Teema: kaua võtab aega lahkuminek?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ära parem looda, vaid mõtle kuidas ilma temata edasi minna. Pärast oled lihtsalt aastaid kellegi järel oodanud ja seda enam katki, eriti arvestades sinu vanust. Praegu edasi minnes on küll raske, aga lootus leida võrdne ja aus suhe, on suurem.
Ja usu, ta ei liiguta lillegi, kui sa tal olemas oled ning ega sinu vingumine jms protsessi ei kiirenda, vaid ta jääbki sulle musta valgeks rääkima.

Kaua võtab lahkuminek? Vastus on, et lahku minemiseks on vaja ei rohkemat ega vähemat, kui täpselt üks jutuajamine abikaasaga. Bürokraatiaga on võimalik tegeleda ka peale füüsilist lahkuminekut.

Nii et mine oma eluga edasi ja kui ta oli tõesti siiras, siis usu – ta teab kust sind leida. Ja kui mitte, siis võitsid oma elust kaotamata jäänud aastad.[/tsitaat]

Raske öelda.Oleneb paljudest asjadest.Mina tundsin ka kunagi abielumeest, kelle vastu tekkisid tõelised tunded.Mul oli küll elukaaslane olemas(lapsi polnud), temal aga oli 1 laps.Kõik klappis, huumorimeel, vaated ilmaelule jne.Vahepeal tekkis meeletult segane olukord, sest kutt oli omadega ikka ka täielikult \”sees\”(eks mina ka).Kõik oli nagu segapudru ja kapsad.Respect ja kõik jäi aga kokku meie ei jäänud.Tema ikkagi leidis, et oma naist ta maha jätta ei kavatse, olgugi mis oli/on ja mina üritasin kõige sellega leppida(kuigi olin valmis oma suhte lõpetama).
Üks asi on kindel, see mees võib veel oma meelt muuta.Ajaliselt on väga raske sellist asja öelda ja paika panna, kaua miski aega võiks võtta.
Ehk ikka üsna kiiresti selgus majas, sest ega see venitamine midagi paremaks ei tee.

[small]Chathryn kirjutas:[/small]
[tsitaat]37a naine ei ole nii loll ja naiivne- liba teema.[/tsitaat]

Mis ta kohe loll on? 50 aastane võib ka sedasi käituda.Kui inimesed armunud jne, siis tehakse igasuguseid lollusi…siis ei mõelda peaga absull midagi 😀 🙂

liba

Arvan samuti, et kui mees ei ole siiani oma naist jätnud siis ta seda ei teegi. On muidugi võimalus, et naine saab teada ja lööb ise mehe minema kuid paljud naised pigistavad silma kinni ja elavad petva mehega edasi.

Mõtle nüüd ise – kui sinul on suhtes või abielus asjad lõplikult korrast ära ja keegi teine mõistab sind palju paremini ja kuulute kokku – sa ju tegutsed kohe, mitte ei venita. Minule tundub kahjuks sinu lugu tüüpilise juhtumina, kus mees EI TULE kodust ära ja nii ongi. Soovitan sul teha nii, et enam temaga ise ühendust ei võta ja kokku ei saa, kui tal tõsi taga on, sisi ta tegutseb.

Ma tean, kuidas selline muster toimib. Tean, sest olen ise nii käitunud. Ma pole selle üle uhke, aga elus tehakse vigu ja neist õpitakse. Mina olin see loll, kes õppis oma vigadest. Sul on võimalus olla tark.

Kui olin iseenda ja oma abieluga sügavalt pahuksis, otsisin elule tähendust mujalt. Petsin oma abikaasat kokku 4 erineva inimesega. Ma ei saa öelda, et ei oleks ühestki neist hoolinud – olin armunud, iga keharakuga. Ei saa öelda, et ma ei armastanud oma abikaasat. Armastasin väga ja tundsin suurt süüd, aga samas tundsin ennast tema kõrval üksi, ei suutnud ennast avada, ei suutnud endast ega temast lugu pidada.

Selliste armumistega käisid ikka koos fantaasiad. Unistused eksistentsist, kus kõik on helge ja lihtne. Kus on romantika, kirg ja hingesugulus, mida ei varjuta olme ega sisemine ebakindlus. Salasuhtes arutasime tuleviku-unistusi, kuidas ühel päeval, varsti-varsti, oleme koos alati ja igavesti. Ma ei valetanud teisele pahatahtlikult, neil hetkil ma tõesti väga-väga tahtsin uskuda, et kõik võibki nii olla. Elasin hetkes. Omamoodi nautisin tundmust, et mind vajati, taheti nii väga, et oldi nõus ootama. Pean tunnistama, et osa minust nautis veidral, häbiväärsel moel ka seda frustratsiooni, draamat, palveid, ultimaatumeid, pisaraid – Romeo ja Julia lugu on ju nii inimlik, nii ihaldusväärne: armunud, kes peavad olema koos, aga olude sunnil ei saa. Ometi teadsin südamepõhjas ja kõik teavad, kuidas see lugu lõppeb.

Mida ma tegelikult ka teadsin, ehkki ei olnud veel endalegi väljendanud, oli see, et minu elu armastus oli ja on minu abikaasa. Lubasin teistele nii mõndagi, kuid läbi kogu selle turbulentsi (olime ka vahepeal lahus), olen täna tema kõrval ja tema minu kõrval. Ma ei peta teda enam kunagi, armastan ja hindan teda üle kõige. Me kasvame koos ja vananeme koos.

Ma ei taha sulle haiget teha, aga olen kindel, et jäädki ootama seda lahkuminekut. Kui sa sellest situatsioonist ise ei välju, ootab sind palju südamevalu, solvumist, tülisid, kaotusvalu; lõpuks pettumus, tüdimus, põlgus iseenese ja tema vastu. Ma ei arva, et ta teeb Sulle meelega haiget. Aga inimene, kes iseenesega kimpus (ja petja alati on), on egoistlik. Ta kasutab sind, ehkki tahtmatult – oled nagu narkootikum, mis annab võimaluse ajutiselt probleemide eest põgeneda, elada unistustes ja kujutluses endast parema, õnnelikuma inimesena. Kahjuks tuleb iga kord pärast pilvesolekut tahes või tahtmata pohmell, kus segadus, häbi, masendus, süütunne on suuremgi kui enne.

Lase tal minna, kui suudad. Varem või hiljem läheb ta niikuinii – isegi kui ta ei jää oma abikaasaga kokku, siis on tal vaja suhetele vähemalt paar ringi peale teha, enne kui kui kellegi juurde pidama jääb. Vahe on selles, et tugev olles on sinul võimalus käituda väärikalt teie mõlema jaoks. Ütle head aega ja ühel päeval, mõne aasta pärast, saate tänaval kokku, räägite paar sõna ja lahkute soojade tunnetega teineteise ning selle vastu, mis kord peaaegu oli. Kui jääd osaliseks teise inimese enese eest põgenemises, kaotad lugupidamise nii enda kui tema vastu.

Nõustun Kägu 00.15-ga
Mina olin see kellega peteti. Lubati ka mulle ühist tulevikku ja samas leiti pidevalt põhjusi miks just hetkel ei ole võimalik lahku minna. Kuskil sisimas teadsin ma algusest peale, et mees jääb oma naise juurde. Usun, et ta mõtleski minuga koos olles, et tahab mind ja meile ühist tulevikku. Samas oli see minuga koos olemise aeg nagu põgenemine reaalsuse eest, tema tegelik elu oli pere ja naise juures.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tutvusin abielumehega, kellega meil on meeletu kirg ja teineteisemõistmine, ühesõnaga hingesugulased. Suutsin 6 kuud tema armuke olla, aga siis hakkasin mõtlema,et mina tahan ka peret ja lapsi (olen juba 37, viimane aeg tegutseda). Tegin talle pärast poolt aastat koosolemist ettepaneku, et enne enam ei kohtu, kuni ta on ära otsustanud, kumma ta valib. Nüüd ta ütleski umbes 3 kuud tagasi, et ta tahaks ikka minuga rohkem olla, aga see pole nii lihtne, et päevapealt ta lahkuda ei saa (tal on eelkooliealine poeg ja koduperenaisest abikaasa). Samas oleme jälle koos. Mis te arvate, mis on see normaalne pikkus, millal võiks inimesed lahku kolitud saada? Kaua võtab aega, et saaks abikaasale üles tunnistatud ja kõik asjaajamised aetud? (Ma tean küll, et tavaliselt mehed ei tule oma naiste juurest ära, aga seekord on tõesti nii, et ta ütles, et ta ei ole oma abieluga rahul ja et mina mõistan teda paremini. Ma olen kusagilt lugenud,et 2-3% abielumehi jätab oma naise armukese pärast maha ja ma tunnetan, et mina olengi selle 2-3% seas!)[/tsitaat]

Kuus kuud koosoldud aega+ 3 kuud järelemõtlemiseks on juba ammu liiga pikk aeg. Kui seni pole üles tunnistanud ja asju kokku pakkinud, ei tee ta seda kunagi.

[small]Kubujuss kirjutas:[/small]
[tsitaat]Väga hea pereplaneerimine – mehega, kelle moraalinormid ei sega pidada armukest ja jätta maha oma laps ja abikaasa (kui ta seda teekski). Kui ta naine teda nii hästi ei mõista, mis ta siis abiellus temaga ja soetas lapse? Milline naine mõistaks meest, kes seljataga teisi naisi kepib?
Liba või mitte, selliseid naisi paraku leidub. Ise sellist asja kõrvaltki näinud, üks selline värk toimus kahe töökaaslase vahel ja kõigi silme all. Naine ka lootis kõvasti, et mees jätab oma abikaasa ja lapse, tegi stseene jne – jättis ta jeeeee. Lihtsalt oli tore näha, kuidas nad lõunapausidel tunnikeseks kuhugi kadusid. Igasugune austus kadus momentaalselt nende mõlema vastu.[/tsitaat]

Meil oli tööl sarnane lugu. Nii armukestest mees kui naine olid suhtes. Kuid ilmselgelt naine polnud oma suhtega rahul ja muudkui leidis ettekäändeid ja võimalusi küll mehega lõunatada, küll muud teha. Provotseeris ja võttis vastu kõik meeleheaks tehtud kingitused. Tundus, et ta tekitas samuti mehes nagu mingid kohustused ja süütunded. Armukesest naine väitis oma armukesest mehele, et too on tema suhtesse mõra löönud ja nüüd on kodus kõik pea peal ja närviline.
Mingil hetkel hakkas tema suhtemees kahtlustama. Naine ajas kõik tagasi.
Samas see flirtimise ja armukeseks olemise muster kordus. Armukesest naine tõi pidevalt mängu oma mehe ülisuure armukadeduse ja \”põhjusetud kahtlustused\” püüdes sellega oma armukest provotseerides teda oma pere juurest eemale kiskuda. Lõpuks otsustas mees ikkagi oma pere kasuks.
Aga see naine \”pommitas\” teda edasi- küll süüdistustega ja varem lubatuga.
Tõeliselt kahetsusväärne \”näitemäng\”, kus kumbki pool elab silmakirjalikku kaksikelu. Jõle oli seda vaadata. Siin jäi naisterahvas küll eriti lolliks, sest \”mängis\” ikka täielikku naiivitari.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kubujuss kirjutas:[/small]

Meil oli tööl sarnane lugu. Nii armukestest mees kui naine olid suhtes. Kuid ilmselgelt naine polnud oma suhtega rahul ja muudkui leidis ettekäändeid ja võimalusi küll mehega lõunatada, küll muud teha. Provotseeris ja võttis vastu kõik meeleheaks tehtud kingitused. Tundus, et ta tekitas samuti mehes nagu mingid kohustused ja süütunded. Armukesest naine väitis oma armukesest mehele, et too on tema suhtesse mõra löönud ja nüüd on kodus kõik pea peal ja närviline.
Mingil hetkel hakkas tema suhtemees kahtlustama. Naine ajas kõik tagasi.
Samas see flirtimise ja armukeseks olemise muster kordus. Armukesest naine tõi pidevalt mängu oma mehe ülisuure armukadeduse ja \”põhjusetud kahtlustused\” püüdes sellega oma armukest provotseerides teda oma pere juurest eemale kiskuda. Lõpuks otsustas mees ikkagi oma pere kasuks.
Aga see naine \”pommitas\” teda edasi- küll süüdistustega ja varem lubatuga.
Tõeliselt kahetsusväärne \”näitemäng\”, kus kumbki pool elab silmakirjalikku kaksikelu. Jõle oli seda vaadata. Siin jäi naisterahvas küll eriti lolliks, sest \”mängis\” ikka täielikku naiivitari.
[/tsitaat]
Nii muusseas – milleks need jutumärgid? Lugesin teksti läbi ja ei leidnud ühtegi juhust, kus nende kasutamine õigustatud oleks. Naiivitari mängimine, pommitamine, näitemäng – kõik on täiesti tavalised väljendid, kujundlik kõneviis, mida pole tarvis jutumärkidesse panna. Pigem jätab selline kirjapilt mulje, et kirjutad (irooniliselt) ühte, mõtled teist.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]aga mida arvata siis juhtumist, kus mees küll tunnistas oma naisele üles, et tal armuke, et abielu on pöördumatult läbi ning tagasiteed tema jaoks pole, elab nüüd selle armukesega juba 3 kuud, aga vaatamata ta oma seadusliku naise pidevale meeldetuletusele ja isegi armukesele vastava kirja kirjutamisele, et mees oma kola ükskord kokku korjaks, pole seda ikka tehtud?
Iga kord mingid nõmedad vabandused
[/tsitaat]

siin alles oli teema, kus mees mõne aja pärast avastas, et armukesega ei olegi nii tore. Et näe laisavõitu ja ei hoolitse mehetibukese eest nagu abikaasa seda tegi, et ta nüüd tuleks ikka tagasi. Ju too sinu kommentaari mees hoiab ka tagaust igaks juhuks lahti. Ja muidugi on ka armukest tore ärevil hoida, kui ikka lõplikult ära ei ole kolinud.