Perekooli lehe artikkel keisrilõikest on üks suur õudusjutt. Tahaksin neile, kes kardavad keisrilõiget, kirjutada kuidas minu operatsioon läks. Mitte alati ei ole see nii hirmus.
Plaanis oli tavaline sünnitus, aga tuhude käigus selgus, et lapse südamelöögid on ebakorrapärased ning kuna ei teatud selle põhjust (näiteks nabanöör ümber kaela) otsustati keisri kasuks. Mulle tehti kohalik tuimestus, mis ei olnud valus, vähemalt tuhudega võrreldes mitte. Tundsin kõhu lahti lõikamist ja seda kuidas laps välja võeti, aga muidugi mitte valu. See ei olnud hirmus, vaid pigem ülev tunne. Pisarad tulid silma nii minul kui mu mehel. Minu mees oli minu kõrval, minu pea juures.
Laps pandi kohe minu näo juurde, et saaksin talle musi anda. Selle hetkeni olin täiesti teadvusel.
Siis anti laps mehe kätte ning minul õmmeldi kõht kinni. Sel ajal jäin korraks magama. 45 min hiljem pandi laps minu rinnale ning ta hakkas kohe imema.
Tilguti all olin 24 h, 4 päeva hiljem saime koju ning valuvaigisteid vajasin 3 päeva. Haavavalu ma põhimõtteliselt ei tundnud. 6 nädalat ei tohtinud raskeid asju tõsta, mitte üle 5kg.
Nüüd on peaaegu 2 kuud möödas ning haav on ilusti paranenud, ei mingeid komplikatsioone. Ka nii võib minna.
Lihtsalt, et äkki on kellelegi abiks…
Ma ise väga kartsin keisrit ja oleks seda tahtnud vältida, aga polnud võimalik.
Teema: Keisrilõige
RE: Keisrilõige
Jah, sama kogemus. Mul oli plaaniline. Hirm oli meeletu, aga kõik läks väga kenasti ja lihtsalt! Mingite tilgutite alla mind küll ei pandud, esimesel õhtul juba kõndisin ringi ja kolmanda päeva lõunaks olime kodus 🙂
RE: Keisrilõige
Mainin veel, et laps on terve nagu purikas (saab aastaseks), ei ole närviline, jonnakas, sotsialiseerub teistega väga hästi, minuga on väga lähedane. Et ei lähe üldise kirjeldusega keisrilapsest üldse kohe mitte kokku 😛 Või siis on lihtsalt selline erandlik laps mul 🙂
RE: Keisrilõige
Teemaalgataja olen. Lapsest rääkides… Ta on küll alles 2 kuune, aga samuti rahulik, ei nuta palju, pigem on kogu aeg naerusuine.
RE: Keisrilõige
Minul saab homme kuus nädalat täis keisrilõikest ja saan samuti kinnitada, et taastumine oli väga kiire. Haav juba ammu paranenud ja arm väga ilus.
RE: Keisrilõige
Ka minul keisrilaps ja samuti mõistlik ning rahulik poiss. Ei ole ta beebina nutnud ega gaasivaludes vaevelnud jne. Ühesõnaga lapsega on vedanud tõesti. Siin ümberringi tavalise sünnituse käigus sünnitanud lapsed on minu omaga ikka tunudvalt rahutumad olnud. Nii, et kõik väga individuaalne.
Ka minul paranes haav ilusasti ja tänaseks valu unustatud. Kuid taastumine nii lihtne minu jaoks ei olnud…eks see ka ole individuaalne. Nagu sünnituski ja kõik muu siin ilmas. Nüüd teine laps tulemas ka plaanilise keisriga ja ütlen ausalt, et hirm on suur…
RE: Keisrilõige
Kaarmlea – miks sul plaaniline keiser? Miks enne ja miks nüüd? Kus haiglas?
RE: Keisrilõige
mul ka kohe plaaniline keiser – mure aga pigem selles, et ITK-s ei saa mees juures olla ei lapse sündimise hetkel ega ka pärast intensiivis üle 10 min….perepalati saamise võimalus on ka kaheldav.Lisaks kuulen pidevalt halba suhtumist jne Kas siis sünnitada Pelgulinnas? Aga ma olen arvel ITK-s – ja mul on platsenta eesasetuse tõttu keiser igal juhul. Mis teha? Palun nõu?
RE: Keisrilõige
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mul ka kohe plaaniline keiser – mure aga pigem selles, et ITK-s ei saa mees juures olla ei lapse sündimise hetkel ega ka pärast intensiivis üle 10 min….perepalati saamise võimalus on ka kaheldav.Lisaks kuulen pidevalt halba suhtumist jne Kas siis sünnitada Pelgulinnas? Aga ma olen arvel ITK-s – ja mul on platsenta eesasetuse tõttu keiser igal juhul. Mis teha? Palun nõu?[/tsitaat]
Helista Pelgu sünnitusosakonna juhatajale (dr.Klementsov) ja räägi talle oma mure ära. Ta on väga mõistlik ja arusaaja inimene. Usun, et organiseerib Sulle konsiiliumi ja asi laheneb.
Sünnituseelse osakonna juhataja on dr. Frolova. Võib-olla targem esialgu isegi temaga rääkida. Minul pani just tema keisrilõike aja paika.
RE: Keisrilõige
Pelgulinn reageerib väga kiirelt sellistele muredele. Mul õel oli esimene laps tuharseisus ja Rakvere arstid ei arvanud nagu midagi sellest. Soovitasin tal Pelgulinna pöörduda ja siis läks suhteliselt kiireks. Tuharseis ja laps oli juba vaagnasse vajunud. Sugu ei teadnud (poistele soovitatakse tuharseisust sündimist kõvasti vähem). Pandi kiirelt keisriaeg paika ja kõik läks kenasti.
Mehe juuresolek oleks minu jaoks määrav. ITK on üldse jäänud silma suhteliselt vanaaegse suhtumisega. Pelgulinn on tunduvalt parem (kaks last on seal ilmale aidatud) ja minu meelest kõige kaasaegsem ja uuendusmeelsem on Tartu (räägin siis riiklikest praegu). Ma saanud kaks keisrit ja nüüd ootan kolmandat last. Oleksin Tallinnas arvel, ei küsiks minu käest keegi, kuidas sünnitada eelistan – kindel keiser. Tartus hakkasid aga arstid ise küsima, kas tahaksin ise sünnitada, kui eelmiste rasedustega olnud probleemid seekord tulemata jäävad. Muidugi kaasneb sellise jutuga suurem hool, rohkem uuringuid ja selgitusi. Aga vähemalt arutatakse minuga, mida minu kehaga ette võtta. Hea tunne.
RE: Keisrilõige
Shira, nii hea kuulda seda Tartu kohta.
Mina siis üks neist, kellel (teisest) keisrist taastumine oli väga raske. Kohe niivõrd, et ei oleks rohkem rasedusi planeerinudki, kui ei oleks näinud võimalust ise sünnitada.
RE: Keisrilõige
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kaarmlea – miks sul plaaniline keiser? Miks enne ja miks nüüd? Kus haiglas?[/tsitaat]
Üldine diagnoos on kitsas vaagen aga kuna sünnitanud pole siis ei tea. Esimese lapsega olin teda juba 10 päeva üle kandnud ja vaatasid, et ei ole korralikult laskunud aga samas valud olid mul juba ligi kuu aega. Lisaks sellele on mu pärasool nö deformeerunud, et sünnitus mõjuks sellele väga laastavalt. Tõenäoliselt vajaksin ma kohest operatsiooni oma pärasoolele. Lapsel õnnestus sellele närvile nii tugevalt suruda, et enam sisse ei lähegi :S. Lapsel oli siis nabanöör ümber kaela, õla ja jala. Nii, et suure tõenäosusega oleks mu sünnitus lõppenud erakorralise keisriga.
Kuigi lootsin teise lapse ise sünnitada siis on mu arst veendumusel, et mu pärasool ei ole selleks nii taastunud ja ennustatakse jälle suuremat last. Salamisi loodan ise sünnitada. Ehk peaksin arsti otsusele veel vastu vaidlema sest rasedus ju nii väikses faasis ja aega kõigeks on.
Olen siis Tartu inimene ja keiser on ka siin.
RE: Keisrilõige
Kairit69, ma siin sinu lugu õhkamisi uurinud ikka. Ma pole rohkem siin foorumis kohanud naisi, kes pärast kaht keisrit ise sünnitama lastud. Mujal maailmas on seda praktiseeritud küll.
Kord leidsin ühe USA naise loo, kes pärast kolme või nelja keisrit sünnitas ühe lapse kodus täiesti loomulikult. See oli küll müstika minu jaoks, sest lugesin seda ajal, mil Eesti arstid veel üpris resoluutsed olid, et kolm keisrit on piir ja kolmanda keisri ajal soovitaks munajuhad sulgeda.
Ma peaks nüüd paari kuu pärast teada saama, kuidas seekordne laps ilmale tuleb. Hetkel kõik näidud üle ootuste head, aga no ei julge ära sõnuda.
Olen muidugi valmis ka selleks, et tuleb taas keiser, kuid üliõnnelik, et saame lapsele tere öelda koos mehega. See ongi minu jaoks kõige olulisem. Tartus on see vägagi loomulik, et mees keisri juures kaasas. Ning väga vahva on ka see, et keegi ei räägi sellest keisrist kui kindlast viimasest. Kui ise küsisin, siis arst vaatas imestunult, et tema küll ei tea, miks ma ei võiks kunagi neljandat saada, kui tahaksin…
Kui saaks aga ise sünnitatud, siis oleks see minu jaoks millegi väga suure teokssaamine. Eks palju sõltu lapsest ja sellest, millal ta otsustab välja tulema hakata. Kas ta on korralikult peaseisus ja kas kõik kulgeb probleemideta. Ootame, loodame, vaatame. Vähemalt on kõva jälgimine peal arstide poolt ja eks ise ka targem juba. On teada, mida jälgida.
RE: Keisrilõige
Aitäh vastajatele – võtan dr Klementsovaga ühendust. Eks näis, kuidas läheb..loodan parimat.
RE: Keisrilõige
mul täpselt sama seis – laps risti ja platsenta emaka ees. Kas Sulle on juba keisri kuupäev määratud ja kus plaanid seda teha?
Samuti rõõmustan positiivse keisrikogemuse kohta infot saades – nii pelgan ärkvelolekut keisri ajal.
RE: Keisrilõige
Shira- võta konktakti kairit.raudpuu@gmail.com
Tahaksin kaasa elada:)
RE: Keisrilõige
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mul täpselt sama seis – laps risti ja platsenta emaka ees. Kas Sulle on juba keisri kuupäev määratud ja kus plaanid seda teha?
Samuti rõõmustan positiivse keisrikogemuse kohta infot saades – nii pelgan ärkvelolekut keisri ajal.[/tsitaat]
Alati saab valida ka üldnarkoosi. Minul oli plaaniline keisrilõige üldnarkoosis ja ma nii rahul, et ei pidanud ärkvel olema. Kartsin jubedalt, et see mõjub mulle psühholoogiliselt halvasti.
Arstid räägivad, et üldnarkoos on lapsele halb ja et laps tuleb välja saada 4 minuti jooksul. Siis ei mõju narkoos lapsele. Minul võeti laps välja umbes ühe minutiga.
RE: Keisrilõige
Minul kaks last keisriga sündinud (esimene oli tuharseisus ja teine ei tahtnud ka mitte tähtajal tulla) Minul ka midagi hirmsat ei olnud, teist keisrit natukene kartsin:)) sest teadsin, mis mind ees ootab. Kõik läks hästi ja taastusin ka väga kiiresti. Olin ka 24h intensiivis (Fertis siis) seal ongi normaalne, et oled 24 h intensiivis jälgimisel:)
RE: Keisrilõige
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]teisipäeval määratakse. Arst muidu arvas, et 21. märts võiks nagu selleks kuupäevaks olla, samas kardan, et äkki ikkagi liiga vara … Tõukaks nädala edasi. Ei tea ka 🙁
Ja Tartu elanik olen mina, niiet naistekliinikus siis.[/tsitaat]
Natuke vara tõesti, mul hetkel 36+4 ja keiser tuleb 22.03
RE: Keisrilõige
mina taastusin keisrist poole kiiremini kui tavasünnitusest, kui saaks valida siis valiksin keisri. aga jah…hirm oli suur teades, et ees ootab keiser…tegelikkuses ei tunne ju tegelt midagi, lihtsalt sikutamist kui laps kõhust välja võetakse, aga valu mitte 🙂
RE: Keisrilõige
Minul oli erakorraline keiser spinaalsüstiga. Ärkasin alles peale operatsiooni ja last nägin umbes 20h hiljem, sest ta viidi intensiivi. Ise olin tilguti all 24h. Karjuvalt valus oli nädal aega, väga valus 2-3kuud. Esimese nädala suutsin käia vaid seinast kinni hoides. Olin ühes palatis sünnitajatega. Nii kadedaks tegi. Nemad kalpsasid rõõmsalt ringi, mina käisin oiates…või palju ma ikka jaksasin käia, rohkem olin pikali.
Mina küll ei saa aru, miks keegi peaks omale vabatahtlikult lõikust tahtma…aga eks inimesi ole igasuguseid.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
