Esileht Väikelaps Keeruline 3,5-aastane poiss

Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )

Teema: Keeruline 3,5-aastane poiss

Postitas:
Kägu

Poiss meil nüüd käinud esimese aasta lasteaia.
Tegu kolmanda lapsega, aga mul puudub kogemus nii keerulise iseloomuga lapsega. Ta on äärmiselt põikpäine. Kui keelan, siis kiljub kõrvulukustavalt, loobib asju, lööb. Kõik on hästi, kui tal on tegevust, ta müttab maal ringi, kõht on täis ja pole väsinud. Ta on äärmiselt arukas tüüp. Kõne on sorav, arutleb minuga erinevatel teemadel, aitab issit ehitusel. Aga kui miskit on halvasti, läheb täielikku hüsteeriasse. Kõik oleks veel ok, kui ta selline oleks vaid kodus. Aga tasapisi hakkavad probleemid pihta lasteaias, mida ma kõige rohkem olen kartnud. Kaks esimest last olid ka parajad jonnijuurikad ja alati elasid end just kodus välja. Lasteaias olid täiesti eeskujulikud lapsed. Ainult kiidusõnad õpetajatelt. Ka nüüd koolis on mõlemal lapsel eeskujulik käitumine. Keskmine laps on viieline.
Aga kuidas reageerida lasteaiaõpetajate jutule, et poiss tegi seda ja teist, ei olnud nõus kolmandat asja tegema, juba pandi jonni pärast pahalapse toolile istuma. Noogutan mõistvalt pead, räägin lapsega kodus sellest, aga samas ma tean, et sellest pole absoluutselt mingit kasu.
Õnneks suvevaheaeg on tulemas, aga hirm on sügise ees. Poisile ei meeldi reeglid. Ta tahab kõike ise otsustada. Aga nii lasteaias ei saa. Lisaks on tal komme käsutada teisi ja jube ülemust mängida. Jälgisin teda kõrvalt, kuidas ta teistega liivakastis mängis. Esiteks krahmas ta enamus mänguasju enda kätte ja õiendas teistega, kui need julgesid tema autorajal sõita. Mulle selline käitumine kohe üldse ei meeldi. Mees ütleb selle peale, et sellest poisist saab tulevikus asja. Kui vanem poiss on end nutimaailma ära kaotanud, siis pesamuna on äärmiselt uudishimulik, tark, töökas, huvitub issi tegemistest, paneb end maksma. Täitsa issi laps.
Kuidas sellise lapsega käituda? Hästi palju tegevust tuleb talle leida, sest siis on ta rahul. Lasteaias tekkis probleem vist seoses vihmase ilmaga, kui ei käidud õues. Tubane tegevus ei paku talle pinget, joosta kuskil ei tohi.
Lapse lemmikkoht on meie maakoht, kus ta mitmel hektaril ringi jookseb, oma autosid veab, tiigi ääres tegeleb liiva sees, mänguväljakul turnib. Keegi ei keela teda ja tal on mõnus vabadus. Muidugi tiigi ääres üksi ta olla ei tohi ja sellest ta saab aru. Ei mingit kisa. Aga nii kui hakkad seda last raamidesse suruma, läheb ta endast välja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas probleem ei või olla ka selles, et “on issi laps”? Issi on sillas ja ei kehtesta piire? Siis võid sina pea peal seista, aga kui reeglites ühel meelel pole, kasutab poiss seda ära.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Isal on ses mõttes õigus, et sellest poisist saab tulevikus asja. Iseasi, et kuidagi on vaja sinna tulevikuni välja vedada, nii et endal katus ära ei sõida. 🙂

Kindlasti tasub harjutada end mõttega, et sinu laps võibki koolis olla viieline ning samas käitumine-hoolsus 3. Minul on selline laps (juba teismeline). Ta pole iseloomult päris selline nagu sinu oma, aga enesekontrolliga olid pikalt probleemid ja tänaseni ei ole ta võimeline lugupidavalt suhtlema õpetajatega, kes tema meelest lugupidamist ei vääri. On õppeained, kus ta on puhas viieline (ehk need, kus ta respekteerib õpetajat) ning õpetajad kiidavad lapse käitumist ja kaasatöötamist tunnis, ja õppeained, mille õpetajad tunduvad talle rumalad, ja seal on pidevalt ühed ja märkused (ühel aastal näiteks pääses vabariiklikule olümpiaadile aines, kus jooksvate hinnete keskmine oli alla 3).

See, et sa ennast selle mitte nii ideaalse lapse mõttega harjutad, ei tähenda muidugi, et sa ei peakski teda rohkem kasvatama. Kui laps keelde-käske hästi ei aktsepteeri, tuleb rõhuda empaatiale. Lasteaias ja koolis annadki õpetajatele kogu aeg mõista, et saad hästi aru nende probleemist ja üritad oma lapsega tegeleda. On hea, kui sa ise kasvatajate ja õpetajatega konflikti ei satu ning erilisele pojale erikohtlemist ei nõua. Tuleb mõistev olla nii enda lapse suhtes kui ka nende suhtes, kes teda igapäevaselt taluma peavad.

Ning lõpetuseks kordan veelkord: jah, sellest lapsest saab asja. Tugev iseloom ja enesekehtestamise tahe ja oskus on need, mis viivad elus edasi. Sinu asi on tasapisi õpetada, et enesekehtestamine ei peaks käima üle laipade, vaid läbi headuse ja vahel ka kavaluse. Paha lapse toolil istumine sellist juurikat ei murra ja peksta lapsi lasteaias ei lubata. Seega trumbid jäävad sinu poja kätesse ja ülearu muretseda pole tema pärast vaja. 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jälgin teemat huviga! Meil samasugune tegelane kodus kasvamas, kui saab õues möllata, päris tööde juures aidata ja end füüsiliselt rakendada, on 5+ laps. Kui on igav ja teda ei huvita, siis teeb, mis tahab või lihtsalt keeldub. Lasteaias ka. Selgitused sobivad, kui need on tema jaoks loogilised (Miks asjad toimida nii ja mitte teisiti), aga mõistus omal ka veidi otsas, sest igalpool ei saa enda äranägemise järgi tegutseda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Õpetajatele esmalt ütled, et sa tead, ta on kodus samasugune. Küsi õpetajatelt nõu, et mida nad soovivad, et sina teeksid? Anna ka ise õpetajatele nõu, kuidas ise kodus olukordi lahendad.

Mul endal on tütar selline, kes käitub kodus ja lasteaias ühtviisi, küll mitte nii hull (poiss on mul umbes sama hull, aga tema lasteaias käitub nagu kukununnu). Kodus me lahendame ka asju nurka panemisega. Igausugused peegeldamised jmt jutud ei toimi, isegi lasteaiaõpetajad meil ainult muigavad, kui tuleb jutuks minu tütar ja “peegeldamine”. Need toimivad ikka introvertsete lastega, kes hakkavad nutma juba esimese kurja sõna peale. Kui aga laps on kangust täis, siis seleta palju tahad – siis ongi vaja olla hästi konkreetne. nt poiss mul käibki nurgas nii kaua, kuni lõpuks üks hetk tuleb rahunenult välja ja hakkab mängima või teeb selle ebameeldiva asja ära, mida ma palusin tal teha (nt enda järel koristamine), ja siis kallistame ja lepime ära. Sellega annan talle selgelt märku, et tema käitumine ei ole aktsepteeritav ja ei leia heakskiitu. Jonni korral ka ei hakka teda lohutama või muid alternatiive pakkuma.

Ära suhtu õpetajatesse halvasti, et su laps satub paha lapse toolile. Nemad peavad ju rühmas olukorra lahendama ja 2 õpetajal ei ole aega, et 15-20liikmelises rühmas ainult ühe lapse vajadustega tegeleda, eriti kui on vaja mingi tegevusega jätkata, nt kogu rühm riidesse aidata ja õue minna.

Uuri õpetajatelt teinekord täpsemalt, mis olukorrad need on olnud ja ehk on lahendus, kui mingites tegevustes laps jääb lihtsalt kõrvale, kui tegevus võimaldab – nt kleepimis-lõikamistöös või ringmängus ei pea ilmtingimata osalema, aga õue, sööma, magama läheb kogu rühm jne

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eks mõni laps olegi kangem, ei maksa kolmest maha kanda.
Minu vanemal pojal oli 3,5 kanguse tipphetk ja suvi maal tegi imet. Ta oli aeglasem ühelt tegevuselt teisele ümber lülitaja ja seal ei olnud kiiret (rutiinist ei loobunud, lihtsalt ei pidanud seljas elama ja tühjast tüli tekitama). Ja kui nii kolm kuud maal ära olime, olid muutused sügiseks juba palju turvalisemad ja protesti palju vähem.

Lisan: koduse ja lasteaia päevakava ning käitumisreeglite käiamisel rahulikus keskkonnas (mitte reaktsioonina) oli ka oma osa, kuigi see tundub natuke totakas, sest laps on ju nii arukas, kuidas ta siis ei tea, mis järgmiseks tuleb vms.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on samasugune laps, väga raske on temaga. Koolis läks natuke paremaks, aga on siiski õpetajaid, keda peab mitte väga arukaks ja siis ei kuula ka. Matemaatikaõpetaja on väga kuri ja range, kõik kardavad teda, aga minu pojaga on parimad sõbrad, sest poeg näeb, et ta on tark ja väga suurte kogemustega õpetaja, siis kuulab ka. Ma räägin ja räägin, et igasuguste inimestega tuleb lugupidavalt käituda ja koolis peab sõna kuulama. Kui tööle lähed, pead ka alluma. Meil on sama lugu, et lapse isa on eluaeg samamoodi lasteaias ja koolis nahutada saanud, täiskasvanuna ei kannatanud mingit kamandamist ja tegi oma firma. Lasteaed oli ikka päris jube, enne kooli oli juba täielik konflikt õpetajatega. Need saatsid psühholoogi ja psühhiaatri juurde, kus käisime, seal öeldi, et midagi pole tal viga, väga arukas laps ja oskab käituda ka, kui tahab. Eks tuleb üle elada ja suuremaks kasvades oskab siiski natuke rohkem ennast tagasi hoida ja viisakam olla. Samas oskab ka manipuleerida ja väga meeldiv olla, kui tahab. Näiteks lasteaias saadeti direktori juurde, temaga oli musterlaps, tere ja head-aega ette ja taha, ütles, et teil on täna nii ilus kleit ka veel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Et kui mõnda õpetajat arukaks ei peeta, siis on lubatud selle õpetajaga jäme käitumine?
Miks?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Et kui mõnda õpetajat arukaks ei peeta, siis on lubatud selle õpetajaga jäme käitumine?
Miks?

Ei ole lubatud, kus seda öeldi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ütled, et laps hakkab keelamise peale lööma? Sellega tuleks tegeleda, eriti kui on lasteaialaps. Isale võib meeldida, et laps on selline kamandaja, allumatu, aga samas tuleb ka teiste lastega arvestada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ütled, et laps hakkab keelamise peale lööma? Sellega tuleks tegeleda, eriti kui on lasteaialaps. Isale võib meeldida, et laps on selline kamandaja, allumatu, aga samas tuleb ka teiste lastega arvestada.

Mismoodi see tegelemine välja näeb. Ma ei luba lüüa. Issi ei luba lüüa. Mõnikord ma haaran sellest üles tõstetud käest kinni ja enne lahti ei lase, kui lubab lõpetada. Üldiselt järgneb sellele kõrvulukustav kiljumine. Ma olen lapsel ka kätt suu ees hoidnud, sest mu kõrvad ei pea vastu. Nurgas laps ei seisa loomulikult. Issi pole üldse leebe. Vastupidi. Karm on ja hoiab last nurgas lausa kinni. Räägime, räägime lõpmatuseni. Selle peale sõimab poiss meid lollideks jne. Seda on ta õppinud vanematelt lastelt. Neil omavahel käib koguaeg sõim.
Ja selline jama on meil iga päev.
Lapse isa pole sellest üldse vaimustuses. Talle meeldib lapse juures see, et kui jonnituju pole, on poiss asjalik, tunneb kõige vastu huvi, tahab aidata. Ta on esimene laps, kes tõesti huviga kuulab, kui ma talle õhtul raamatut loen. Täielik vastand vanematele lastele, kes ei huvitunud kunagi sellest, et ma loen neile raamatut ja siiani nad vabatahtlikult raamatut kätte ei võta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )


Esileht Väikelaps Keeruline 3,5-aastane poiss