Mingi nädal juba keelekida juurs nagu punn või näsa, aga arstile oodata kolm nädalat…
Keele otsaga vastu minnes valulik, aga otseselt ei valuta.
Äkki mingi kasvaja ja vajab kiireloomulist sekkumist? Kardan.
No vaevalt küll, et Sul sellega EMOsse vaja minna on. Ilmselt mingi viiruslik asi. Kaob varsti iseenesest.
EMO teema ilmselt mitte, küll aga tervise rubriigi teema.
Ilmselt külma- või tuulevill või kuidagi nii neid kutsutakse.
Ei ole kasvaja ja kiireloomulist sekkumist samuti ei vaja. Kui kahe nädala jooksul ära läinud ei ole, alles siis on aeg arsti juurde minna.
Tegu võib olla külmavilliga. Kui on ka muidu ohatisega probleeme olnud, siis lihtsalt viirus lõi praegu välja. Praegu on heitlikud ilmad, siseruumides ja autodes on konditsioneerid, väljas võib olla niiske, külm või palav ja temperatuurikõikumised võivadki keha immuunsuse alla viia. Ka stress võib mõjutada ning see väljendub limaskesta haavandina.
Osta apteegist Kamistad suuõõnegeeli, see leevendab.
Millisele esmatasandi arstile ehk perearstile sul 3 nädalat järjekord on? Või panid kohe tasulisele onkoloogile aja? Diakooniahaiglasse soovitan ka kohe juba järjekord võtta.
Kui nüüd aga päriselt, siis vajad sa psühhiaatrit, sa ei tule oma haiguste foobiaga toime. Ma ei ilgu ega nori, vaid päriselt. Kui iga punn tundub kohe kasvajana, siis nii see on.
Kas ma pean sulle tõestama hakkama, et esimene vaba perearstiaeg oli 20.09?
Ei, ei pea. Mul savi. Lihtsalt ise oled loll, kui sellise perearsti juures nimistus istud, kes Haigekassa poolt talle kehtestatud reeglitele vilistab. Viie päeva jooksul pead saama vastuvõtule, mitte kuu ajaga (20. septembrini on nimelt kuu aega, mitte 3 nädalat).
https://www.haigekassa.ee/perearsti-tookorraldus
Sa ei tea ju minu elust ja tervisest midagi, nimeta pealegi foobiaks.
Ega enamat polegi vaja teada – kui inimene punni tekkimisel hakkab koheselt kasvajat kartma ja räägib kiireloomulise sekkumise vajadusest, siis see lihtsalt ongi foobia, meeldigu see sulle või mitte. Sinu jutt, et sul kõhust miski (käärid? pimesool?) eemaldati, ainult toetab seda teooriat.
Ja üldiselt kasvajad ei ole puutudes valusad. Kui on teravalt valus, siis on pigem põletikuline protsess, vistrik, vill vms.
Kas ma pean sulle tõestama hakkama, et esimene vaba perearstiaeg oli 20.09?
Kui esimene vaba perearstiaeg oli 20.09, siis ei kõlba su perearst kuhugi. Seaduse järgi peaks perearst vastu võtma 5 tööpäeva jooksul. Võiksid perearstile seda meelde tuletada.
Samuti võid oma keelealust asjandust näidata pereõele – ka temal on meditsiiniharidus ja ta on rohkem tervisehädasid näinud kui sina, teemaalgataja. Ka pereõde oskab hinnata, kas tegu võiks olla mingi ohtlikuma asjaga. Pereõega saab reeglina lihtsamini kontakti kui perearstiga.
Ega enamat polegi vaja teada – kui inimene punni tekkimisel hakkab koheselt kasvajat kartma ja räägib kiireloomulise sekkumise vajadusest, siis see lihtsalt ongi foobia, meeldigu see sulle või mitte. Sinu jutt, et sul kõhust miski (käärid? pimesool?) eemaldati, ainult toetab seda teooriat.
Üldiselt olen ma nõus, et siin foorumis on palju terviseärevikke, kuid hakata KOHE ja VALIMATULT kõiki selles süüdistama ja sõimama ei ole ka õige. Kui inimesel tekib oma tervise osas kahtlusi, siis vajavad need muutused kontrolli. Enamasti piisab pereõe või- arsti läbivaatusest ja rahulikust selgitamisest, kõike ei ole vaja kohe kompuuterdada või kõiki maailma analüüse teha.
Ja muidugi võiks enne psühhiaatri soovitamist ikkagi kindlaks teha, millega psühhiaater tegeleb. Kui inimesel on mingi kahtlus, siis ka psühhiaater PEAB enne veenduma, et tegu ei ole mingi muu kehalise haigusega. Psühhiaatriline diagnoos on välistamisdiagnoos. Nii et uuringud tehakse nii või naa, psühhiaater ei ütle ukselt, et tegu ei ole muu kehalise haigusega. Psühhiaater ei ole ka mingi solgiämber, nagu siin sageli püütakse väljendada.
Üldiselt olen ma nõus, et siin foorumis on palju terviseärevikke, kuid hakata KOHE ja VALIMATULT kõiki selles süüdistama ja sõimama ei ole ka õige.
Ja muidugi võiks enne psühhiaatri soovitamist ikkagi kindlaks teha, millega psühhiaater tegeleb.
Miks sa targutad? Nagu ma korduvalt rõhutasin, ei olnud mu soovitus psühhiaatrile pöörduda mingi norimine, ammugi sõimamine, vaid tõsiselt mõeldud asjakohane soovitus. Siin on ju ilmselge ülereageerimisega tegu, kui inimene endale juba EMO vajaduse külge mõtleb väikese valusa punni peale. Inimene vajab abi, aga peamiselt psühhiaatrilist.
Miks sa targutad? Nagu ma korduvalt rõhutasin, ei olnud mu soovitus psühhiaatrile pöörduda mingi norimine, vaid tõsine ja asjakohane soovitus. Siin on ju ilmselge ülereageerimisega tegu, kui inimene endale juba EMO vajaduse külge mõtleb väikese valusa punni peale. Inimene vajab abi, aga peamiselt psühhiaatrilist.
Aga miks sina lahmid? Võibolla on see esimene kord, kui inimene midagi oma tervise juures teistsugust märkab? Miks ta siis ei või olla mures, eriti kui kõikjal räägitakse, et kahtluse korral peab minema kontrolli? Ka meedia võimendab veidraid sümptome, millest on vähidiagnoos välja koorunud. Kui inimene on olnud terve, siis ta ei pruugi absoluutselt teadagi, kuidas meditsiinisüsteem toimib või teab ta seda valesti (iga probleemiga EMO-sse pöördumine näiteks). Siis peabki talle selgitama!
Antud juhul on vist teemaalgatajal juba varem olnud segane juhtum (meie jaoks, sest täpsemalt ta ei selgitanud) mingi operatsiooniga, seetõttu on arusaadav, et ta on isegi rohkem mures.
Jah, olen nõus, et see olukord ei ole kindlasti EMO-sse pöördumist vajav, aga kindlasti mitte ei ole teemaalgataja praegu ära teeninud sellist sildistamist. Oleks piisanud lihtsalt kinnitamisest, et see ei ole erakorraline situatsioon.
P.S. Mina arstina näen hetkel psühhiaatrile pöördumise soovitamises küll norimist. Me ei tea teemaalgaja taustast absoluutselt mitte midagi.
P.S. Mina arstina näen hetkel psühhiaatrile pöördumise soovitamises küll norimist. Me ei tea teemaalgaja taustast absoluutselt mitte midagi.
Selge siis. Mina seevastu olen näinud, kuidas inimesed lähevad haigusehirmudes segaseks ning vajavad abi – aga nad ei tuleks ise iial selle peale, et see abi on psühhiaatriline, mitte perearst-kirurg-haigla-emo. Neile tuleb seda öelda. Siis nad alguses vihastavad (“ega ma mingi hull ole ometi!!!”) – nagu siingi teemas – pärast aga hakkavad järele mõtlema. Kui hakkavad. Eks mõni jääbki sinna vihafaasi kinni. Mina omalt poolt pean veidraks, et sina arstina ei taju siin üle piiri läinud hirmu ning inimese vajadust abi järele, mis aitaks tal hirmudega toime tulla.
Miks sa targutad? Nagu ma korduvalt rõhutasin, ei olnud mu soovitus psühhiaatrile pöörduda mingi norimine, ammugi sõimamine, vaid tõsiselt mõeldud asjakohane soovitus. Siin on ju ilmselge ülereageerimisega tegu, kui inimene endale juba EMO vajaduse külge mõtleb väikese valusa punni peale. Inimene vajab abi, aga peamiselt psühhiaatrilist.
nn terviseärevuse korral on enamasti asjakohasem alustada psühholoogist või minna psühhoteraapiasse. Võib ka perearstiga nõu pidada, neil on ka suunamise võimalusi.
Kergematel juhtudel võib piisata ka mõnest eneseabiraamatust vms.
Sellise probleemiga psühhiaatrile pöördumine on samuti ülereageerimine, niigi neil järjekorrad pikad.
Huvitav, et muidu erakorralisse või isegi eriarstile pöördumine ilma tungiva põhjuseta on halb, aga psühhiaatri juurde saadetakse siin täiesti valimatult. Äkki peaks teemaalgataja minema lausa psühhiaatria erakorralisse?
Vaevalt, et on perearsti, kelle juurde tõesti ei saa kuu aega (isegi puhkusel arstil on asendusarst, või pidas pereõde su punni kirjeldust nii tühiseks, et panigi kauge aja, et nagunii läheb ise ära enne).
Kustotsast mingi punn on emo teema? See pole trauma, see pole kiireloomuline haigus, selliste asjadega minnakse kõigepealt perearsti ja pereõe juurde.
Mingi nädal juba keelekida juurs nagu punn või näsa, aga arstile oodata kolm nädalat…
Keele otsaga vastu minnes valulik, aga otseselt ei valuta.
Äkki mingi kasvaja ja vajab kiireloomulist sekkumist? Kardan.
Kordan siin foorumis sajandat korda.
EMO-sse pöördumise näidustuseks on seisund, mis on OHTLIK ELULE või 24 järgmise tunni jooksul võib muutuda ohtlikuks elule või oluliselt halvendada inimese tervislikku seisundit.
Sul, teemaalgataja, on siis nii või selle punniga?
Igasuguste punnidega EMO-sse minek on lame.
Minul ka keele all mingisugune näsa. Mõnikord läheb suuremaks ja siis jälle taandub. Käisin kirurgile näitamas ja hea, et mind välja ei naernud. Ta vaevalt nägi seda ja ütles, et kui ei valuta, siis ei hakka lõikama, sest juba ainuüksi tuimestussüst sinna on väga valus ja taastumine ka valulik.
…et kui üldiseks teemaks on kasvaja, siis teemaalgatajal arvatavasti lõigati kõhust võibolla käärid või pimesool?;) Sellise loogika peale ei oskagi kohe enam midagi kosta.
Miks sa endast kui kõrvalseisvast isikust räägid?
Käärid ja pimesool oli, muide, iroonia, sest sa ei täpsustanud, mis su kõhust lõigati ja nüüd sellistele hirmudele alust annab.
Teate, olen sunnitud oma viletsa tervise tõttu tihedalt arste külastama, ka EMOt – ja pole küll nüinud arstide uste taga nn terviseärevikke istumas.
Keda on kõige rohkem? Ikka vene pensionäre, keda kas talutatakse arstile või istuvad nad jonnakalt tundide kaupa seal ise, alati ja igal pool. Olgu tegemist odava või kalli uuringuga, peraarsti külastuse või operatsiooniga – ikka ja jälle vene keelt kõnelevad pensionärid esireas.Selline olukord ei ole aastakümnete jooksul muutunud.
Seega – kui oled eestlasest maksumaksja, tea et oled vähemuses ja mine julgelt igale poole kohale, ka EMOsse, kui tervisemure vaevamas. See on sinu õigus ja kasuta seda häbenemata.
Helistasin haiglasse, rääkisin mure ära ja anti lisaaeg. Perearst suunas kirurgile ning lisas, et kui järjekord pikk, siis EMO-sse.
Nujah. Siit moraal – arstile saamiseks tuleb arstile helistada ja mure ära rääkida. Perekoolis luuletades, et said aja kuu aja taha, jääd tahes-tahtmata valetamisega vahele.
See lause, et kui läheb väga hulluks, siis EMOsse, on arsti standardrepliik.
Ei olnud standardrepliik, seletas lahti, et miks teemaga viivitada ei tohi.
Teemaga ei tohi viivitada siis, kui tegemist on põletikuga, mis kiiresti ägeneb ehk kui punn kiiresti kasvab. Sul seda ju ei ole, sa poleks unustanud meile seda kirjutada. Seega oli arsti vastus siiski standardrepliik – juhuks, kui sul peaks punn kiiresti kasvama hakkama.
Mu mõte oli selles, et kui sa kohe arstile asju nii rääkinuks, nagu nüüd rääkisid, siis oleks sa kohe saanud lisaaja.
See lause, et kui läheb väga hulluks, siis EMOsse, on arsti standardrepliik.
Ning seda saab tõlgendada nii, et kui keele otsaga katsudes on tunda, ongi juba väga hull! Ning marsitakse oma tundlikus kohas oleva punniga emo’sse ning ollakse samas järjekorras nendega, kellel hing päriselt paelaga kaelas.
Mul sam asi. Käisin hambaarsti juures. Keel valutas nädala ja nüüd vaatan, mingi näsa.
Googeldades selgub, et keele osa “plica fimbriata”.
