Huvitav teema, keda armastad rohkem – mees või laps – http://naistekas.delfi.ee/suhted/suhted/mees-voi-laps-kummale-peaks-kuuluma-suurem-osa-su-sudamest.d?id=64828972
veel räigem tänapäevase elu küsimus: ja kui tules on praegune mees, sinu eelmise mehega tehtud laps ja sinu praeguse mehe eelmise suhte laps, kes siis?
Laps. Enda laps, alati.
minu jaoks on oma laps ikka olulisem. mehi on ju maailmas küll, aga minu lapsi on mul ainult üks.
mul oli hästi tore naabrinaine, kellel surid II maailmasõja ajal mees ja laps difteeriasse paari päevase vahega. kui ma küsisin, et kuidas ta nende surmast üle sai, siis ütles, et lapse surmast ta polegi päriselt üle saanud, et temale mõtleb väga sageli. kuigi ta abiellus hiljem uuesti, sai uue mehega poja, ei läinud tal esimene laps kunagi meelest. abiellus päris eakana veel kolmandatki korda, kui oma teise mehe matnud oli.
nii et jah, mehed on asendatavad, lapsed mitte.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]aga kui su laps käib eksmehe kodus ja eksmehe uus naine vastAb nii, ET JAH, SINU OMA TA JÄTAKS TULLE, kas kihvataks sees?[/tsitaat] loomulikult kihvataks, kuigi mõistusega saan aru, et tema jaoks on tema lapsed olulised. nii on ju paljude asjadega, et mõistus ja tunded on omavahel konfliktis.
Mina olen see imelik, kellele mees on mõnes mõttes tähtsam – mees ja armastus tema vastu on ikka enne ja selle armastuse tulemuseks on lapsed. Lapsed kasvavad suureks ja lahkuvad oma elu elama, mees jääb. Vähemalt loodan küll temaga elu lõpuni kokku jääda. Tegelikult ei saa ju seda armastust võrrelda. Need on väga erinevad.
Ema armastus lapse vastu pole ju sama mis naise armastus mehe vastu. Kes väidab et armastab last rohkem kui meest, see tähendab ,et ta polegi naiseks veel sündinud ja ei suudagi meest armastada.
Ja eriti hull lugu on siis naise armastus mehe vastu üritakse suunata väikese lapse peale. Ehksiis last võetakse kui partnerit. Sellises suhtes jääb partnerile siis lapse roll või siis tal tuleb lahkuda, et leida naine, kes on võimeline meest armastama. Ema armastus lapse vastu ei ole võrreldav naise ja mehe armastusega.
ma arvan, et niikaua on kõik korras, kui nii naisele ja mehele on laps nr 1 ja siis järgneb kaasa. kui aga näiteks ühele on laps nr 1 ja teisele kaasa nr 1, siis see on suur probleem ja ei lõpe hästi.
Ohuolukorras päästan selle, keda saan aidata ja kes rohkem abi vajab.
Armastan oma meest ja armastan oma last (laps eelmisest suhtest) .mõlemaid armastan väga.kui peaks juhtuma selline asi, nagu nii mõneski peres on, et uus mees ei salli minu last, siis olgu see armastus nii suur, kui tahes, igal juhul on mees see, kes peab minema astuma.minu laps ei pea end omas kodus halvasti tundma.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]minu jaoks on oma laps ikka olulisem. mehi on ju maailmas küll, aga minu lapsi on mul ainult üks.
mul oli hästi tore naabrinaine, kellel surid II maailmasõja ajal mees ja laps difteeriasse paari päevase vahega. kui ma küsisin, et kuidas ta nende surmast üle sai, siis ütles, et lapse surmast ta polegi päriselt üle saanud, et temale mõtleb väga sageli. kuigi ta abiellus hiljem uuesti, sai uue mehega poja, ei läinud tal esimene laps kunagi meelest. abiellus päris eakana veel kolmandatki korda, kui oma teise mehe matnud oli.
nii et jah, mehed on asendatavad, lapsed mitte.[/tsitaat]
Eks see paras demagoogia ole kui nii võtta. Sama hästi võib teine öelda, et alati võid ju uued lapsed saada, aga näe just sellist meest sa ei saa.
Päästaks lapse, enda või ükskõik kelle.
Oma meest ma ei ole võimeline päästma – kaalub minust 2 korda rohkem – 120 kilo on minu jaoks liiga raske.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Eks see paras demagoogia ole kui nii võtta. Sama hästi võib teine öelda, et alati võid ju uued lapsed saada, aga näe just sellist meest sa ei saa. [/tsitaat] loomulikult just sellist meest ei saa, aga maailmas on mehi umbes 3,5 miljardit. võib arvata, et nende hulgas on päris mitu miljonit meest, kes oleks ideaalseks abikaasaks. mehe võib leida ka siis, kui oled 50, 60 või 100 ja lausa nii, et lihtsalt põrkad mehega tänaval kokku või istub ta su kõrvale bussis. lapse saamine kahjuks nii lihtsalt ei käi.
mees võib su elust kaduda, leida kellegi teise, siis oled sa lapseta ja meheta. eriti küüniline oleks olukord, kus naine päästab oma mehe, naine enam rasedaks ei jää, kuid mees siiski soovib lapsi ja jätab naise maha, et uue naisega uued lapsed saada. või muudab lein üht osapoolt niivõrd, et teine seda kooselu enam jätkata ei suuda ning leiab uue kaaslase.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ema armastus lapse vastu pole ju sama mis naise armastus mehe vastu. Kes väidab et armastab last rohkem kui meest, see tähendab ,et ta polegi naiseks veel sündinud ja ei suudagi meest armastada.
Ja eriti hull lugu on siis naise armastus mehe vastu üritakse suunata väikese lapse peale. Ehksiis last võetakse kui partnerit. Sellises suhtes jääb partnerile siis lapse roll või siis tal tuleb lahkuda, et leida naine, kes on võimeline meest armastama. Ema armastus lapse vastu ei ole võrreldav naise ja mehe armastusega. [/tsitaat] selliseid tõdesid kuulutab vist esoteerik Nekrassov? pean kahjuks ütlema, et esoteerika on parateadus ja ei toimi tegelikult päris elus. teooriana uhke, aga praktikas kõlbmatu.
see on halb olukord armastuse suuruse hindamiseks. mina usun, et sellises olukorras kui vaja päästa, päästaks ka mu mees enne lapsed, kui selle järgi armastust mõõta. vähemalt ei annaks ma talle andeks, kui ta päästab mind ja mitte lapse.
igaüks, kel on olukord, kui vaja kedagi päästa, kas täiskasvanu või laps, hakkaks päästma last.
mina hakkaks küll päästama last, ka võõrast last. eelistades seda võõrale mehele.
kas arvatakse et omade puhul käib peas teistsugune analüüs?
minu arust on see totter mõttevahetus naistel ja sellest järelduste tegemine, analüüsimine.
aga kui niisama suusoojaks, siis kumma te päästakse enne, kas võõra mehe või võõra lapse, kui satute sellise olukorraga silmitsi?
ilmselt lapse, sest mees on ju täiskasvanud ja ei ole enam minu vastutusel, aga laps on
ja uut last ma enam sünnitada ei suudaks, liiga õudne
Tulekahjut ja muud tuleb harva ette. Hoopis tähtsam on see, keda igapäevaelus esikohale seatakse. Paraku peavad tõesti paljud naised lapsi tähtsamaks ja teevad niimoodi tegelikult nendesamadele lastele kahju. Laps on õnnelik ja tunneb end turvaliselt siis, kui tunnetab vanematevahelist armastust. Ta justkui \”toitub\” sellest.
On tehtud uuring: keda kallistab esimesena reisilt saabunud naine – meest või last. Esimesel juhul kasvasid õnnelikumad lapsed ja paarisuhe oli kestvam ja tugemam. Ka selsamal hetkel oli tegelikult laste näol, kes justkui algul kõrvale jäeti, sügavam rahulolu ja õnnetunne.
Lapsi esikohale seadnud paar läheb peale laste kodust lahkumist suurema tõenäosusega lahku – mis põhjust on enam koos olla? Veegi hullem on see, et sellised emad ei lase lahti täiskasvanud lapsi – takistavad neil oma pere loomist või siis segavad ämmana pidevalt vahele.
meil kallistab reisilt tulnud vanem ennem lapsi.
miks. sest neil on kallistamisega kiirem, kui mul.
vastupidine olukord tekitab meil sellise meie pere nalja, millest kõik aru saavad, aga mõnes kultuuris või peres ongi nii: lapsed, enne sööb isa kotlette ja kui üle jääb, saate teie.
Kas armastad rohkem oma vasaku käe väikest sõrme või parema jala keskmist varvast?
Miks selliseid asju võrdlema peab? Mu mees ja laps o mõlemad mulle eluolulised, kõige kallimad. Ma armastan neid mõlemaid \”rohkem\” ja nii ongi.
Ohusituatsioonis aitaks me mõlemad nõrgemat, abitumat (ehk siis last), aga lihtsalt seetõttu, et nii on suurem lootus, et pääsevad kõik pereliikmed. Lihtsalt mõttemänguna ma aga mehe ja lapse vahel valida ei suudaks, ei peagi selliste mõtete läbimängimist õigeks – liiga olulised, liiga kallid – mõlemad.
Olen aga nõus, et lapsele annab vanematevaheline suur armastus hästi palju turva- ja õnnetunnet, ma Nekrassovit pole lugenud ega tea ta põhimõtteid, aga olen näinud oma lapse ilmet, kui ta näeb meid mehega spontaanselt, tunde ajel kirglikult (mitte otseselt seksuaalses mõttes kirglikult) kallistamas – mitte lihtsalt leebelt embamas – ja see ilme tõi mulle klombi kurku, sest selles oli säärane rahulolu, sära, täiesti tuhandeprotsendiline ja kuidagi pühalik turva- ja õnnetunne… raske kirjeldada isegi.
Oma lapsepõlvest mäletan ka rõõmutulva ja ülemeelikut õnnetunnet, kui nägin ema-isa käest kinni hoidmas või teieteist möödaminnes hellitamas – meie peres füüsilise kiindumuse välja näitamine väga tavaks ei olnud muidu, ehkki ema-isa olid (on siiai) üsna üksmeelne ja lähedane paar.
Kindlasti ei suhtu ma oma abikaasasse kui ühesse asendatavasse mehesse 3,5 miljardist. Ja tean, et mingist hetkest peab hakkama arvestama sellega, et lapsed lendavadki pesast välja ja jäävad paratamatult kaugemaks kui mees. Temaga tosserdame loodetavasti veel kõrge vanuseni koos mööda koduõue ringi 🙂
Kui on vaja päästmisel valida, siis ilmselt päästaks lapse enne. Ma arvan, et siin ei ole tegemust armastuse suurusega, vaid see on instinkt, mis sunnib esimesena lapsi päästma. Ei saa v6rrelda armastust mehe ja lapse vastu. Need on ju täiesti erinevad. Mehega on mul sügavam hingeline kontakt, m6istame teineteist poolelt s6nalt. Lastega nii lihtne pole. Tuleb ette konflikte ja eriarvamusi. Mehega tahame m6lemad elada igavesti koos, aga tahan ma v6i ei, lapsed kolivad ühel päeval minema. Armastuse suurust ei oska m66ta ka. Mulle tundub, et see kas on v6i ei ole.
Lapse päästaks, isegi kui tundub et mehe elu on hetkel kergem päästa. Aga ma ei saa kuidgai teisi hetkel mõelda. Laps on alles 2a ja no täiesti abitu. Vb kui oleks 20a, siis mõtlesin kas päästa mees või laps, aga hetkel valiksin igaljuhul lapse, kuna mina olen ema, selleks ma ju temal olengi, et teda kaitsta ja aidata kuniks ta iseseisvaks saab.
Partner on esimene ja siis tulevad suhtes lapsed.
Selline suhtumine, et mehed tulevad ja lähevad, enamus suhteid lõhki ajabki. Pigem vastupidi: laps tuleb, on sinuga ja läheb siis oma elu elama ja nii peabki olema.
Mees on see, kes jääb. Kellega koos vanaks saame ja tänu kellele üldse lapsed sünnivad.
Põlevast majast päästetakse see, kes on nõrgem, kes ise ennast aidata ei suuda.
Mina armastan oma last rohkem kui oma meest.
Armastan maailmas kõige rohkem oma last.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Partner on esimene ja siis tulevad suhtes lapsed.
Selline suhtumine, et mehed tulevad ja lähevad, enamus suhteid lõhki ajabki. Pigem vastupidi: laps tuleb, on sinuga ja läheb siis oma elu elama ja nii peabki olema.
Mees on see, kes jääb. Kellega koos vanaks saame ja tänu kellele üldse lapsed sünnivad.
Põlevast majast päästetakse see, kes on nõrgem, kes ise ennast aidata ei suuda. [/tsitaat]Arvestades seda, et tõeliselt väga häid mehi on ülivähe või peaaegu polegi, siis pole ma sinu arvamusega üleüldse nõus.
Mina ei tunne enda tutvusringkonnas mitte ühtegi sellist meest, kes oleks nii ülihea, armastav ja hooliv, et naisel tasuks teda lapsest ettepoole seada. Kusjuures, mu tutvusringkond ei koosne asotsiaalidest, vaid täiesti tavalistest keskmistest eesti inimestest.
Minu isiklik seisukoht on selline, et täiesti tingimusteta saab armastada vaid oma last, aga mehe puhul see niimoodi siiski pole.
No enamusel eesti meestest on siiski ka mingi suurem viga küljes. Kes napsitab pisut rohkem kui naisele meeldib, kes võtab kõrvalt võõraid naisi, kes on vägivaldne või mõne sõltuvuse küüsis, kes on kehva iseloomuga, hoolimatu jne.
Ise ju väidate siin perekoolis kooris, et KÕIK mehed võtavad mõnikord kõrvalt.
No ütle mulle, MIKS peaks sellist meest lapsest ettepoole seadma?
Olen nõus, et kui ema-isa suhted on head, siis selles peres on lastel hea kasvada. Aga millegipärast kiputakse arvama, et see, et naine meest A-ks ja O-ks ei pea ning lapsest ettepoole ei sea, välistab mehe-naise omavahelise hea suhte.
Arvan, et siis, kui lapsed on täiskasvanud ja oma elu peal, siis võivad mees ja naine teineteise jaoks esikohal olla. Nii kaua kuni lapsed on veel väiksed ja meist sõltuvad, peaksid mõlema vanema jaoks lapsed esikohal olema.
Mina olen laps sellisest perest, kus ema pidas isa tähtsamaks kui lapsi ja ma ei saa just öelda, et mul oleks olnud õnnelik lapsepõlv, sama väidavad ka mu õed-vennad. Pealegi peale pikka kooselu läksid ema-isa ikkagi lõpuks laiali.
Samas mu abikaasa on pärit sellisest perest, kus lapsed olid kõige tähtsamad ja mu abikaasal oli tõesti väga hea lapsepõlv ja elu, tast hooliti väga ja nüüd hoolib temagi väga oma vanematest. Ja ema-isa elavad tal siiani koos…
Mina eelistan ka oma last ja sama teeb ka minu abikaasa, tean, et tallegi on meie laps kõige tähtsam. Oleme koos olnud juba üle 10 aasta ja sõbrad-tuttavad toovad meie kooselu alati kõigile eeskujuks…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
