Esileht Koolilaps Kehaline kasvatus

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 63 )

Teema: Kehaline kasvatus

Postitas:
Kägu

Milline on teie lapse koolis kehaline kasvatus? Kas range normide täitmine, individuaalne lähenemine või siis midagi vahepealset?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Norme nagu vanasti enam pole. On mingid asjad, mis on vaja ära teha (kaugushüpe, 100m jooks jne), hinnatakse seda, kas parandasid eelmise aasta tulemust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu küsimise põhjus-mu lapse koolis on normid väga tõsiselt kasutuses.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Millu9

Meil on ka normid väga olulised aga lapsi õpetada keegi ei oska.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu küsimise põhjus-mu lapse koolis on normid väga tõsiselt kasutuses.

Ja mis selles halba on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Halba? Ma pole öelnud, et see oleks hea või halb, aga igal pool räägitakse ja kirjutatakse, kuidas norme enam justkui poleks.
Norme saab ka erinevalt täita – nn võrdlus eelmise tulemusega või siis umbes sellises sõnastuses, et keegi enne vaheajale ei saa, kui x ringi joostud (ka vabastatud) – pideva survestamise ja poolähvarduste läbi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Halba? Ma pole öelnud, et see oleks hea või halb, aga igal pool räägitakse ja kirjutatakse, kuidas norme enam justkui poleks.

Norme saab ka erinevalt täita – nn võrdlus eelmise tulemusega või siis umbes sellises sõnastuses, et keegi enne vaheajale ei saa, kui x ringi joostud (ka vabastatud) – pideva survestamise ja poolähvarduste läbi.

Noh, teemaalgatus ei tundunud väga positiivse tooniga olema, sellest jäi ja mulje, et normid on halvad, mõttetud.

Kõik oleme oma kooliajal norme ja kohustusi täitnud. Ilmselt traumat ei saanud keegi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Asi ongi selles, et ametlikult räägitakse sellest, et norme justkui enam poleks, aga tegelikult on küll. Kui ma oma lapse kehalise kasvatuse õpetajat vaatan, siis tema küll mingit spordiarmastust ei süsti lastesse. Põhiline, et norm oleks täis-muu pole tema asi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Noh, teemaalgatus,ei tundunud väga positiivse tooniga olema, sellest jäi ja mulje, et normud on halvad, mõttetud.

Kõik oleme oma kooliajal norme ja kohustusi täitnud. Ilmselt traumat ei saanud keegi.

Minu meelest on vastupidi, päris palju lapsed said nõuka-aja kehalise tundidest trauma ja ei tahtnud aastaid spordi poole vaadatagi.

Minu laste koolis on olukord küll endise ajaga võrreldes parem. Aga väga palju sõltub õpetajast. Ühe lapse õpetaja on väga mõistlik. Kui laps käib korralikult kohal, teeb kõik kaasa ja pingutab vastavalt oma võimetele, siis ta saab häid hindeid. Teise lapse õpetaja hindab paremini siiski neid lapsi, kes on kehaliselt võimekamad.

Minu meelest võiks kehalist (ja kunsti, muusikat) hinnata arvestuslikult. Oluline oleks, et lapsed õpiksid sporti (liikumist) armastama. No ja tundides võiks veel õppida tundma erinevaid spordialasid.

P.S. Minu enda lapsed on muidu sportlikud ja nendel kehalises probleeme pole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen meie kooli korraldusega väga rahul.
Keh kasvatuses saab hinde selle järgi, kui palju laps pingutab/kaasa teeb. Püüdlikul aga sportlikult vähevõimekal lapsel on võimalik samuti suurepärane tulemus kirja saada.
Sama kehtib muusika ja kunsti kohta. Kui sul ikka annet pole, siis pole. Aga kui sul alati kõik tehtud/õpitud/pingutatud saad hindeks ikka “5”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu laste koolis on kehaline kasvatus ikka tõsine töö ja tundub, et on ka mingid normid. Ühe õpetaja jaoks on need normid vägagi tähtsad, teine vaatab rohkem kuidas laps pingutab ja kaasa teeb. Mida normid ette näevad, keegi avaldanud pole. See õpetaja, kes vaatab eelkõige kaasategemist, on muidugi mõistlikum, aga üsna suur subjektiivsus on hindamises sees. Minu lapsed häid hindeid kehalises ei saa, 5 on väga haruldane, tavaline on 3 ja 4 on juba hea. Üks on igatepidi normis füüsiliselt, aga kehalise tunnis natuke looder, sest ta ei saa aru miks ta peaks neid harjutusi tegema, mida tunnis tehakse (mina kodus küll selgitan miks ja püüan motiveerida, koos teeme ka neid harjutusi ja siis teeb täiesti normaalselt, isegi hea meelega).
Teisel lapsel oli raske haigus, mistõttu on ta füüsilisest arengust veel pisut maas, aga tema on vähemalt korralik tunnis. Kuid hinded ikka nirud, sest klassikaaslastega võrreldes on pea kõigi harjutuste sooritus kehvem. Spordipäevadel on ilmnenud, et 2 klassi nooremate hulgas oleks ta kehalises klassi keskmine. Aga ei pane ju kehalise pärast last väiksemasse klassi, kõigis muudes ainetes on mõlemad väga head.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Miks matemaatikas jms ainetes tohivad normid olla, aga kehalises mitte?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen meie kooli korraldusega väga rahul.

Keh kasvatuses saab hinde selle järgi, kui palju laps pingutab/kaasa teeb. Püüdlikul aga sportlikult vähevõimekal lapsel on võimalik samuti suurepärane tulemus kirja saada.

Sama kehtib muusika ja kunsti kohta. Kui sul ikka annet pole, siis pole. Aga kui sul alati kõik tehtud/õpitud/pingutatud saad hindeks ikka “5”.

Miks siis teistes ainetes nii ei peaks olema? Kõik sõltuvad ju annetest. Muusikaanne pole kuidagi erinev loogilise mõtlemise andest, keelevaistust või heast mälust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen meie kooli korraldusega väga rahul.

Keh kasvatuses saab hinde selle järgi, kui palju laps pingutab/kaasa teeb. Püüdlikul aga sportlikult vähevõimekal lapsel on võimalik samuti suurepärane tulemus kirja saada.

Sama kehtib muusika ja kunsti kohta. Kui sul ikka annet pole, siis pole. Aga kui sul alati kõik tehtud/õpitud/pingutatud saad hindeks ikka “5”.

Miks siis teistes ainetes nii ei peaks olema? Kõik sõltuvad ju annetest. Muusikaanne pole kuidagi erinev loogilise mõtlemise andest, keelevaistust või heast mälust.

Sest need ained on loovaineid ja nende tegemisel peetakse oluliseks tegutsemisrõõmu! Koore võtavad ju ikka ka nendes andekad: spordipäevadel, võistlustel.
Aga kui sa ikka joonistada ja laulda ei oska, siis ei pane mitte keegi, mitte mingisuguse valemiga sind laulma/ joonistama ilusaid pilte. Pinguta kasvõi nina verest välja. Mõni laps, kes teeb 7 trenni nädalas on ikka keh kasvatuses viimaste hulgas. Kehalise mõte on ikka see, et lapsed oleks füüsiliselt terved. Mitte see, et nad 100 m suudaksid teatud ajavahemikus joosta.
Seevastu keelevaistuta inimene võib pingutades keele suurepäraselt selgeks õppida. Ja veel palju paremini, kui andekas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu lastel on vist ilma normideta. Poisil on akrobaatika väga raske, midagi ei suuda. Aga kuna püüab, pole alla 5 saanud.
Noorema lapse eelmine õpetaja nõudis norme, sai kolmed neljad, sest ei suutnud neid täita.
Nüüd noor meesõpetaja, kõik viied, aga ega ta neid norme ikka täita ei suuda.
Mõlemad spordipoisid, käivad rõõmuga kehalises, aga normide järgi oleksid kolmelised.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie omadel vist otseselt norme ei ole. Küll aga on mingid asjad, mis tuleb sooritada- korvpalli kompleksharjutus, akrobaatikaelemendid, pikamaajooks jms. Mingid asjad (60m jooks näiteks) on võrdluses iseendaga- parandasid tublisti oma aega võrreldes sügisega. Osad olid väga hädas olnud akrobaatikaga, käisid järeleaitamistunnis tiritamme õppimas. Samas kuidagi peab asi ju reguleeritud olema- mida ja kuidas on vaja teha, et arvestatud saada. Need normid on ju sellised, et keskmine laps sooritab need vaevata ning kehvemate võimetega laps sooritab, kui pingutab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Miks matemaatikas jms ainetes tohivad normid olla, aga kehalises mitte?

Ma üritan ka sellest aru saada, aga tõenäoliselt ei saa. Näe, loe – saadi nõukaajal traumad kausa, ega vaadata spordi poolegi!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No aga mis on eesmärk-kas täita korraks nn norm alal, millega ilmselt ilmaski enam ei tegele või suunata lapsed sporti tegema läbi elu. Ma olen ikka aru saanud, et laste vähene liikumine probleemiks, mitte tippsportlaste puudumine. Sport on muutunud, sportimiseks on ka muid viise, kui koolis nui neljaks 1,175 kõrgust hüpata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul möödub kooli lõpetamisest sel aastal 10 aastat ja mäletan siiani, kuidas ma kehkat põhikoolis vihkasin. Õpetajaks oli vastik vanamutt, kelle jaoks normatiivid olid A ja O. Mina ei olnud kehaliselt võimekas laps ja sain ainult kolmesid. Gümnaasiumis oli suurepärane õpetaja, kes hindas tehnikat ja iga lapse kehalist arengut. Oluline oli, et lapsed õpiksid tehniliselt õigesti sporti tegema ja oma isiklikke tulemusi järk järgult parandama, mitte veri ninast välja kohustuslikke tulemusi saama. Tema tunnis sain viisi ja kõikide klassikaaslaste vorm ja motivatsioon sporti teha paranes oluliselt.

Kehaline kasvatus, muusika ja kunst ei ole ainult loovained, vaid ma kasutaksin pigem sõna oskusained. Kunstis ja muusikas ei hinnata lapse joonistusoskust või viisipidamist. Hinnatakse ikka seda, kas tehakse tunnis kaasa, kasutatakse maalides õigeid tehnikaid ja võtteid, õpitakse laulud pähe jne. Seega ei peaks ka kehalises kasvatuses hindama mitte võimeid, vaid õpitu rakendamist. Täpselt nii mõtlesin ma põhikoolis ja minu arvamus sellest on muutumatuna püsinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen meie kooli korraldusega väga rahul.

Keh kasvatuses saab hinde selle järgi, kui palju laps pingutab/kaasa teeb. Püüdlikul aga sportlikult vähevõimekal lapsel on võimalik samuti suurepärane tulemus kirja saada.

Sama kehtib muusika ja kunsti kohta. Kui sul ikka annet pole, siis pole. Aga kui sul alati kõik tehtud/õpitud/pingutatud saad hindeks ikka “5”.

Miks siis teistes ainetes nii ei peaks olema? Kõik sõltuvad ju annetest. Muusikaanne pole kuidagi erinev loogilise mõtlemise andest, keelevaistust või heast mälust.

Sest need ained on loovaineid ja nende tegemisel peetakse oluliseks tegutsemisrõõmu! Koore võtavad ju ikka ka nendes andekad: spordipäevadel, võistlustel.

Aga kui sa ikka joonistada ja laulda ei oska, siis ei pane mitte keegi, mitte mingisuguse valemiga sind laulma/ joonistama ilusaid pilte. Pinguta kasvõi nina verest välja. Mõni laps, kes teeb 7 trenni nädalas on ikka keh kasvatuses viimaste hulgas. Kehalise mõte on ikka see, et lapsed oleks füüsiliselt terved. Mitte see, et nad 100 m suudaksid teatud ajavahemikus joosta.

Seevastu keelevaistuta inimene võib pingutades keele suurepäraselt selgeks õppida. Ja veel palju paremini, kui andekas.

Ei, ilma vastavate anneteta inimene ei suuda keelt või matemaatikat selgeks õppida. Muusika, kunst ja kehaline on täpselt sama moodi teatud määrani selgeks õpitav. Aga neis ainetes mingil kummalisel põhjusel konsultatsioonis ei käida ja eratunde ei võeta. Miks?
Normide kadumise tõttu on lapsed hoopis väga haiged ja viletsad.
Miks matemaatika puhul rõõm oluline pole?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul möödub kooli lõpetamisest sel aastal 10 aastat ja mäletan siiani, kuidas ma kehkat põhikoolis vihkasin. Õpetajaks oli vastik vanamutt, kelle jaoks normatiivid olid A ja O. Mina ei olnud kehaliselt võimekas laps ja sain ainult kolmesid. Gümnaasiumis oli suurepärane õpetaja, kes hindas tehnikat ja iga lapse kehalist arengut. Oluline oli, et lapsed õpiksid tehniliselt õigesti sporti tegema ja oma isiklikke tulemusi järk järgult parandama, mitte veri ninast välja kohustuslikke tulemusi saama. Tema tunnis sain viisi ja kõikide klassikaaslaste vorm ja motivatsioon sporti teha paranes oluliselt.

Kehaline kasvatus, muusika ja kunst ei ole ainult loovained, vaid ma kasutaksin pigem sõna oskusained. Kunstis ja muusikas ei hinnata lapse joonistusoskust või viisipidamist. Hinnatakse ikka seda, kas tehakse tunnis kaasa, kasutatakse maalides õigeid tehnikaid ja võtteid, õpitakse laulud pähe jne. Seega ei peaks ka kehalises kasvatuses hindama mitte võimeid, vaid õpitu rakendamist. Täpselt nii mõtlesin ma põhikoolis ja minu arvamus sellest on muutumatuna püsinud.

Miks muudes ainetes vaid õpitu rakendamist ei hinnata? Ikka saavad võimekamad paremaid hindeid…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga selle pärast, et meil ei ole puudus 2 m ja rohkem hüppavatest kõrgushüppajatest vaid probleem on selles, et lapsed üldiselt liigutavad ennast vähe ja mingeid norme raiuvad õpetajad lapsi liikuma ei pane. Eesmärk ei ole selles, et 1.80 neiu hüppaks 1.60ste ees mängeldes normi täis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu lastel on vist ilma normideta. Poisil on akrobaatika väga raske, midagi ei suuda. Aga kuna püüab, pole alla 5 saanud.

Noorema lapse eelmine õpetaja nõudis norme, sai kolmed neljad, sest ei suutnud neid täita.

Nüüd noor meesõpetaja, kõik viied, aga ega ta neid norme ikka täita ei suuda.

Mõlemad spordipoisid, käivad rõõmuga kehalises, aga normide järgi oleksid kolmelised.

No spordipoiste jaoks normide eest kolme saada on küll pea võimatu. Normid on täiesti tavalistele lastele lihtsalt täidetavad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Miks matemaatikas jms ainetes tohivad normid olla, aga kehalises mitte?

Matemaatikateadmistest sõltub hiljem väga paljude asjade õppimine ja seda on vaja igapäevaelus ka suvalisel matsil. Aga jooksuoskus pole aluseks edasisteks õpinguteks (isegi kehakultuuris on tarvis matemaatikat, vastupidi aga mitte).
Matemaatika on teatud piirini mehaaniliselt õpitav. Vaimselt vähevõimekatele või just matemaatikas mittevõimekatele, kel võimed normist oluliselt erinevad, on eriprogramm, aga tavavõimekuse piiridesse jäävatel on võimalik (raske tööga, muidugi) põhikooli matemaatika ka viie peale ära õppida, kuigi annet pole üldse.
Teine asi on see, et kuidas kodus saab vastavat harjutust õppida: jooksmist muidugi saab, kuigi koolis on võibolla tingimused paremad kui koduümbruses. Aga juba kaugushüppega läheb raskeks ja kus visata topispalli (mis peaks siis samuti olemas olema) ja harjutada korvpalli vabaviskeid? Kitse jms vajavaid akrobaatikakavasid? Ujumist peaks harjutama kus?
Matemaatika õppimiseks vajalikud vahendid on kättesaadavad ja taskukohased igaühele ja õppida saab iga ilmaga ning ka pisitillukeses korteris. Kehalise harjutuste kohta seda öelda ei saa.

Mina iseenesest pole kehalises normide vastu. Kui on ette nähtud normid, mis keskmisele õpilasele jõukohased on, las siis olla, kui normidele mittevastavad saavad vabastuse nende täitmisest (nagu vanasti oligi, ma isegi olin mingil ajahetkel “ettevalmistusrühmas”). Kuid normide puhul peavad need olema tingimata avalikud.
Mina olen muide kodus lastega nende kehalise harjutusi harjutanud ja nad on käinud neid järele vastamas. See pole üldse probleem.

Ja kui mu looderdav laps saab kehalises kolme, siis saab. Ebaõiglane on see, kui laps vaatamata pingutamisele ja kaasategemisele kahe saab (on juhtunud, eelmise õpetajaga). Ja kui laps teeb küll, aga sooritus ei ole hea ja õpetajale jääb mulje, et oleks saanud paremini, siis olen igati nõus, et viit panna ei saa. Õnneks vahel harva neile mõlemale siiski mõni viis pannakse ka kehalises. Seda siis tähistame kodus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Miks matemaatikas jms ainetes tohivad normid olla, aga kehalises mitte?

Matemaatikateadmistest sõltub hiljem väga paljude asjade õppimine ja seda on vaja igapäevaelus ka suvalisel matsil. Aga jooksuoskus pole aluseks edasisteks õpinguteks (isegi kehakultuuris on tarvis matemaatikat, vastupidi aga mitte).

Matemaatika on teatud piirini mehaaniliselt õpitav. Vaimselt vähevõimekatele või just matemaatikas mittevõimekatele, kel võimed normist oluliselt erinevad, on eriprogramm, aga tavavõimekuse piiridesse jäävatel on võimalik (raske tööga, muidugi) põhikooli matemaatika ka viie peale ära õppida, kuigi annet pole üldse.

Teine asi on see, et kuidas kodus saab vastavat harjutust õppida: jooksmist muidugi saab, kuigi koolis on võibolla tingimused paremad kui koduümbruses. Aga juba kaugushüppega läheb raskeks ja kus visata topispalli (mis peaks siis samuti olemas olema) ja harjutada korvpalli vabaviskeid? Kitse jms vajavaid akrobaatikakavasid? Ujumist peaks harjutama kus?

Matemaatika õppimiseks vajalikud vahendid on kättesaadavad ja taskukohased igaühele ja õppida saab iga ilmaga ning ka pisitillukeses korteris. Kehalise harjutuste kohta seda öelda ei saa.

Mina iseenesest pole kehalises normide vastu. Kui on ette nähtud normid, mis keskmisele õpilasele jõukohased on, las siis olla, kui normidele mittevastavad saavad vabastuse nende täitmisest (nagu vanasti oligi, ma isegi olin mingil ajahetkel “ettevalmistusrühmas”). Kuid normide puhul peavad need olema tingimata avalikud.

Mina olen muide kodus lastega nende kehalise harjutusi harjutanud ja nad on käinud neid järele vastamas. See pole üldse probleem.

Ja kui mu looderdav laps saab kehalises kolme, siis saab. Ebaõiglane on see, kui laps vaatamata pingutamisele ja kaasategemisele kahe saab (on juhtunud, eelmise õpetajaga). Ja kui laps teeb küll, aga sooritus ei ole hea ja õpetajale jääb mulje, et oleks saanud paremini, siis olen igati nõus, et viit panna ei saa. Õnneks vahel harva neile mõlemale siiski mõni viis pannakse ka kehalises. Seda siis tähistame kodus.

Täpselt sama piirini, kui matemaatika on mehaaniliselt õpitav, on seda ka kehaline. Raske tööga muidugi.
Kehalised võimed ja oskused pole matemaatilistest kuidagi vähem olulised, need on kõigi igapäevategevuste aluseks kogu elus.
Mismoodi need kehalised harjutused igaühele kättesaamatud on?
Täpselt samuti võib pingutav ja kaasategev laps matemaatikas kahe saada. Järelikult on vaja rohkem pingutada.
Need, kes räägivad vaid “arvestatud” hindest: Miks tublil sportlasel, muusikul, kunstnikul pole õigust ühtegi viit saada, aga matemaatikul on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul tuleb selle looga meelde, et kui mu lapsed kunagi ujumiskursusel käisid (üks oli 5 ja teine 8- sama grupp). Pidid vee all hinge kinni hoidma ja mulle puhuma. Ja treener siis hindas kõiki lapsi. Kes sai 5, 4, 3. Suurem sai “5” ja väiksem sai “4”. Väiksemalt võeti igasugune isu uuesti sinna trenni minna.

Ausaltöeldes ma arvan siiani, et ma pole midagi nii tobedat kuulnud.

Sama kehtib ju spordis. Kui vastane on sust ikka 30-40 cm pikem, siis on äärmiselt ebatõenäoline, et sa sama kiiresti jooksed ja kaugele hüppad. Normid on aga kõigile samad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul tuleb selle looga meelde, et kui mu lapsed kunagi ujumiskursusel käisid (üks oli 5 ja teine 8- sama grupp). Pidid vee all hinge kinni hoidma ja mulle puhuma. Ja treener siis hindas kõiki lapsi. Kes sai 5, 4, 3. Suurem sai “5” ja väiksem sai “4”. Väiksemalt võeti igasugune isu uuesti sinna trenni minna.

Ausaltöeldes ma arvan siiani, et ma pole midagi nii tobedat kuulnud.

Sama kehtib ju spordis. Kui vastane on sust ikka 30-40 cm pikem, siis on äärmiselt ebatõenäoline, et sa sama kiiresti jooksed ja kaugele hüppad. Normid on aga kõigile samad.

Teise mälu võib ka kordades parem olla ja üleüldse IQ palju kõrgem, aga hinnatakse ikka ühtemoodi. Jube ebaõiglane!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu laste koolis on kehaline kasvatus ikka tõsine töö ja tundub, et on ka mingid normid. Ühe õpetaja jaoks on need normid vägagi tähtsad, teine vaatab rohkem kuidas laps pingutab ja kaasa teeb. Mida normid ette näevad, keegi avaldanud pole. See õpetaja, kes vaatab eelkõige kaasategemist, on muidugi mõistlikum, aga üsna suur subjektiivsus on hindamises sees. Minu lapsed häid hindeid kehalises ei saa, 5 on väga haruldane, tavaline on 3 ja 4 on juba hea. Üks on igatepidi normis füüsiliselt, aga kehalise tunnis natuke looder, sest ta ei saa aru miks ta peaks neid harjutusi tegema, mida tunnis tehakse (mina kodus küll selgitan miks ja püüan motiveerida, koos teeme ka neid harjutusi ja siis teeb täiesti normaalselt, isegi hea meelega).

Teisel lapsel oli raske haigus, mistõttu on ta füüsilisest arengust veel pisut maas, aga tema on vähemalt korralik tunnis. Kuid hinded ikka nirud, sest klassikaaslastega võrreldes on pea kõigi harjutuste sooritus kehvem. Spordipäevadel on ilmnenud, et 2 klassi nooremate hulgas oleks ta kehalises klassi keskmine. Aga ei pane ju kehalise pärast last väiksemasse klassi, kõigis muudes ainetes on mõlemad väga head.

Kas kehalise õpetaja on ikka teadlik lapsel olnud raskest haigusest? Kui olete teda teavitanud ja ikka nii hindab, siis tuleks sel teemal klassijuhataja ja õppejuhiga rääkida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas kehalise õpetaja on ikka teadlik lapsel olnud raskest haigusest? Kui olete teda teavitanud ja ikka nii hindab, siis tuleks sel teemal klassijuhataja ja õppejuhiga rääkida.

Esimese kehalise õpetajaga rääkisin, vist oli natuke kasu. Teine õpetaja oli isegi nii hea, et pani kõik lapsed liikuma ja maksimaalselt pingutama ja hindas kuidagi mõistlikult (kahjuks tema enam meie koolis ei tööta). Temale ekstra ei rääkinud. Ja nüüd on haigusest juba nii palju möödas, et imelik on rääkida ja ega ei tea ka kui palju täpselt praeguses seisus mängib rolli kunagine haigus ja kuipalju näiteks pärilikkus. Laps saab kõigega hakkama, lihtsalt on oma klassis kehvemate hulgas: kord viimane, kord eelviimane.
Lapsel endal pole sest probleemi, et kehalises hea hinde saamine talle raske on, pealegi pole tema see looderdaja ja saab seetõttu enamasti lõpuks nelja kokku (tunnistusele). Neli on hea hinne ja võibolla tuleb talle isegi kasuks, et mõnes aines ka pingutama peab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 63 )


Esileht Koolilaps Kehaline kasvatus