Ükski mees ei ole mind armastanud ega minusse armunud olnud, vähemalt minu teada! Olen juba 37-aastane. 17 aastat olnud abielus, oma abikaasa ei armasta, pole kunagi armastanudki, mina teda armastan. Miks see nii on? Ma ei ole kole inimene. Kas on veel minusarnaseid õnnetuid?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ükski mees ei ole mind armastanud ega minusse armunud olnud, vähemalt minu teada! Olen juba 37-aastane. 17 aastat olnud abielus, oma abikaasa ei armasta, pole kunagi armastanudki, mina teda armastan. Miks see nii on? Ma ei ole kole inimene. Kas on veel minusarnaseid õnnetuid?[/tsitaat]
Hmm, kummaline tõesti. Võibolla sa arvad, et keegi ei armasta… samas tegelikult sisetunne ei peta sellises asjas.
Ütled, et oled 17 aastat olnud abielus, st siis 20-aastaselt abiellunud vale inimesega. 20-ndad eluaastad on tavaliselt enese leidmise aeg, sh ka suhete proovimise aeg. Võibolla kui oleksid nii noorelt mitte abiellunud, vaid elanud ja nautinud ennast ja mehi, siis oleksid leidnud ka selle õige vastastikuse armastuse.
Mis rumal hala see nüüd on? Sinu lapsed, sinu vanavanemad, sinu vanemad? Pealegi, välimus muudab inimese atraktiivseks, aga välimus ei pane kedagi armastama. Armastatakse inimest, inimese sisemust. Mis su sees on?
Minul ei ole ka meeste seas kunagi lööki olnud. Ma ei tea, kas mõni mind ka tõeliselt armastanud on, või on mehed pigem pimestatud olnud minu majanduslikust seisust.
Aga lapsed armastavad mind kindlasti!
Ise tean, mis on armastus, aga samasugust armastatu kogemust meesolevuse poolt ei oma.
Kui sa väidad, et keegi pole sind armastanud, siis pole sul mingit ettekujutust ju, et mis tähendab ,kui sind armastakse. Ja kui sul pole ettekujutust, kuidas on kui sind armastakse, siis sa ei saa ju ka väita, et seda pole olnud. Millest ei tea midagi, seda ju tajus üldse polegi.
Siin sa nüüd kas valetad meile või valetad endale. Keegi on sind armastanud ja seetõttu sa tead hetke, et keegi sind ei armasta. Kui inimest pole kunagi keegi armastanud, siis sa ei saa ju teada, et sind ei armastata. Kuidas sa tead, et sind ei armastata, kui sa ei tea mis tähendab olla armastatud ?
Ps, mehed armastavad, aga tihtilugu selliselt, et naine sellest aru ei saa. Nende armastus võib väljenduda alati terves autos, lumeviskamises hommikuti tänavalt ja raskete asjade tassimises, et kallil inimesel kergem oleks.
Ma ei teadnud mis on armastus kuni lapsed tulid
kuulge rahvas, mehe poolt armastatud olla on ikka teine asi, kui laste/vanemate armastus!
Lapsed, vanemad jne muidugi armastavad. Ma mõtlen just mehi. Ma arvan end teadvat, mis tähendab olla armastatud, kuigi pole ise seda tundnud. Lihtsalt sõbrannade ja teiste inimeste juttude põhjal. Mu mees ei armasta mind, seda tean kindlalt, ta on seda ise viimase aasta jooksul korduvalt öelnud. Ja seda ka, et ta pole algusest peale mind armastanud. Varem arvasin ikka, et vast ta ikka armastab mind ka natukene, kuigi ega eriti märgata pole kunagi tegudest olnud. Elan koos, sest mina teda armastan ja ta ise pole ära läinud ka, isegi kui olen teda palunud.
Ma arvan, et ma olen ka sisemiselt ilus inimene, kuid pisut liiga tagasihoidlik ja aegajalt madala enesehinnanguga. Samas olen väga palju sellega vaeva näinud, et ise ennast armastama hakata. Aga vahest tuleb ikka veel selline kohutav enesehaletsushoog peale…
ma armastan sind 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei teadnud mis on armastus kuni lapsed tulid[/tsitaat]
Kahju on lastest, kes ei sünnigi armastusest.
Sellepärast mina abiellusin alles 30a sest ei soovinud mingi suvalisega kes mind ei armasta abielluda. Ei kujuta ette et mu mees mulle ütleks korduvalt et mind ei armasta, ausalt hakkaksin lahutama.
Mis mõte on enda elu raisata, no elad siis üksi parem kui mingi mhega kes sind \”sallib\” , lapsed ikka armastavad ja üleüldse, kus sa tead kui jälle vaba oleks et ei leia sümpaatse meesterahva kes sind armastaks.
Aga kas sa tead kui paljud mehed valetavad seda öeldes,ühesõnaga ilusad valed, see meeldiks rohkem?
no mehest on ju näha, kas tema armastab või mitte. nii rumal ei saa ju keegi olla, et sellist asja mitte märgata. ja siia ei puutu ju üleüldse ütlemine ja mitte-ütlemine. punkt.
mis vahet seal on-armastab, ei armasta. Meeste puhul läheb armastus naise vastu üle nagunii varem või hiljem, naised need elavad mingis roosas maailmas, andetavad igasugu sigadusi meestele ja põhjendavad seda armastusega.
Misasi see armastus üldse on, mehe ja naise vahel? Ma arvan saab olla kirg ja hoolimine. Aga sellist armastust, mida tuned oma laste vastu ei saavutata m/n suhtes iialgi.
Milleks üldse põdeda? Peaasi, et on normaalne sõbralik kooselu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mis vahet seal on-armastab, ei armasta. Meeste puhul läheb armastus naise vastu üle nagunii varem või hiljem, naised need elavad mingis roosas maailmas, andetavad igasugu sigadusi meestele ja põhjendavad seda armastusega.
Misasi see armastus üldse on, mehe ja naise vahel? Ma arvan saab olla kirg ja hoolimine. Aga sellist armastust, mida tuned oma laste vastu ei saavutata m/n suhtes iialgi.
Milleks üldse põdeda? Peaasi, et on normaalne sõbralik kooselu. [/tsitaat]
jah, kahju lihtsalt sellisest inimesest, kes nii mõtleb. lapsed lahkuvad sinu juurest, mees jääb, kui on armastus. kui on.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mis vahet seal on-armastab, ei armasta. Meeste puhul läheb armastus naise vastu üle nagunii varem või hiljem, naised need elavad mingis roosas maailmas, andetavad igasugu sigadusi meestele ja põhjendavad seda armastusega.
Misasi see armastus üldse on, mehe ja naise vahel? Ma arvan saab olla kirg ja hoolimine. Aga sellist armastust, mida tuned oma laste vastu ei saavutata m/n suhtes iialgi.
Milleks üldse põdeda? Peaasi, et on normaalne sõbralik kooselu. [/tsitaat]
jah, kahju lihtsalt sellisest inimesest, kes nii mõtleb. lapsed lahkuvad sinu juurest, mees jääb, kui on armastus. kui on.
Mul vastupidi – mees armastab mind hullupööra, aga mina teda mitte ja mul on kahju, et see nii on. Ootasin oma tundeid tema vastu 14 aastat, aga mida ei tule, seda ei tule.
Nüüd olemegi lahku minemas, kuna mees ütles, et ta ei suuda enam ühepoolsete tunnetega edasi elada. Mina suudaks küll, aga samas olen seda meelt, et mees pidi ise selle teadmiseni jõudma, ta peab minust lahti laskma ja eluga edasi minema.
Ma soovin siiralt, et tal hästi läheks.
Võtame nüüd teistpidi, olen ise oma elus ainult üht meest armastanud, näed siis, kuigi maailm on igasugu mehi ju lõputult täis.
Miks usun, et se on armastus, sest 22a-t ja see tunne ei ole väiksemaks jäänud. Kas keegi mind on kunagi armastanud, siis vastus on ei tea, pole kunagi seda saanud tunda nagu kujutlen enda poolset igavest tunnet.
Mina olen 30. Olnud eluaeg meeste seas suht populaarne naine. Mitu-mitu meest on olnud minusse armunud, ühe sõnul olin isegi ta ‘suur armastus’ jne. (Tema oli minu jaoks täiesti märkamatu naljanumber.) Aga vastastikust armastust ei ole kogenud; enamus mehi, keda olen tahtnud, ei ole olnud minusse armunud. Olen saanud palju väga ilusaid komplimente nii välimuse kui iseloomu osas, aga näedsa siis. Ju jääb ikka midagi puudu. Ligi ajavad mulle ainult täiesti ilma enesekriitikata peletised või väga populaarsed alfaisased. Normaalsed mehed mind ei taha.
Lohutan end sellega, et 30 ei ole veel elu lõpp. Äkki jõuab veel.
Mind on armastatud ja olen ise armastanud. Armastanud nii,et ei saa hingata ja ei saa süüa ega magada 🙂
See on tunne, mida PEAB iga inimene oma elujooksul kasvõi korra tundma. See tunne on siis, kui mõlemad tunnevad nii.
Arvan, et sa liiga noorelt kohustustest abiellunud ja nüüd õnnetu. Peaksid kapslist välja tulema.
Õnn ei tule ise uksele koputama.
Miks \”juba\” 37….. alles 37 kallike 😉
Mehed on armastanud ainult mu keha, aga mitte mind ennast. Olen kurb küll sellepärast.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mehed on armastanud ainult mu keha, aga mitte mind ennast. Olen kurb küll sellepärast.[/tsitaat]
ehk varjutab su kehailu atraktiivsus su vaimusära ja isiksuse?
Armasta iseennast ja küll näed, hakatakse sind ka armastama.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
