Kui mu mees keelaks mul sõprade või sõbrannadega suhelda, siis oleks meie suhtel kiire ja konkreetne lõpp. Päriselt ka. See on vägivald.
Isegi juhul, kui mõni mu sõber oleks talle äärmiselt ebameeldiv mingi minevikuloo pärast, pole see tema asi. Mina ei sunni oma kaaslast sellise sõbraga suhtlema, mina otsustan oma sõprade üle ise.
Muide, selline keelamine on hiiliv. Algul lihtsalt natuke pirtsutatakse, naine ei lähegi sõbrannaga kokku saama…5 aasta päeast polegi enam ühtki sõpra ja mees on suutnud naise sedavõrd ajupesta, et naine usubki siiralt, et naise kohus ja rõõm on käia igal pool koos mehega ning sõbrannaga tunnike naistejuttu ongi mõttetu ajaraisk, möla. Meessoost sõprade omamine on aga mehe solvamine – ja seda jäädakse siiralt uskuma pärast piisavat manipulatsiooni (see võib ka olla enesemanipulatsioon, et õigustust leida sellele, miks ise mehel sõbrannad ära keelad). Parem istuks kodus ja teeks mehekesele võileibu.
Kõrvalt on seda raske kuulata ja näha.
Muidugi on ka samasuguseid naisi karjakaupa, perekooliski. “Muidu on mul hea mees, aga see tema üks vallaline sõber, kellega ta iga kuu kokku peab saama ja siis saunas võu baaris õlletama, see käib jubedalt närvidele”. Ja siis Perekooli käod vangutavad koorina päid kaasa ja kirjutavad, et selline sõber on küll jube ja tuleks mehel ära keelata. Miks ei võiks mees iga päev ja iga õhtu iga aasta kuni surmani kodus istuda ja naisega olla?? Milleks talle sõbrad, eriti kui lausa 2-3 korda kuus peab kellegagi neist suhtlema. Liiga palju ju, mees peab kogu aeg perega olema (ok, tööl võib ka käia, aga siis marss koju).
Siis liitub siia veel vastassoost sõprade teema. Mõni ei usalda iseennastki, veel vähem oma meest. Kui usaldus on olemas ja vastastikkune, siis pole põhjust midagi keelata ka sellises sõprussuhtes. Mida lühema keti otsas peetakse, seda rohkem peni püüab plehku panna. See on praktiliselt nii, mitte ainult kõnekäänuna. Kramplik kinnihoidmine on ka vägivald.