritatud, sest sa tead, mis lõpus juhtub. Mul on nüüd nii mälestustega. Esimesed kohtumised jne. Kõigel on see nukruseloor küljes. Aga nii lihtsalt on. Ka sellega harjub.

Lohutuseks oskan öelda seda, et kuigi need valusad hetked ei kao, siis ajapikku tekib oskus nendega koos elada, ilma et see murraks. See muutub lihtsalt kuidagi üheks osaks sinust. Mind aitab ka teadmine, et ma tulin sellest ikkagi läbi. Mitte lihtsalt ei vegeteeri, vaid läksin eluga edasi. Mul on uus kaaslane, ma sain teada, et elus saab mitu korda väga tugevalt armastada (aga selleks tuli ületada väga suur hirm, et kõik võib korduda). See on natuke nagu patsutus endale õlale, et tulin välja. Natuke ka julgustus edaspidiseks, et väiksemad raskused siis vast ka ei murra.