Tere!
Selline küsimus, kel keisriga laps/lapsed sündinud. Kas oli täisnarkoos või oslaine , kaua taastusite? Eriti need kes suvel sünnitanud.
kas saite ka oma kaalu tagasi ja kõht taandus, või jääb ikka hiljme mingi voldike?
Olen 2 last loomulikult sünnitanud, kuid nüüd ootab ees ilmselt keiser ja ei teagi, kuidas suhtuda ja end ette valmistada.
Oli erakorraline keiser täisnarkoosis. Esimesed 2 nädalat oli enesetunne niru, hiljem täitsa hea. Hetkel on umbes 3-4kg üle (1.5 aastat hiljem), aga see on väga ebatervisliku toitumise (palju magusat jne) tulemus, sest kaksikute kõrvalt ei jää palju aega üle.
Kõhul pole viga. Pisike voldike on (kui seda üldse nii saab nimetada, st tegu ei ole rasvavoldiga), aga see jääb pesu alla ja on pigem tingitud õmbleja kiirustamisest vms.
Oli erakorraline keiser. Kuna seljasüst ei mõjunud, tehti üldnarkoos. Op kestis 19 minutit. Seljasüsti mõju siis ei olnud ja seepärast tundsin kokkuõmblemist. See oli päris ebameeldiv. Aga pärast sünnitusvalusid oli see muidugi täiesti üleelatav. Jalgu sain liigutada kohe, püsti tõusin tunni aja pärast, kõndisin mõne tunni pärast.
Sellest on kuu aega möödas. Esimene nädal oli raske istumisest püsti tõusta ja voodis end keerata, muidu olin täitsa kõbus. 2 nädala pärast olin juba tegus. 6 nädalat ei tohi võimelda ega seksida ega tõsta midagi raskemat kui oma beebi. Pean tunnistama, et seda reeglit on igas mõttes raske olnud täita. Võib-olla sellepärast veel natuke veritsen ka.
Armipiirkonna nahka ja sealt ümbert ei tunne siiani mitte mõhkugi. Peaks laskma sinna ruttu tattoo teha 😛
Sünnituseelne kaal oli tagasi 1,5 nädala pärast. Igalt poolt mujalt olen vast peenemgi kui enne rasestumist, aga kõht on veel ees. Püksinööp on lahti igatahes. Armist ülevalpool on kõva \”volt\” või mügar. Väidetavalt peaks see \”kunagi\” tagasi minema… Pidavat sisemistest õmblustest olema tekkinud.
Keiser on keiser ja sünnitus on sünnitus.
Keisriga ei sünnitata, vaid toimub opp. Millal ükskord aru sellest saama hakatakse…
Plaaniline, kestis alla 30min, seljasüstiga.
Esimesed päevad rohu mõju all ja enesetunne super, 5-6 päeval taandusid kõik valud, 2-4 päeva oli raske pikali visata ja püsti jälle tõusta, keerata.
Kaal oli 1 kuuga endine, kõht on nüüd 3k täiesti sile.
Teine keiser oli.
Minul oli erakorraline keiser, kohaliku tuimestusega. Olin kogu aja teadvusel. Laps võeti kõhust välja 2 minutiga, kõhu kinni õmblemine pärast võttis 40-45 min aega. Kaks esimest päeva sain valuvaigisteid, hiljem nendeks enam vajadust polnud, sest siis haav enam ei valutanud. Esimene päev pidin lamama, teisel tohtisin juba tõusta. Nädal aega umbes olin ettevaatlikum, kiiresti kõndida ei saanud, siis hakkas valus.
Õmbluse koht on veel punane (4kuud möödas). Algul oli armi koht veidi kõrgem, nüüd täiesti tasane. Mingit volti ei jäänud, kõht kadus paari nädalaga, aga see oleneb minu meelest rohkem sellest kui palju juurde võtnud oled, mitte op-ist.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Keiser on keiser ja sünnitus on sünnitus.
Keisriga ei sünnitata, vaid toimub opp. Millal ükskord aru sellest saama hakatakse…[/tsitaat]
Kui sünnib laps, on alati tegemist sünnitusega!
Seda enam kui tegemist on erakorralise keisriga ja ka sünnitustegevus on juba alanud ja naine võib-olla juba künmeid tunde valudest karjunudki…
Kaks erakorralist keisrit, üks täisnarkoosis, teine seljasüstiga. Seljasüstist taastusin märgatavalt kiiremini ja enesetunne oli kahe päeva pärast suht ok, kui haavavalu välja arvata 🙂
Kaal kadus teise rasedusega kiiremini, kuigi eks kõht on ikka lodev veel (juunis oli keiser).
Karstin miskipärast seda seljasüsti paaniliselt, kuid tõesti oli hoopis parem kui üldnarkoos.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kui sünnib laps, on alati tegemist sünnitusega!
Seda enam kui tegemist on erakorralise keisriga ja ka sünnitustegevus on juba alanud ja naine võib-olla juba künmeid tunde valudest karjunudki…[/tsitaat]
Palun ära hakka.
Mine ja küsi parem oma ämmakalt üle see asi.
Oli erakorraline keiser. Enesetunne oli kohe hea välja arvatud meeletu väsimus. Olin ikkagi üle 50h magamata. Järgmine hommik oleks kohe jalule ajanud kui poleks veel tilguti all olnud. Ime kombel ei olnud mul mingeid valusid. Ei haava – ega emaka kokkutõmbe valusid. Nagu poleks midagi olnud. Kuid kõht on hetkel natuke suur veel.
EKI annab sõna SÜNDIMA vasteteks: ilmale (maailma) tulema, ilmavalgust (päevavalgust) nägema, kurg käib külas, kurg tuleb külla.
Mulle tundub, et ka keisriga ilmale tulnud laps on siiski \”ilmale (maailma) tulnud\”, \”ilmavalgust (päevavalgust) näinud\” ning \”kurg on külas käinud\” ehk siis SÜNDINUD – hoolimata protsessi detailidest.
vabandust, et mul teemasse sisuliselt midagi öelda ei ole.
Mul oli ka keiser. Ja kui arst küsis, et millal sünnitus oli ja ma tähendasin, et keiser ikka, siis ta ütles, see ongi sünnitus. Nii, et sünnitus ikka.
Mul oli plaaniline keiser seljasüstiga. Taastumine kiire. Mingit erivolti küll kõhule ei jäänud. Eks algul on ikka punnis, paari nädalaga tõmbub kõht normaalseks jälle.
[small]pipipatsike kirjutas:[/small]
[tsitaat]EKI annab sõna SÜNDIMA vasteteks: ilmale (maailma) tulema, ilmavalgust (päevavalgust) nägema, kurg käib külas, kurg tuleb külla.
Mulle tundub, et ka keisriga ilmale tulnud laps on siiski \”ilmale (maailma) tulnud\”, \”ilmavalgust (päevavalgust) näinud\” ning \”kurg on külas käinud\” ehk siis SÜNDINUD – hoolimata protsessi detailidest.
vabandust, et mul teemasse sisuliselt midagi öelda ei ole.[/tsitaat]
Ta on sündinud aga naine pole sünnitanud.
EKI sõnastikust: SÜNNITAMA, ilmale tooma, ilmale kandma, titte tooma, maha saama, koormast vabanema, pudenema
Minul olnud kaks keisrit.
esimesega oli nii et 3 päeva ma valutasin kodus õrnalt( ei olnud põhjust kohe haigla joosta) ja siis kui läxin haigla , valutasin veel peaagu 1 ööpäeva seal. Kuna emakas mul ei avanenud täielikult siis tehti mulle keiser üldnarkoosiga. peale seda magasin ma pool päeva( kuna olin ligi 4 ööd magamata) ja valutasin meeletult ligi 1 kuu, tekkisid joodist veel villid haava peale ja neid lahti lõigates oli sama tunne nagu oleks just opilt tulnud! Teine keiser, mis oli plaaniline( kuna laste vanusevahe 1a10k), ka siis oli üldnarkoosiga, üles ärgates poleks nagu midagi olnudki. kohe sain püsti, ei mingit haava valu vms. täiesti ok.
Kõhu taastumine kestab mul siiani, teen küll trenni jne aga olen saavutanud peaaegu oma algse kaalu aga lötendav kõht siiani veel alles
Oli plaaniline keiser ja seljasüstiga. Ka mulle väideti, et see pidi lapsele ohutum olema.
Jalul olin u 4 tundi hiljem. Taastumine oli kiire ja kaal endiseks tagasi ka üsna kiirelt. Kõht tõmbas ilusti tagasi.
Ja nüüd keisrilõike vastastele, kes siin ägedalt sõna võtavad.
Kui Teil midagi nii nii väga vastu käib, siis soovitus oleks, et palun ärge avage teemat, mis Teid ärritab. Võtke järgmine teema ja kogu lugu.
Ei ole vahet, mis moel laps ilmavalgust näeb või mis moel naine oma lapse ilmale toob. Mõlemal juhul on tegemis uue elu algusega.
Olen ise sünnitanud loomulikul teel 3 last ja neljas oli valitud keiser, kuna just see kolmas loomulikul teel sündinu suri arstide hooletuse tõttu ITK sünnitusmajas. Jah, just arstide hooletus. Paberitega on tutvunud ka teiste haiglate arstid ja ravikvaliteedi spetsialistid. Mingit ürgset loomulikku kaiffi ma sellest ei saanud, nagu loomuliku sünnituse kummardajad väidavad loomuliku sünnituse kohta. Sain vaid hoopis tugeva ja pikaajalise leina. Seevastu neljas laps keisriga ja arst ütles, et laps sündis keisrilõikega. Teised arstid ütlesid – naine sünnitas keisriga.
Järelikult kasutavad ka arstid erinevaid nn väljendusi ja tõesti on siiralt ükskõik, kuidas laps ilmale tuuakse, sest
PEAMINE on, et laps jääks elama ja oleks õnnelik ja terve. Et laps oleks rõõmuks tervele perele.
nu meil oli ka erakorraline keiser…kõigepealt valutasin neli tundi ja siis langes nabaväet välja, kuna laps oli tuharseisus…ja üldnarkoos ja keiser…kui pilt ette tuli(1,5 tundi peale oppi)nõudsin last enda juurde, näidati, siis viidi äram et pean puhkama, magasin 10 siis ärkasin, olin tilgutite all ja sain valuvaigisteid…niikaua jorisesin seal kui lõpuks viidi mind palatisse ja toodi laps:), järgmine hommiku võtsin oma ilmaime ja läskin juba, laps süles, lastetuppa:)pean ütlema, et öösel oli küll jube valis, keerata ei saanud, ja köhida oli jube valus(röga oli kurgus opi tuimestusest), aga elasin üle, järgmine päev polnud juba enam midagi eriti, kaks päeva veel võtsin valuvaigisteid, ja siis kõik. kaa lu on siiani üle kolm kilo, aga ega ma maiustan kah-koogid on hetkel lemmikud:)aga arstid ütlesid, et ma taastusin erakorraliselt ruttu, aga see ilmselt individuaalne…kes k iiremini, kes aeglasemalt…last olen koguaeg sülle võtnud, aga otsin ka vöö endale peale sünnnitust, mina tundsin et see aitab…pean tunnistama, et vahel praegugi kui pingutan siis teeb arm valu, näha pole praktiliselt midagi.
Minul oli plaaniline keisrilõige, üldnarkoosiga.
Taastumine oli väga kiire.
24 tundi olin intensiivis…eks see oli kõige raskem aeg. Operatsioon oli hommikul ja õhtuni olin täiesti uimane. Tavaliselt olen peale üldnarkoosi alati kohe ärkvel olnud.
Mina kartsin ka väga selle voldi või nö põlle tekkimist, kuna vanust on juba päris palju. Õnneks seda ei tulnud.
Nii palju võin öelda, et kõht endine veel pole, aga eks natuke on veel aega, sest keisrist möödas 4 kuud.
Kui seisan, siis on kõht ilus, istudes tekin aga suur nahavolt nagu paksudel.
Muidugi olen ma kurb, sest ei usu, et saan oma endise kõhu tagasi. Samas, kui vaatan samal ajal sünnitanute kõhtusid, siis minu kõht on nende kõhtude kõrval ikka väga ilus.
Räägitakse, et keisrilõike teel sündinud lapsed on närvilised jne. Minu laps on vägagi rahulik ja rõõmus laps.
2 päeva peale kesirit oli raske, aga kolmandal päeval kappasin juba ringi ja kaks nädalat peale operatsiooni oli selline tunne nagu polekski oppi olnud. 🙂
Ostsin endale ka bandaa¸i, kuid seda ei läinudki vaja.
Minule arm valu ei tee. Alguses oli natuke ebamugav, sest ühelt poolt oli kõik tuim.
Soovitan kindlasti kasutada silikoonplaastrit, siis jääb ilus arm.
Kui soovid, siis võin saata sulle enda kõhust pildi. 🙂
Erakorraline keiser, üldnarkoosiga. Narkoosist ärgates alguses lubati vaid lamada, siis tohtis hakata vaikselt pöörama (valus!), siis proovida istuda ja paari tunni pärast üritasin püsti tõusta – pilt kippus eest ära (see aga arsti sõnul pigem valuvaigistist, kui narkoosist). Umbes viis tundi peale lapse sündimist sain tavapalatisse, peale seda sain ka tita päris enda juurde (enne ainult mees käis näitamas last – samas laps oli kogu selle aja mehega koos). Hiljem 3 päeva valuvaigistiks paracetamoli, mis tegi asja talutavaks. Valus oli voodist püsti tõusta, keerata, aevastada, nina nuusata :-). Nüüd nädal möödas, valu ei ole, kõht on aga imelikut tuim ja tundetu – närvid lõigati ju läbi. Ja kõhuke on ikka päris tugevalt ees – aga seda ei oska küll keisri süüks panna – nii on olnud ka mul eelmise kahe sünnitusega – see individuaalne, kuidas kellegi selle \”elastusega\” on. Emakas tõmbas küll ilma valudeta ja praktiliselt päevaga tagasi. Verejooks on vähemalt minul oluliselt väiksem, kui peale tavalisi sünnitusi.
Erakorraline
üldnarkoosis
liikuma sain 2. päeval. Oleksin kohe võinud, aga tilguti tõttu pidin paigal olema.
valusi ei olnud, valuvaigistiga süste tehti ja seetõttu igasugu emaka kokkutõmbe valud jäid ka olemata.
Häirima jäi 2 asja
– esimesed päevad olin tagantjärgi mõeldes päris pilves sellest narkoosist. Sünnitusega laps kättele on ikka hoopis teine elamus. Seega võimalusel valiksin epituraali, mitte narkoosi.
– kõhulihaste taastumine võttis pea aasta. (aga võibolla oli see ka laiskusest) Siiski peale tavalist sünnitust sellist lõtva ja lotendavat kõhtu ei tekkinud.
SOOVITUS:
Võta kaasa bandaaz, XXL korrigeerivad püksid, või õhuke reumavöö. St. midagi millega saad pärast kõhtu toetada. Vastasel juhul, püsti tõustes, kui see lõtv kõht alla vajub ja haava venitab, tekitab päris ebameeldiva tunda.
Erakorraline keiser, üldnarkoosiga. Keiser oli kell 9 õhtul ja hommikul olin juba püsti ja vinks-vonks 🙂 Mitte mingit valu, ebamugavust vms ei olnud. Arm oli mõned kuud ebameeldiv vaadata, lotendas kõht. Praeguseks pole isegi näha armi ja kõht täiesti norm. Ise tahaks ikka, et mingi mälestus oleks lapse sünnist, aga tõesti täitsa nähtamatu on.
Aa ja sünnitasin aprilli lõpus.
Oli erakorraline keiser üldnarkoosiga, kuna lapse südametöö oli madal. Keiser oli kella 12-ne paiku päeval. Kuni järgmise päevani olin intensiivis (kahjuks ka laps, kuna tal oli vaja olla tilguti all ja ma oleks olnud liiga nõrk lapsega tegelemiseks, mul lõi ka palaviku ülesse). Järgmisel päeval olin jalul, toodi ka laps. Oli küll valus tõusta, köhida, keerata ja oleks tahtnud pikutada aga lapse pärast ajasin end jalule. Mida rohkem kõndisin seda parem hakkas. Samal päeval imetasin last juba istudes, kuigi arstid ei pooldanud seda, kuna arvasid et nii on valus. Soovitasid pikali imetada. Nüüd kuus nädalat hiljem on arm väga ilus (õmblus oli ka viis pluss), haiget ei tee- saan kõike teha. Kõhul on küll väike voldike aga see on sünnitanud naise kohta normaalne ja ei häiri.
Mina isiklikult pooldan keisrit. Kui mul ei oleks tehtud keisrit siis ma arvan, et sünnitus oleks võinud õnnetult lõppenud.
Minul oli plaaniline keiser seljasüstiga. Laps sündis 9:15, kell 16 soovitati intensiivis istuma tõusta. Tuimestus oli selleks ajaks kadunud ja kõht päris valus. Aga pidevalt anti valuvaigistit rohune või otse veeni. 16:30 olin jalul, pesin veidi ja saime peretuppa. 2 esimest päeva olin väga ädine: esimesel haavavalu ja teisel meeletu õlavalu. Kolmandal päeval saime koju ja vaid pinguldades tundsin vähest haavavalu. Valuvaigisteid enam ei kasutanud. Nüüd möödas 9 päeva ja eriti ei ole midagi tunda. Jalutada muidugi väga kiirelt ei saa ja kaua korraga, siis nagu sikutav tunne.
Üldiselt olin üllatunud, et nii kiirelt taastusin. Olin valmis hullemaks.
Kaks plaanilist keisrit, viimane eelmisel nädalal, mõlemad seljasüstiga. Sel korral tulin jalule 7h peale oppi. Laps toodi kohe minu juurde, kui opiruumist palatisse jõudsin. Kehakaal haiglast koju tulles 1kg vähem kui raseduse alguses, aga kõht on kuidagi suur ja lõtv hetkel sellegipoolest. Esimese keisriga olin 20h intensiivis jälgimisel, laps selle aja üksi lastetoas. Kehakaal tagasi ca kahe kuuga ja kõht oli siledam ja väiksem haiglast koju tulles.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.