Kui süüa vähem, ebakorrapäraselt, teisiti kui varem, minevat keha säästureziimile.
Kas võib olla, et keha on harjunud hoopis ebakorrapärasusega ja ei säästa siiski midagi. Nt kui ma lähen reisile ja söön 3 korda päevas, siis reisilt tulles olen alati kaalust juurde võtnud. On perioode, kui mõtlen, et peaks ikka toituma tervislikult, alustama hommikusöögiga. neil aegadel ma võtan alati kaalus juurde. Kui elan aga oma harjumuspärast, ebakorrapärast režiimi, püsin omas kaalus.
Ma ei saaks öelda, et reisil ma 3 korda päevas õgin. söön täitsa tavalisi portse, aga kaalu koguneb. Tavaliselt ma tõesti ei alusta hommikusöögiga. söön alles lõuna paiku. ja kui kõht saab korralikult täis, ei taha õhtuni eriti midagi enam süüa. Peaks ju minema sellele säästureziimile, millest räägitakse?
Esileht › Ilu ja tervis › keha läheb säästureziimile
Teema: keha läheb säästureziimile
Mis siin imestada – kui sööd ebaregulaarselt, siis tõenäoliselt söödki lihtsalt vähem ja kaal ei tõuse. Kui hakkad omast arust korrapäraseid söögiaegu pidama, siis sööd mõnikord ka siis kui tegelikult ei tahakski, niiöelda kohusetundest, sest muidu ei oleks söögiajad regulaarsed.
Mina kasutan juba aastaid, et mitte öelda aastakümneid seda dieedinippi, et söön ainult siis kui tõesti kõht juba väga tühi on. Muidugi on söögiajad ja kogused absoluutselt ebaregulaarsed. Ei mingit säästurežiimi.
Säästureziim sõltub pigem päevaste kalorite hulgast, mulle tundub.
Säästurežiimi teooria muidugi ütlekski, et selle pärast korrapäraselt toitudes juurde võtadki, et säästurežiim on…
Keha ongi harjunud ebakorrapärasusega ehk on säästurežiimil.
Kui sa nüüd korrapäraselt toituma hakkad, siis kuna neil perioodidel on toitu külluslikumalt käes, siis salvestub kõik liigse kehakaaluna.
Samas ma ise ei tea, kas ma seda säästurežiimi asja usun. Kunagi võtsin suure näljutamisega kiirelt 10 kilo alla. Võiks ju arvata, et pärast korrapäraselt toitudes oleks see pidanud kõik korraga kohe tagasi tulema, sest et säästurežiim. Aga vot, ei tulnud ta midagi…
Mingit säästureziimi ei ole olemas. See on samasugune müüt, nagu see, et rinnahoidjata käies “õpivad” tissid ise ennast kikki ajama. Pekikihil, nahal, juustel ega muul säärasel ei ole mälu.
Säästureziimi müüdi mõtlesid välja Kaalujälgijate loojad USAs, et hoida inimesi võimalikult kaua oma grupis ja neilt pikka aega tasu kasseerida. Teame, kuidas see asi lõppes- Kaalujälgijad on unustusse vajunud, populaarseks on saanud- kiiresti kaalust alla- dieedid ja trennid.
Esiteks hoiab kiire tulemuste nägemine motivatsiooni ja teiseks- kui ideaalkaal on saavutatud, tuleb seda rangelt hoida. Pole mingit tähtsust, kas alla võeti tempoga 4 kilo kuus või 12 kilo kuus, tähtis on see, kuidas inimene edasi toitub.
Meie mitmed endised staar-kaalujälgijad, keda kunagi ajakirjanduses esitleti, on sama suure kaalunumbrini tagasi jõudnud, hoolimata sellest, et alla võeti tempos pool kilo kuni kilo nädalas. Mingit “pärast-dieeti” eluviisi ei ole olemas, kui sobiv kaal käes, tuleb leida see kalorite hulk, mida süües enam juurde ei võta ja sellele kogu eluks truuks jääda.
Mingit säästureziimi ei ole olemas. See on samasugune müüt, nagu see, et rinnahoidjata käies “õpivad” tissid ise ennast kikki ajama. Pekikihil, nahal, juustel ega muul säärasel ei ole mälu.
Säästureziimi müüdi mõtlesid välja Kaalujälgijate loojad USAs, et hoida inimesi võimalikult kaua oma grupis ja neilt pikka aega tasu kasseerida. Teame, kuidas see asi lõppes- Kaalujälgijad on unustusse vajunud, populaarseks on saanud- kiiresti kaalust alla- dieedid ja trennid.
Esiteks hoiab kiire tulemuste nägemine motivatsiooni ja teiseks- kui ideaalkaal on saavutatud, tuleb seda rangelt hoida. Pole mingit tähtsust, kas alla võeti tempoga 4 kilo kuus või 12 kilo kuus, tähtis on see, kuidas inimene edasi toitub.
Meie mitmed endised staar-kaalujälgijad, keda kunagi ajakirjanduses esitleti, on sama suure kaalunumbrini tagasi jõudnud, hoolimata sellest, et alla võeti tempos pool kilo kuni kilo nädalas. Mingit “pärast-dieeti” eluviisi ei ole olemas, kui sobiv kaal käes, tuleb leida see kalorite hulk, mida süües enam juurde ei võta ja sellele kogu eluks truuks jääda.
Mõnes mõttes on ikkagi säästurežiim olemas. Ebaregulaarne toitumine ja toidukordade vahelejätmine aeglustab ainevahetust. Keha üritab end ikkagi koguaeg elus hoida ja seda varu mõistlikult kasutada. Kui ebaregulaarne tähendas teemaalgataja puhul seda, et sõi põhimõtteliselt 2 x päevas, loobus hommikusöögist, siis see on ju regulaarne muster! Keha teab täpselt, et 2 x päevas saab varusid täiendada, ainevahetus töötab kindlas rütmis. Nüüd aga, kui rääkida ebaregulaarsest toitumisest ja enese näljutamisest, siis see on koht, kus keha läheb ainevahetuse aeglustamisele. Mida suuremas näljas/toitainete puuduses on keha, seda rohkem stressi see kehale põhjustab. Suurem stress = suurem kortisooli tase. Suurem kortisooli tase = kõrgem veresuhkur. Kõrgem veresuhkur = suurem rasvaprotsent. Üleliigne suhkur veres, mida kehal ei õnnestu kasutada, talletatakse.
Ühesõnaga, kuni ikkagi mingit regulaarsust toitumises esineb, reeglina keha säästurežiimile (aeglasele ainevahetusele) üle ei lähe. Kõige hullemad on kiirdieedid, näljutamised, yo-yo dieedid.
Parimad tulemused saab 3 x päevas TASAKAALUSTATUD toitu süües! Süsivesikud on kurjajuur! Ja siinkohal just kiired süsivesikud.
Buchenwaldis olid muidugi kõik säästrežiimil paksud. Stressi neil kah polnud.
Ainecahetuse aeglus on muidugi kah selline müüt, et anna olla.
Buchenwaldis olid muidugi kõik säästrežiimil paksud. Stressi neil kah polnud.
Ainecahetuse aeglus on muidugi kah selline müüt, et anna olla.
Jutt käib tänapäevastes tingimustes ise enda tervise tuksikeeramisest, mitte ekstreemsetes oludes inimeste surnuksnäljutamisest. Eelkõige ikkagi sõltub kehakaal sellest, mdia endale sisse süüakse. Kalorid IN versus kalorit OUT. Kui enamik aega end näljutatakse ja ülejäänud ebaregulaarsetel toidukordadel end kehva toiteväärtusega toiduga üle süüakse, siis loomulikult kogu see kräpp pannakse tallele.
Ärme räägi nendest juhtumitest, kus tegu on anoreksiaga (toidust loobumine). Ka buliimikud on ju enamikud paksukesed. Küll näljutavad, siis söövad üle, siis oksendavad. Justkui ei saagi kõhtu midagi!? Aga ikka on paksud. Ainevahetus tuksis. Ja siinkohal mitte segi ajada kõhu läbikäimise sagedust ja ainevahetust.
Esiteks hoiab kiire tulemuste nägemine motivatsiooni ja teiseks- kui ideaalkaal on saavutatud, tuleb seda rangelt hoida. Pole mingit tähtsust, kas alla võeti tempoga 4 kilo kuus või 12 kilo kuus, tähtis on see, kuidas inimene edasi toitub.
Asi selles ongi, et kiirelt alla võtta on palju kergem kui aeglaselt. Siin ongi trikk. Kiirelt alla võttes on motivaatoriks hasart. Jõuad soovitud kaaluni, hasart kaob, mõne aja hoiad ja siis hakkab kaal jälle tõusma. Aeglaselt alla võttes pead juba aegsasti harjuma mõttega, et motivatsioon tuleb ise leida, väljastpoolt seda ei tule. Nii õpib inimene motiveeruma (kui õpib) ning eesmärki saavutades ei taba teda šokk motivatsiooni kadumisest. See on see põhjus, miks tasub eelistada aeglast alla võtmist. Jah, kui oled võimas tegija, kes lülitab motivatsiooni just selliseks nagu vaja, siis pole vahet, kas aeglaselt või kiiresti. Üldjuhul sellised inimesed aga kaalu juurde ka ei võta, nad kasutavad oma motivatsiooni juba enne, kaalu kasvama hakates.
Meie mitmed endised staar-kaalujälgijad, keda kunagi ajakirjanduses esitleti, on sama suure kaalunumbrini tagasi jõudnud, hoolimata sellest, et alla võeti tempos pool kilo kuni kilo nädalas.
Kas staar-kiirallavõtjad on kuidagi erinevad?
Ja mina tean ikka mitut inimest, kes on juba vähemalt 10 aastat oluliselt väiksemas kehakaalus kui olid kunagi. Näiteks Tarvo Krall – temagi oli ju staar-kaalujälgija. Kindlasti on neid veel.
Ja mina olen hea näide kiirallavõtust. Stressi toel võtsin alla suvega 20 kilo. Olin nii uhke. Läks raske aeg mööda ja nüüdseks kaalun rohkem kui enne alla võtmist. Ma ei suutnud motivatsiooni leida. Nüüd vast leian, tunnen, et tervis hakkab halvenema. Kui see ka ei motiveeri, siis pole lootustki.
Olin 10a buliimik ega ei olnud paksuke, nagu siin üks kirjutas. oksendasin sisuliselt igapäevaselt olles vanuses 18-28a, algas see ülikooli minekuga. lisaks vehkisin trenni teha. kaalusin 50-55kg vahel tollel ajal. pikkust 173cm.
siis tuli mõistus pähe, lõpetasin selle nalja ära, hakkasin sööma 3x päevas, kõike. üritades olla tervislik, aga vahel lubades ka kooki ja kräpp-toitu. noh, nagu tavalised inimesed ikka, jälgides koguseid, et end ogaraks ei õgiks. tagasiööke tuli alguses, aga oodatust vähem. oksendamist lihtsalt rangelt omale ei lubanud, kui sõingi üle, siis kannatasin selle täiskõhu ära. ja kuna see oli ebameeldiv, siis jäigi neid tagasilööke ka vähemaks. olen nüüd 39, ehk 11a “puhas” olnud. kaalun 70kg. mine tea, kas see on nüüd vanusest (ikkagi ligi 40) või siiski sellest 3x päevas normaalsest toitumisest. pigem siiski viimasest, sest kaal tõusis kohe aastaga kui võtsin vastu otsuse, et aitab sellest lollusest.
buliimia tagajärjeks on väga halvas seisus hambad, happekahjudega, hambaarst ütles, et selgelt buliimia süü.
ja teine asi, mida ei tea, kas ka selle tagajärg või ei, on viljakusprobleemid. mul on 1 laps ja selle nimelgi pidin aastaid viljatusravil olema ja mitu ebaõnnestunud IVF üle elama.
kas ma olen õnnelikum 50kg ja oksendases-nälgides või 70kg ja inimese kombel süües? kahtlemata see viimane variant! kas ma nägin parem välja enne või nüüd? ei oskagi öelda. vaadates nooruspõlve pilte näen küll, et ilus ja sale… samas meenub see mentaalne seisund ja obsessioon keha suhtes ja siis mõtlen küll, et pole mu praegustel pekkidel ka häda miskit 🙂
seega igaühe oma valik, mis priorteedid on.
kui inimene on lapsest saati hommikusöögi söömata jätnud, siis tema organism ei tea mitte kui midagi nn tervislikust toitumisest. kui nüüd vägistada endale see hommikusöök sisse, siis keha paneb selle lisaenergia pekiks. kõik mida kehale annad toiduga juurde, ta muudab pekiks. keha ei oska toitu reguleerida, ta ei oska osa toitu sooltest imendumata läbi lasta. kõik mis sisse sööd, ta töötleb läbi ja kõike mida energiaks ära ei kuluta, läheb autom. pekiks. sportlastel on jällegi teine teema, nemad põletavad treeninguga rohkem toitu ja neile on oluline hommikul süüa ja läbi selle jõuda rohkem treenida.
pole vahet kas sööd hommikul või ei söö õhtul. sööd õhtul, siis ei taha hommikul süüa, sest õhtune toiduenergia on kehas alles, see kulutatakse hommikul ära. osad söövad hommikul palju, aga peale kella 6 või 8 enam ei sööda. lõppeks tuleb kõik sama välja ehk loeb ainult toidust saadav energia ja keha ise kasutab seda vastavalt vajadusele.
sööd vähem – kaal hakkab langema
sööd rohkem – kaal hakkab tõusma
sööd rohkem, treenid rohkem – hakkab lihasmass kasvama, aga läbi selle ikkagi ka kaal
mina soovitaks loobuda hundilõunatest. teete võileiba, pangegi saiale ainult viil tomatit või kurki peale. ärge toppige juustu, sinki, pihvi, määret peale. see kõik on kalorid. võite seda siis teha kui teil on minna plaanis rattaga sõita 20 km. sellisel juhul keha kulutab selle energia ära, aga kui istute kodus ja loete raamatut? läheb pekiks. vabalt võite süüa makarone, aga sööge 100g kuivainena ja lisage sinna jälle kurki või tomatit, aga mitte lihapallikesi, jahukastet, pool taldrikutäit ketsupit
Vaat see on tase 😀 Ärge sööge lihatooteid, vaid makarone tomatiga, muidu läheb pekiks 😀 😀
Punase liha pidev söömine tõstab soolevähi riski päris tugevalt. Üldse lihatoitude liigne söömine tõstab omakorda infarktiriski 50%. Piisab tavainimesele kui ta sööb liha 150-200g päevas, see võib ka kala, muna osakaal olla. Mida sa siis ülejäänuna sööd? Valgurikkaid toite? Lased oma neerud õhtale.
Mingit säästureziimi ei ole olemas. See on samasugune müüt, nagu see, et rinnahoidjata käies “õpivad” tissid ise ennast kikki ajama. Pekikihil, nahal, juustel ega muul säärasel ei ole mälu.
Säästureziimi müüdi mõtlesid välja Kaalujälgijate loojad USAs, et hoida inimesi võimalikult kaua oma grupis ja neilt pikka aega tasu kasseerida.
Päris nõus sellega pole. Minu keha “mõtles säästurežiimi välja” pärast paastukuuri läbimist.
Ei. Su kaal oli arvatavasti väiksem, kui enne paastu? Seetõttu vajas see ka vähem energiat, aga sa sõid üle. Seetõttu sa arvad, et läks säästurežiimile.
säästureziim saab toimida ainult aeglustatud ainevahetuse läbi. kui enne sõid rohkem ja järsku teed paastupäevad ja sööd ainult kerget taimset toitu, siis keha aeglustab seedumisprotsessi. aga see saab kesta ainult mõned päevad, sest soolestikus saab toit otsa. edasi keha hakkab rasva lammutama ja seda energiaks muutma. inimese keha tarbib energiat 24 tundi päevas, kui sööd vähem, siis võetakse puudu olev energia rasvast. nii lihtne see ongi. kui kaal langeb, siis tuleb ka vähem edaspidi süüa, et alati oleks toitu vähem kui keha energiaks vajab. kõige parem on tõsta füüsilist aktiivust, sest siis keha aktiivusega kulutab sisse söödud toidu rutem ära ja magades keha hakkab jälle rasva lammutama.
ainult kannatlikust on vaja ja meelekindlust.
väiksemad toidukogused muutuvad hiljem täiesti tavaliseks ja need suured lõunad mida täna sõite, hilejm ei mahu sissegi.
Esileht › Ilu ja tervis › keha läheb säästureziimile
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.