Selge on see,et ma ei suuda lahti lasta ning ma pole varem end veel nii hoitud ja kaitstuna tundnud,kui temaga.
Kas sa oskaksid täpsemalt, konkreetsete näidetega selgitada, 1. kuidas ta sind hoiab ja 2. kuidas ta sind kaitseb?
Või on ikkagi tegemist ainult sinu ajus tekkinud tundega, millel reaalset alust pole?
No sellega on ka see, et kui jätkate samas vaimus, siis võivad juhtuda järgnevad stsenaariumid:
1. Tunded mingil hetkel lahtuvad ja asi sureb lihtsalt välja.
2. Sinu tunded suurenevad ja tema lõpetab selle asja ära.
3. Sinu tunded suurenevad, temal mitte aga päris ära ta ka asja ei lõpeta.. laseb sul konksu otsas sitsida (mis mulle tundub on tegelikult hetkel juba käigus)
4. Kõige ebatõenäolisem – ka temal tekivad ikkagi tunded.
Vot selle variant kolme olen ise läbi elanud ja lõpetasin selle solgutamise ja ebakindluse tulemusena lõpuks ärevushäirega psühhiaatriahaiglas. Minu tunded järjest suurenesid ja suurenesid.. mehe omad mitte.. aga mina lahti lasta ei suutnud ja kogu aeg sisendasin endale, et naudin lihtsalt hetke. Tekitasin sellega endale nii suure sisemise konflikti, et ei pidanudki närvid vastu enam. Oleks uuesti valida, siis mitte kunagi ei kordaks seda viga, sest ka hetkel, aasta hiljem, ei ole mu tervis enam taastunud. Aga no eks sa pead ise hindama, et kui õrnake sa oled.
No näed, siin veel üks minusugune. Ma veel pole lõpetanud psühhiaatrias, palju puudu pole, julgusest on puudu minna. Kuidas sa seda olukorda üldse seal nagu ütlesid, milles on sinu probleem? Ma lihtsalt ei suuda minna sellise lolli jutuga, et keegi teine mees peedistab mu südant ja ajusid, kuigi mul pere ja sõbrad, kes põhjust ju ei tea, saadavad juba pikemat aega, et palun mine arsti juurde…jube on sellist olukorda läbi elada. Õnneks, õnneks olen eemaldumise protsessis nüüdseks ja loodan saada hakkama, kuigi kuude viisi on juba ADsid neelatud. Jube on olla nii nõrk inimene.
No sellega on ka see, et kui jätkate samas vaimus, siis võivad juhtuda järgnevad stsenaariumid:
1. Tunded mingil hetkel lahtuvad ja asi sureb lihtsalt välja.
2. Sinu tunded suurenevad ja tema lõpetab selle asja ära.
3. Sinu tunded suurenevad, temal mitte aga päris ära ta ka asja ei lõpeta.. laseb sul konksu otsas sitsida (mis mulle tundub on tegelikult hetkel juba käigus)
4. Kõige ebatõenäolisem – ka temal tekivad ikkagi tunded.
Vot selle variant kolme olen ise läbi elanud ja lõpetasin selle solgutamise ja ebakindluse tulemusena lõpuks ärevushäirega psühhiaatriahaiglas. Minu tunded järjest suurenesid ja suurenesid.. mehe omad mitte.. aga mina lahti lasta ei suutnud ja kogu aeg sisendasin endale, et naudin lihtsalt hetke. Tekitasin sellega endale nii suure sisemise konflikti, et ei pidanudki närvid vastu enam. Oleks uuesti valida, siis mitte kunagi ei kordaks seda viga, sest ka hetkel, aasta hiljem, ei ole mu tervis enam taastunud. Aga no eks sa pead ise hindama, et kui õrnake sa oled.
No näed, siin veel üks minusugune. Ma veel pole lõpetanud psühhiaatrias, palju puudu pole, julgusest on puudu minna. Kuidas sa seda olukorda üldse seal nagu ütlesid, milles on sinu probleem? Ma lihtsalt ei suuda minna sellise lolli jutuga, et keegi teine mees peedistab mu südant ja ajusid, kuigi mul pere ja sõbrad, kes põhjust ju ei tea, saadavad juba pikemat aega, et palun mine arsti juurde…jube on sellist olukorda läbi elada. Õnneks, õnneks olen eemaldumise protsessis nüüdseks ja loodan saada hakkama, kuigi kuude viisi on juba ADsid neelatud. Jube on olla nii nõrk inimene.
No minul tekkisid ärevushäire ja paanikahood ning arstile läksingi nende hädadega. Psühhiaatrile väga süvitsi ei rääkinud, mis ja kuidas. Ja eks ma ise arvasin ka esialgu, et pigem mul kõik need probleemid tööstressist ja millest iganes, sest tööl oli ka väga keeruline. Ei tahtnud tunnistada, et just see suhe nii kehvasti ja hullult mõjub. Sellest sain aru alles mõni aeg hiljem, et oli väga selge seos minu paanikahoogude vahel ja sellel, et kuidas tema minuga käitus – näiteks mul oli juba kuu aega väga ok olnud ja siis ta vedas mind korralikult alt ning pärast käitus nagu see oleks veel minu süü olnud, et ma üldse midagi ootasin, sest mul polnud ju õigust midagi oodata temalt, sest me ju ei olnud ametlikult koos. Ühel hetkel viskas üle ja lõpetasin selle asja ära ning sellest ajast peale pole ühtegi paanikahoogu ka enam olnud. Eks alguses sai nutetud ja kurvastatud ning lihtne see ei olnud, aga vähemalt ei alga kõik hommikud enam sellega, et kõigepealt värisen paar tundi.
Alustada tuleks sellest, et praegune mees maha jätta.
Mul enam våhem sama olukord nagu teemaalgatajal. Olen suhtes,mis mind tegelikult ei rahulda.Suhtlen vana tuttavaga,nii hea on tunda,et keegi minust ka hoolib ja soovib suhelda.Enda mees nagu külm kala.Isegi suhelda enam ei oska.
See mees elab välismaal ja käib kuus ehk korra eestis.Ühine tutvusringkond meil puudub,seega on praktiliselt võimatu,et see välja tuleb.Seetõttu ma ehk ei kardagi seda nii aretada ja riskin.
Ma rohkem ei teagi midagi lisada.
See teine meesterahvas on minust muidugi omajagu vanem ka,ehk see loob mingisugust kindlustunnet minusse.
Kulla inimene. Mitte ükski salasuhe ei jää saladuseks. See võib välja tulla ka aastate pärast. Ja usu mind, siis peksab su oma mees su haiglasse.
Mina leian ka, et mingit nõu sulle siin anda ei saa, sest oma isekuse pärast, tuues ettekäändeks lapsi, oled sa ise oma näruses olukorras süüdi.
Vabandan liigse karmuse või õela vastuse pärast aga nii see ju on.
Tõrges iseloom, agressiivsus(isegi kui see juhtub kord aastas) ei ole mitte kuidagi hea eeskuju teie lastele.
Lapsed rajavad ka oma tuleviku sellisele käitumisele ja nad arvavad kahjuks, et nii ongi normaalne.
Mina olen kasvanud peres, kus isa oli külm nagu kala, ema näägutad seepärast(oli ka õnnetu) ka oi kui raske on mul endal praegu olla oma peresuhtes nö normaalne, hell, armastav ja avatud suhtleja.
Ehk oleks nüüd aeg hoopis laste peale mõelda. Lapsed saavad väga hästi aru, kui vanemad om õnnetud. Isegi kui nad seda välja ei näita või otse ei ütle.
Lõpeta suhe, mis on vägivaldne. Kui juba inimene käed mängu toob, lükkab ja tõukab, siis ei ole tegemist näilise vägivallaga. Näiline vägivald oleks ehk siis kui mees ei vastaks kui kõnetad, keerab selja ja kõnnib poole vestluse pealt minema jne, kus sulle võib tunduda, et mees on “vägivaldne” sinu alustatud jututeemasid äkiliselt katkestades. Kui mees laseb käed käiku, röögib ja karjub, siis see on vägivald. Lõpeta see vägivaldne suhe. Kas sellest salasuhtes tuleb miskit või mitte, pole oluline. Oluline, et sa astuks ise oma praegusest suhtest ära. Olenevalt praeguse mehe iseloomust võid talle seda enne teada anda või võid ka ärakolida ja siis teadaanda, et tahad lahutust. Teatama peaksid väga rahulikus olukorras, mitte tüli käigus. ja teatama siis kui su otsust lahkuda ei kõiguta enam miskit. Mitte keegi ei vääri vägivaldset elu. Kui sa leiad, et “kukud “materiaalses mõttes ja sa ikka ei saa üksi hakkama, siis võtagi head majanduslikku seisu kui töötasu sinule osutatud vägivalla suhtes ja küsi endalt, kas tasu on ikkagi olukorda väärt ?
Kujutan ette: mina istun siin kurvalt kuival sest mees ei taha mind ja jookseb sinu manu ning kurdab kuidas kodus naine vilets ja kodust ei saa mingit tuge…
See võiks vabalt olla (ehk ongi) aga see juhtum pole küll sinu armuke. Igatahes, moraal, kellelgi on hea ja halb mees ja kellelgi on vaid vari. Kuule, ole nüüd tubli tüdruk, saada mees kukele, pane armuke fakti ette, et kas sina või naine ja mine eluga edasi.
Nutupaunikud sellised.
Püha püss, kui loll naine. Mees vägivallatseb tema kallal ja naine laseb lastel vabatahtlikult seda kõike pealt vaadata! Nii kaua kuni sa lased end klobida, ei hakka ükski teine mees sind iial austama, nad ju võtavadki sind kui ärakasutatavat lipakat. Mehed austavad enesekindlaid, oma eluga iseseisvalt hakkama saavaid naisi. Ehk sinu suhe armukesega on täpselt selline, nagu see on, just sinu enda olematu enesehinnangu tõttu, kus sa end grammigi ei austa. Lased kodusel mehel end klobida ja arvad, et need üksikud hetked armukesega, kes sind ei armasta, kompenseerivad selle. Tõeliselt haletsusväärne.
Kui paaril ei ole enne abielu üksteisega rääkimise kommet, siis muidugi ei saa seda tekitada pärast aastaid kestnud kooselu.
Inimesed muutuvad. Algul, vastastikuse huvitatuse perioodil võivad inimesed olla väga avameelsed, aga hiljem panna ukse kinni. Minu mees näiteks oli algul hoopis avameelsem kui mina ja avas endas tahke, mida mina ei oleks söandanud – aga just see julgustas. Suhete algul rääkisime kõigest, aga tasapisi see kadus, eriti teisel poolel. Ilmselt väsis ära, ei jõudnud ja oma muutunud soovidest ka teada ei andnud. Kui veel kaks aastat tagasi oleksin võinud kaas laulda, et rääkige inimestega, see aitab, siis nüüd seda kahjuks kinnitada ei saa.
Hea teemaalgataja,
Soovitused kohe mees maha jätta ja lapsed isata jätta, on pläma. Ent tegeleda praeguse suhtega on vaja muidugi. Nagu eelpool keegi humoorikas-ropult kirjutas: ükski suhe ei tööta, kui omavahel elulistest asjadest ei räägita. Emotsioonidevaba kõnelemine, paariteraapia…
Ent ma mõistan, et sinu jaoks on praegune pereelu kõrvaline, sa hingad selle teise, erilise suhte rütmis- riskist ja murest hoolimata. Kuna sa nii ilusti mõistad ka ise, et muinasjutt võib lõppeda igal hetkel, siis miks karta öelda välja oma tunded? Kui ta tõmbub selle peale eemale, siis ongi sulle olukord selgem ja parem.
Võibolla ta vajab hoopis seda väikest tõuget ja on samas seisus nagu sina? Ehkki eelpoolsed kommentaatorid väidavad et see pole võimalik ning ka minu sarnane kogemus aitas meil mõlemal pead klaariks ehmatada ja suhe lõpetada. Aga kes teab!
Mitte väheoluline pole ka teadmine, et kui sa jätad oma tunded välja ütlemata, jääb see sind piinama igavesti.
Sa ei ole muidugi nõrk! Sa oled lihtsalt segaduses. Alusta oma ilusamast suhtest ja siis tegele teisega. Aga sa ei saa enam pead liiva alla peita. Vastasel juhul sa poleks siin.
Ta lihtsalt ei taha enam sinuga rääkida, pole huvitav, on tüütu.
Kahjuks pole nii lihtne, sest kui mina temast eemale tõmbun, siis peab seda karistamiseks.
See ei tähenda, et keegi teine teda rääkima ei suudaks panna.
Kindlasti. Suhete loomise etapis on paljud sageli avameelsemad. Kuhu see kaob? Mugavusse, arvamusse, et kõik on teada jne.
Aga tegelikult inimesed muutuvad, mõni kohe palju. Ma pean päevikut – oi, kui hästi see näitab, kuidas oma hoiakud ja mõttemustrid teatud perioodidel on muutunud. Ja ma pole enam sama, kes 5 aastat tagasi, rääkimata pikemast perioodist.
Ta lihtsalt ei taha enam sinuga rääkida, pole huvitav, on tüütu.
Kahjuks pole nii lihtne, sest kui mina temast eemale tõmbun, siis peab seda karistamiseks.
See ei tähenda, et keegi teine teda rääkima ei suudaks panna.
Kindlasti. Suhete loomise etapis on paljud sageli avameelsemad. Kuhu see kaob? Mugavusse, arvamusse, et kõik on teada jne.
Aga tegelikult inimesed muutuvad, mõni kohe palju. Ma pean päevikut – oi, kui hästi see näitab, kuidas oma hoiakud ja mõttemustrid teatud perioodidel on muutunud. Ja ma pole enam sama, kes 5 aastat tagasi, rääkimata pikemast perioodist.
Terapeudina töötav tuttav kunagi rääkis, et põhjus, miks pikaajalistes suhetes (olgu need siis armusuhted või sõprussuhted või sugulussuhted.. mis iganes) muutub omavahel suhtlemine ja tõesti südamest-südamesse rääkimine, eriti probleemide lahendamine, väga keeruliseks, kuna mingist hetkest me enam ei räägi inimesega, meie ees, vaid me räägimegi selle pildiga, kes meil temast tekkinud on. Me ei ole enam täielikult kohal ja avatud kuulma kõike, mida meile öeldakse, sest me võtame kõike enda mälestuste, kogemuste, tunnete, arvamuste ja ootuste pinnalt.
…
Ei ole erilisi arenguid millest pajatada.Tegelikult olin julge ja rääkisin ka oma armastusest. Ei saanud miskit selget vastust sellele-see on ehk selge,et mind ta ei armasta. Muidu oleks ju samaga vastanud.
Kellele sa rääkisid? Sellele väljamõeldud mehele, kes sinust nii väga ja palju hoolib, nagu mitte keegi kunagi pole seda teinud?
Ja-jah.
Aga kogu see lugu, muidugi, et vägivaldsel mehel on kodus naine, kes aastaid kõrvalt paneb, petab, seksi ja “hoidmise” orgiaid korraldab, kõike seda laste kõrvalt, ilma et vägivaldne mees küsimusti esitaks, see on sul päris hea fantaasia. “Pahal” mehel ei teki kordagi küsimust, kus öösel olid.
Kas keegi uskus ka seda plama või?
Pigem tahtsin jagaga koormat oma hingelt,kuid siin on rohkem miinustamist,kui mõnda head nõuannet.
Lumehelbeke, siis on üks miinustav tegelane ja see olen mina üksinda.
Ehk siis saa üle.
Aga alul jäi mulje, et mees on vägivaldne, peksab aga nüüd selgub, et käib vaid usinalt tööl, teenib perele raha, naine provotseerib kaklusi, mille ohvriks mees pole sattunud, mees on keskmiselt takusem nagu eesti mees ikka ja naine…laseb aga kõrvalt ja tunne mitte süümekaidki.
Ütle, KAS ma peaks samuti plussatama nagu 100 eelnevat kägu?
Ei.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
