Kas kellelgi on tulnud keelekida lõikus ette juba suure ehk koolilapse puhul? St see tehakse kohaliku tuimestusega. Milleks peaks ma valmis olema? Laps on väga-väga närvis, mina olen tema nähes vana rahu ise, aga sisemuses olen ise ka närvis, sest tean, kui tundlik ja arste kartev ta on. Äkki minestab veel ära vms… 100 korda läheks ise enne sinna tooli ja laseks või keele välja lõigata. 🙂
Teema: Keelekida lõikus 9-aastasel
Keelekida kohta ei tea, aga meil lõigati 7-aastasel huulekida. Kohalik tuimestus, päris mitu õmblust. Esimene opijärgne päev oli huul ikka päris kõvasti paistes ja valutas, nii et lapse enesetunne ja olek olid väga häiritud, üsna nutune ikka oli. Siis läks turse alla ja niidid suus lihtsalt segasid. Nädala pärast võeti niidid välja, see oli lapse jaoks isegi hullem kui lõikus ise, sest sikutati palju ja oli väga valus. Nii et kõik kokku ikka üsna hull kogemus. Aga huulekida hoidis esihambaid laiali ja viltu, pärast lõikust hakkasid vähehaaval hambad sirgemaks minema, nii et nüüd on vähemalt naeratus ilus.
Keelekida kohta ei tea, aga meil lõigati 7-aastasel huulekida. Kohalik tuimestus, päris mitu õmblust. Esimene opijärgne päev oli huul ikka päris kõvasti paistes ja valutas, nii et lapse enesetunne ja olek olid väga häiritud, üsna nutune ikka oli. Siis läks turse alla ja niidid suus lihtsalt segasid. Nädala pärast võeti niidid välja, see oli lapse jaoks isegi hullem kui lõikus ise, sest sikutati palju ja oli väga valus. Nii et kõik kokku ikka üsna hull kogemus. Aga huulekida hoidis esihambaid laiali ja viltu, pärast lõikust hakkasid vähehaaval hambad sirgemaks minema, nii et nüüd on vähemalt naeratus ilus.
Aitäh Sulle vastamast, aga mul tekkis kohe mitu uut küsimust. Kuidas laps seal toolis vastu pidas? Kõik need tuimestuse süstid jne? Kas sul lubati samas ruumis olla? Nt kätt hoida, julgustada?
Kas laps püsivat traumat ei saanud, st ei taha enam üldse hambaarstile…? Minu enda isa näiteks on selline, et sai mingi trauma lasepõlves ja nüüd laseb hambad suus mädaneda kasvõi, arstile ei lähe. See mu suurim hirm, sest laps ka nõrganärviline, kardab arste.
Minu pojal tehti see lõikus ka 9 aastasena Tartus Unimedi kliinikus. Ei olnud midagi hullu. Ise sain samas toas olla. Arst oli väga tore, oskas lapsega hästi suhelda ja teda rahustada. Tuimestuse süst oli küll vähe ebamugav ja tema sõnul veidi valus, aga igati üleelatav. Kui Sulle endale on hambaarstil see tehtud, siis peaksid teadma, et seda süsti ei tunnegi tegelikult. Kui tuimestus ära läks oli loomulikult keel valus ja süüa oli paar päeva ebamugav. Jäätis aitas 🙂 Mingit traumat ta küll ei saanud, käib hambaarsti juures sama rahulikult edasi, kui enne.
Keelekida kohta ei tea, aga meil lõigati 7-aastasel huulekida. Kohalik tuimestus, päris mitu õmblust. Esimene opijärgne päev oli huul ikka päris kõvasti paistes ja valutas, nii et lapse enesetunne ja olek olid väga häiritud, üsna nutune ikka oli. Siis läks turse alla ja niidid suus lihtsalt segasid. Nädala pärast võeti niidid välja, see oli lapse jaoks isegi hullem kui lõikus ise, sest sikutati palju ja oli väga valus. Nii et kõik kokku ikka üsna hull kogemus. Aga huulekida hoidis esihambaid laiali ja viltu, pärast lõikust hakkasid vähehaaval hambad sirgemaks minema, nii et nüüd on vähemalt naeratus ilus.
Aitäh Sulle vastamast, aga mul tekkis kohe mitu uut küsimust. Kuidas laps seal toolis vastu pidas? Kõik need tuimestuse süstid jne? Kas sul lubati samas ruumis olla? Nt kätt hoida, julgustada?
Kas laps püsivat traumat ei saanud, st ei taha enam üldse hambaarstile…? Minu enda isa näiteks on selline, et sai mingi trauma lasepõlves ja nüüd laseb hambad suus mädaneda kasvõi, arstile ei lähe. See mu suurim hirm, sest laps ka nõrganärviline, kardab arste.
Ikka ise olin kõrval. Kartis muidugi, täitsa värises. Aga arst oli väga tore, rääkis temaga ja selgitas ja rahustas, see aitas palju.
Seitsmeaastaselt tehti lapsel keelekida lõikus Tartus Tähe hambakliinikus laseriga. Üks tuimestus ja laseriga lõikus nii, et ei saanud arugi. Mingit valu polnud pärast.
9 aastasena Tartus Unimedi kliinikus. Ei olnud midagi hullu. Ise sain samas toas olla. Arst oli väga
Tartu Unimedi arst, kes keelekidasid lõikab (nime ei mäleta), on väga tore. Minu (võõraid ja muidugi ka arste) pelgav laps sai seal väga hea teeninduse osaliseks, lisaks lõigati keelekida väga kvaliteetselt lahti (ütles hambaarst hiljem).
Kõigepealt pihustati tuimestavad vahendit selle koha peale, kuhu siis tuimestussüst tehti. Seejärel rääkis arst juttu, ilmast ja küsis minu käest (olin samas ruumis), millega laps hobidena tegeleb ning arutasime neid asju, samal ajal tegutses suus lõigata ja õmmelda.
Laps oli pärast väga õnnelik, ütles, et midagi ei tundnud ja üldse ei kartnud.
Huh, meil sai ka käidud. Kogemus ei olnudki niivõrd hirmus… u 20 min läks aega. Peamine valu oli süst, ülejäänu kõigest ebamugavus.
Suurem mure on aga nüüd, et lapse kõne on veel rohkem häiritud kui enne. Varem ei põrisenud R päris korralikult (ja tal on hambumushäired), aga nüüd ütleb ta kõiki häälikuid nagu kuum kartul oleks suus.
Huh, siiralt loodan, et praegu veel vara midagi oletada.
Kas teie laps ka pärast keelekida oppi ka ei saanud rääkida? Kui kaua?
Jah, alguses rääkiski teistmoodi (paar nädalat?), perfektse diktsiooni saavutamiseni läks viis kuud. Harjutusi ikka teeb?
Jah, alguses rääkiski teistmoodi (paar nädalat?), perfektse diktsiooni saavutamiseni läks viis kuud. Harjutusi ikka teeb?
Oleme müofunktsionaalse terapeudi järjekorras (kahjuks on järjekord pikk), seni olen iseseisvalt otsinud infot ja saan aru, et praegu tuleb teha n-ö keele venitamise harjutusi, et ei tuleks liiteid. Keel suust pikalt välja, keel hästi üles, keele surumine põse sisekülge (n-ö komm). Neid teeme, aga tal on ikka nii valus veel, 2. päev pärast lõikust. Ibukas kah eriti paremaks ei tee, harjutuste tegemisel hakkab lausa pisar voolama… ja see kõne, see on nii kehv.