Arvan, et mõistust lihtsalt vähe. Enesehinnang null. Käitumishäired, tähelepanuvajadus. Need on sellised asjad, mis lasevad oma kehale kõike halba teha. Psühhiaatrilist abi ja tugiisikut vajavad need inimesed. Ja ega see eneserahulda, kes teise keha ära kasutab, ei ole päris ise ka korras mõistusega. Mõnel tüdrukul, naisel tuleb mõistus küll pähe, aga kasutatud kehas on väga raske neil elada. Kindlasti ei vääri mitteüks inimene minu keha üle otsustamisõigus.
Mina olen lits. Prostituut ei ole, raha ma seksi eest ei võta. Olen vanuses 50+, läksin varakult mehele (polnud päris esimene mul, aga väga palju suhteid ka ei olnud olnud). 35-aastaselt lahutasin ja siis leidsin, et minu elu, kui tahan seksida, siis seksin. Ise otsustan kellega tahan ja kellega mitte, keegi teine mu keha üle ei otsusta. Ja väga kerge on oma kehas elada, kui rahuldan seda täpselt nii nagu tahan ja nendega, kellega tahan.
Ma tõesti ei näe mitte ühtegi põhjust, miks ma ei peaks lõbutsema, kui lõbutseda tahan. Et surivoodil õhata, küll elasin ikka karsket elu, tsölibaat varasest keskeast peale?
Tavaelus peetakse mind ilmselt keskmiseks tädiks, töötan heal töökohal, teenin korralikult, lapsed nüüdseks suured. Püsivat mees koju ei taha. Millal siis veel elada, kui mitte praegu?