Mida ma silmas pidasin on see, et tüdrukutel ei tõmba emmed nii kergekäeliselt suvalises kohas pükse maha, et noh pissi, vaid ositakse privaatsem koht. Küll aga poistega minnakse kergema vastupanu teed.
Seda küll – poisse näeb emmega põõsas tihedamini pissimas kui tüdrukuid – kuigi siin ilmselt on ka mängus see, et poisid nagunii harjunud püsti pissima, tüdrukud kükitades pissima mitte niiväga.
Kuigi ma pigem ajaks selle põõsas pissime harjumuse rohkem “isside” kaela. Isegi suveistumistel tihti mehed valivad endale mingi “põõsanurga” või kuuritaguse selle asemel, et tuppa vetsu jalutada, eks suhtumine tule hilisemas elus ka kodunt kaasa.
Üldiselt emmed teavad, et lapsel on pissihäda pärast söömist, joomist, mängimist – nad suudavad seda tihti ette planeerida ja samuti juba eos wc asukoha välja mõelda ja last suunata pissile juba siis kui laps seda veel ei küsi.
Tavaliselt issid kipuvad need olema, kel siis järsku kui laps kõrvale jõuab ja juba ühelt jalalt teisele sammub, et kange pissihäda on, jäävad nagu peata kanad hätta, et mida teha.
Otseloomulikult on erandeid. Otseloomulikult on päevi, kus tulebki pissihäda üllatuslikult ja vahest küsibki juba 20min pärast uuesti kuigi alles sai käidud ja tammubki siis juba ühelt jalalt teisele nii, et kõik tundub kaugel.
Aga noh, seda annaks arendada juba edasi sellega kuidas suvel lapsi vette pissile suunatakse 🙂 Aga seda siin muus teemas lahatud ka.