Ära virise pidevalt. Ôpeta siis oma laps suusatama. Sul on ka mingid kohustused?
Jah. Vastavalt perekonnaseadusele:
§ 116. Vanema hooldusõiguse põhimõtted
(2) Vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (edaspidi vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (edaspidi isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (edaspidi varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju.
Suusatamise, korvpalli, ujumise, kitse-ja kaugushüpete õpetamisest seal juttu pole.
Küll aga on neist juttu kehalise kasvatuse õppekavas.
Mis puutub konkreetselt suusatamisse, siis soovitan alustuseks funktsionaalne lugemine omandada ning samuti ei teeks kahju ka loogiline mõtlemine. Suusakeskuses viibimise kõige tavalisem põhjus ongi justnimelt suusatamine. Või äkki perekool soovitab ka mõne kehalise õpetaja töö üle võtmist ning oma laste kõrval ka võõraste lapste õpetamist?
Loetle oma kohustused. Sul on vist ainult ôigused?
Mine kooli ja õpi lugema.
Ahahh. Kas sa oma 5 klassi inimese ikka täna kooli saatsid?
üldiselt sellised mimmid ajavad itsitama. Kui sinuga nôus ei olda ja sinu probleemi tôsiselt ei vôeta, siis on vestluspartner imelik, lugedagi ei oska. Aga tôesti sinu suures mures ma probleemi ei näe. Tegele oma lapsega, siis saab suusatatud, uisutatud ja ka üle kitse hüpatud.
Kuule, selgeltnägija, soovitan soojalt sellega rohkem mitte tegeleda.
1. mul pole viiendas klassi käivat last.
2. minu lapsed suusatavad paremini kui lapsi ja nende vanemaid ning saavad ka uisutamise, kitsehüpete, ujumise jne. hakkama. Aga see ongi puhtalt tänu vanematele. Kooli kehalise kasvatuse tunnid ei ära ningit huvi sportimise vastu.
Sportlik mimm.
Miks nad huvi ei ärata? Mis imet siis tegema peab. Kui mimmid ägavad juba foorumites, et miks seda peab tegema ja toda ka pole vaja teha, siis näitab see suhtumist.
+1
-2
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu
19.01.2023 15:18
Teema on hea tõestus sellest kuidas iga suvaline lapsevanem on õpetamises tugevam kui kõik õpetajad kokku. Kurb lugemine, et vanemad õpetajaid ei usalda. Väljastpoolt vaadates võibki tunduda, et õpetaja ei tee midagi, ega juhenda kedagi. Kasvõi seesama suusatamise näide – kui tundi tuleb laps, kes esimest korda suusad on alla pannud ega oska isegi suusakeppe kätte panna, siis see laps saadetaksegi esialgu väikesele ringile lihtsalt suuskadel kõndima. Ja õpetaja ei kõnnigi kogu aeg lapse kõrval. Lapsevanem muidugi vaatab, et keegi ei juhendagi.
Olen ise selle erialaga aastakümneid seotud, tunnen väga palju kehalise õpetajaid ja treenereid. Mitte ükski neist ei vasta siinkirjeldatule “pall üle saaliukse ja ise kohvitama”. Kõik on oma ala fanaatikud.
Usaldage oma laste õpetajaid, nad soovivad teie lastele parimat ja on õppinud õpetama.
No mina mäletan küll koolist, et kõiki kaugushüppeid, palliviskeid ja suusatamisi hakati lihtsalt tegema, kes kuidas oskas. Mingit treeningmetoodikat ei mäleta, ju siis oli see ülihästi varjatud.
Minu lapse klassis oli üks ema, kes ei tahtnud lubada oma lapsel ujuma, kuna nende pere ujub ainult veekogudes.
Minul jääb arusaamatuks suhtmine, et kool peab õpetama suusatama, ujuma, palli mängima. Need on elementaarsed tegevused, mida saab pere koos teha, last arendada, õpetada. Kui mul oli koolis pallivise kehv, siis harjutasingi ema ja vennaga maal palliviset, kui kooli läksin sain 5. Lihtsam on kiruda kooli, et ei õpeta, kusjuures ujumisoskus on see, mis võib lapse päästa.
Kasvõi seesama suusatamise näide – kui tundi tuleb laps, kes esimest korda suusad on alla pannud ega oska isegi suusakeppe kätte panna, siis see laps saadetaksegi esialgu väikesele ringile lihtsalt suuskadel kõndima. Ja õpetaja ei kõnnigi kogu aeg lapse kõrval. Lapsevanem muidugi vaatab, et keegi ei juhendagi.
Kaua need lapsed siis niimoodi suuskadel kõndima peaks? Põhikooli lõpuni? Gümnaasiumi lõpuni?
Ja keegi ei eelda, et õpetaja iga lapse kõrval eraldi kõnniks. Suusatamise eesmärk on muide suuskadel libisemine mitte suusad jalas kõndimine. Ja seda peab õpetama, seda võiks üks õpetaja ometi teada. Võtad grupi lapsi kokku ja õpetad ning teed erinevaid harjutusi. Kui ise ei tea milliseid, siis guugelda. Ning kepid jäta algul lastele kätte toppimata, need ainult segavad libistama õppimist.
Olen ise selle erialaga aastakümneid seotud, tunnen väga palju kehalise õpetajaid ja treenereid. Mitte ükski neist ei vasta siinkirjeldatule “pall üle saaliukse ja ise kohvitama”. Kõik on oma ala fanaatikud. Usaldage oma laste õpetajaid, nad soovivad teie lastele parimat ja on õppinud õpetama.
Kindlasti on olemas väga toredaid kehalise õpetajaid. Ma isegi tean kahte. Aga isiklik kokkupuude nii oma kooliajast kui oma laste kaudu on kahjuks olnud teistsugune. Ongi täpselt nii, et täna hüppame hindele kaugust või kõrgust, viskame palli, teeme hundirattaid. Ja seda kõike ilma eelneva selgituse või juhendamiseta. Ujumine on ainus ala, kus seda lähenemist ei praktiseerita.
Kasvõi seesama suusatamise näide – kui tundi tuleb laps, kes esimest korda suusad on alla pannud ega oska isegi suusakeppe kätte panna, siis see laps saadetaksegi esialgu väikesele ringile lihtsalt suuskadel kõndima. Ja õpetaja ei kõnnigi kogu aeg lapse kõrval. Lapsevanem muidugi vaatab, et keegi ei juhendagi.
Kaua need lapsed siis niimoodi suuskadel kõndima peaks? Põhikooli lõpuni? Gümnaasiumi lõpuni?
Ja keegi ei eelda, et õpetaja iga lapse kõrval eraldi kõnniks. Suusatamise eesmärk on muide suuskadel libisemine mitte suusad jalas kõndimine. Ja seda peab õpetama, seda võiks üks õpetaja ometi teada. Võtad grupi lapsi kokku ja õpetad ning teed erinevaid harjutusi. Kui ise ei tea milliseid, siis guugelda. Ning kepid jäta algul lastele kätte toppimata, need ainult segavad libistama õppimist.
Olen ise selle erialaga aastakümneid seotud, tunnen väga palju kehalise õpetajaid ja treenereid. Mitte ükski neist ei vasta siinkirjeldatule “pall üle saaliukse ja ise kohvitama”. Kõik on oma ala fanaatikud. Usaldage oma laste õpetajaid, nad soovivad teie lastele parimat ja on õppinud õpetama.
Kindlasti on olemas väga toredaid kehalise õpetajaid. Ma isegi tean kahte. Aga isiklik kokkupuude nii oma kooliajast kui oma laste kaudu on kahjuks olnud teistsugune. Ongi täpselt nii, et täna hüppame hindele kaugust või kõrgust, viskame palli, teeme hundirattaid. Ja seda kõike ilma eelneva selgituse või juhendamiseta. Ujumine on ainus ala, kus seda lähenemist ei praktiseerita.
Libisema saab hakata siis kui elementaarne tasakaal suuskadel on omandatud.
Kui kiiresti laps selle omandab, sõltub lapsevanemast, täpsemalt sellest kui palju last on kodus kehaliselt arendatud. Mõnel kulub 500m ja juba saab libisema, teine ei püsi keskkooli lõpus suuskadel püsti.
Lisan veel juurde, et enamusele lastele meeldib tulemusele hüpata, visata, joosta. Tehnika õppimise tundidest kipuvad juba tükk aega enne kella minema, kui sama asja tulemusele teha, siis üritavad veel vahetunnis edasi oma tulemust grammike paremaks saada.
Minu lastel on väga toredad õpetajad, kes nii õpetavad kui säilitavad liikumisrõõmu (ja spetsiifilisemaid alasid õpetab keegi teine), nii et ma ei tea, laste pärast loodan, et räägime oma lapsepõlve traumadest.
Libisema saab hakata siis kui elementaarne tasakaal suuskadel on omandatud.
See on mingi väga teine koolkond kui see, mida nt Suusaakadeemia koolidele-lasteaedadele pakub (seal ei anta esimese asjana keppe kätte ega minda rajale, vaid just nagu enne kirjeldatud, harjutatakse mänguliselt libistamist, ilma keppideta). Ja ma ei tea, minu meelest saavad kohmakamad/ettevaatlikumad jne täiesti algajadki esimese tunniga esimese eduelamuse kätte.
Paljud tited on vanemate toel nii lodevad, vedelad ja saamatud, et neile oleks erihooldust vaja, mitte 2×45 min nädalas kehalist kasvatust. Mu kolleeg virises, et tema lapselt tahetakse koolis kukerpalli tegemist! Nii õudne. Muidugi õudne, kui laps on tugevas ülekaalus ja toksib ainult nutitelefoni. Nii palju, kui mina seda last üldse näinud olen, ei ole ta raatsinud telefonilt pilku tõsta.
Mulle ka ei meeldinud kehalise tund kooli ajal. Seepärast et ma olin hädine. Pallimängudes koba. Normatiivides kolmeline. Võhma vähe. Mida sellisega teha? Kõik võistlused, mõõduvõtmused, normide täitmine oli mulle masendav.
Ma lihtsalt ei saa aru, mille jaoks on nõrkemiseni vaja harjutada pea peal seisimist jms kui see ei tule ikka paljudel välja ja kõik tüdrukud on hakanud kehalist vihkama
Mina käin nüüd joogas. Iga tunni lõpp on peapeal seismine. St selle harjutamine. Mõni seisab. Mina harjutan. Sundust pole seista. Ma tahaks ka osata. Aga millestki on ikka puudus. Kas jõust või julgusest. Kehalise tund sellisena võiks ju ollagi huvitav neile, kes seda veel ei suuda. Ma vaatan oma jooga kaaslaste pealt, et need kes pea peal seista oskavad, ajavad end kiiresti püsti ja mis nad siis edasi teeks seal kehalise tunnis?
Kehalises kasvatuses on ka õppekava, mida tuleb läbida.
Kui Sul mõne tuttava laps mängib praegusel semestril pallimänge, siis ilmselt on neil võimlemise semester sellel ajal, kui sinu lapsel on pallimängude semester.
Ära muretse, küll sinu tuttava laps ka hakkab varsti üle kitse hüppama.
Ega ilma ei saa.
Mulle ka ei meeldinud kehalise tund kooli ajal. Seepärast et ma olin hädine. Pallimängudes koba. Normatiivides kolmeline. Võhma vähe. Mida sellisega teha? Kõik võistlused, mõõduvõtmused, normide täitmine oli mulle masendav.
So what? Minul polnud kehalisega probleeme. Masendust tekitas hoopis matemaatika, mis oli minu jaoks raske. Aga vanemate arvates tuli ka selles endast parim anda ja eks ma siis ikka “nelja” välja pungestasin. Koolis muide hinnatakse ka püüdlikkust ja sihikindlust.
Inimesed pole ei vaimselt ega füüsiliselt sama võimekad. Miks kehalises võiks hinnata püüdlust, aga matemaatikas püüdlus ei loe. Teed töös nt 5 viga, hinne 3. Kehalises normatiivi ei täida, aga hirmsasti püüad, saad püüdluse eest 5?
Miks te teemaalgatajat materdate? Minu lapse koolis on nii võimlemist, erinevaid sportmänge, teatevõistlusi kui ka õues viibimist. Väga toredad tunnid on. Kui terve kooliaasta ainult pea peal seistaks, siis tüütaks ära küll.
Miks te teemaalgatajat materdate? Minu lapse koolis on nii võimlemist, erinevaid sportmänge, teatevõistlusi kui ka õues viibimist. Väga toredad tunnid on. Kui terve kooliaasta ainult pea peal seistaks, siis tüütaks ära küll.
Miks te teemaalgatajat materdate? Minu lapse koolis on nii võimlemist, erinevaid sportmänge, teatevõistlusi kui ka õues viibimist. Väga toredad tunnid on. Kui terve kooliaasta ainult pea peal seistaks, siis tüütaks ära küll.
Kas ikka seistakse terve ôppeaasta peapeal?
Seda ma ei tea. Tuginen teemaalgataja infole, et tund on ühekülgne.
Kasvõi seesama suusatamise näide – kui tundi tuleb laps, kes esimest korda suusad on alla pannud ega oska isegi suusakeppe kätte panna, siis see laps saadetaksegi esialgu väikesele ringile lihtsalt suuskadel kõndima. Ja õpetaja ei kõnnigi kogu aeg lapse kõrval. Lapsevanem muidugi vaatab, et keegi ei juhendagi.
Kaua need lapsed siis niimoodi suuskadel kõndima peaks? Põhikooli lõpuni? Gümnaasiumi lõpuni?
Ja keegi ei eelda, et õpetaja iga lapse kõrval eraldi kõnniks. Suusatamise eesmärk on muide suuskadel libisemine mitte suusad jalas kõndimine. Ja seda peab õpetama, seda võiks üks õpetaja ometi teada. Võtad grupi lapsi kokku ja õpetad ning teed erinevaid harjutusi. Kui ise ei tea milliseid, siis guugelda. Ning kepid jäta algul lastele kätte toppimata, need ainult segavad libistama õppimist.
Olen ise selle erialaga aastakümneid seotud, tunnen väga palju kehalise õpetajaid ja treenereid. Mitte ükski neist ei vasta siinkirjeldatule “pall üle saaliukse ja ise kohvitama”. Kõik on oma ala fanaatikud. Usaldage oma laste õpetajaid, nad soovivad teie lastele parimat ja on õppinud õpetama.
Kindlasti on olemas väga toredaid kehalise õpetajaid. Ma isegi tean kahte. Aga isiklik kokkupuude nii oma kooliajast kui oma laste kaudu on kahjuks olnud teistsugune. Ongi täpselt nii, et täna hüppame hindele kaugust või kõrgust, viskame palli, teeme hundirattaid. Ja seda kõike ilma eelneva selgituse või juhendamiseta. Ujumine on ainus ala, kus seda lähenemist ei praktiseerita.
Libisema saab hakata siis kui elementaarne tasakaal suuskadel on omandatud.
Kui kiiresti laps selle omandab, sõltub lapsevanemast, täpsemalt sellest kui palju last on kodus kehaliselt arendatud. Mõnel kulub 500m ja juba saab libisema, teine ei püsi keskkooli lõpus suuskadel püsti.
Ma olin see, kes vaarus ja taarus kooli lõpuni välja. Tasakaal siis vilets, ei tea, kas oli kaasasündinud eripära. Kuid kindlasti on see inimestel erinev ja kindlasti on neid, kes ongi selles kehvemad, mis tahes põhjusel. Mul puuduskodus ja üldse ka näiteks jalgratas ja ma ei osanud sõita rattaga, see ka loeb ju. Me olime lihtsalt nii vaesed. Ka on mul selline probleem lapsest peale olnud, et ei kannata bussi-ega autosõitu. Eriti hull oli see kooliajal. Ei suutnud ilma iivelduseta ega pearingluseta isegi 10 km sõita bussis.
Tuttav on aastaid olnud kehalise kasvatuse õpetaja ja ütleb, lapsed jäävad iga aastaga füüsiliselt kehvemaks, kusjuures tuleb ka vanematega sõdida, kelle arvates on sport saatanast, et vaeseid lapsi sunnitakse suusatama.
No mina mäletan küll koolist, et kõiki kaugushüppeid, palliviskeid ja suusatamisi hakati lihtsalt tegema, kes kuidas oskas. Mingit treeningmetoodikat ei mäleta, ju siis oli see ülihästi varjatud.
Ma ka ei mäleta oma lapsepõlvest tehnika harjutamisi, aga mul omadel lastel on küll olnud kehalise kasvatuse tunnis kontrolltöid näiteks korvpallimängu reeglite peale. Et midagi ikka õpetatakse küll, ei ole “pall üle võimlaukse ja ise kohvitama”.
mul lapsel on esmaspäeval ujumine, kolmapäeval saalis (kas pallimängud, jooks või teatevõistlused), reedel suusatamine. Ainuke mille üle kurdab, et ei viitsi joosta
Tv3 noorte saates pani kaitseväe poiss teised mingit harjutust tegema. noored ei saanud ilma abita püstigi. kukerpallid ja pea peal seismised on sellistele muidugi võimatud. hea kui kõndida suudab.
