Tee midagi kasulikku, teemaalgataja. Paki mehe asjad kokku ja saada need ka tema armukese juurde.
*Olen kägu, kes kirjutas mehele.
Mina täpselt nii tegin. Kuna mehe armuke elas meie vahetus läheduses, siis läksin tema juurde kotikese mehe riietega ja andsin naisele üle. Selle naise reaktsioon polnud aga sugugi ootuspärane, kuna ta karjus mu peale, et mis õigusega ma ennast nende suhte vahele topin ja nende eest asju ära otsustan. Mees oli sel ajal tööl, mina lapsega kodune. Kui koju tuli, sain koosa ka tema käest, et mis k*radi õigusega ma siin tegutsen. Kogu meie suhte lõpp tõi kaasa nii palju kisa ja lärmi, et mõtlesin et lähen hulluks. Lisaks veel tõik, et armuke ja mees moodustasid justkui ühisrinde ja mina tundsin, et olen nende vahel lükata-tõugata.
Kui mul millestki kahju on, siis sellest, et ma toona ei osanud ennast rohkem kehtestada ja nende suhtes resoluutsem olla. Tihti lihtsalt nutsin ahastusest tundide kaupa, kui tülid läbi ja mees armukese juurde kadus. Mees käis kodu ja armukese vahet pea aasta, enne, kui lõpuks oma asjad võttis ja sinna kolis. Ta oleks võinud seda palju varem teha.
Seega soovin jätkuvalt teemaalgatajale külma närvi ja otsustusjulgust. Sina pead langetama otsuse, mida mees teha ei julge. Laste pärast ja loomulikult ka enda pärast.
Väga napakas käitumine sinu poolt.
Miks ainult “kotike”, miks mitte kõik mehe asjad välja visata? Ja lubasid tal veel aastake käia sinu juures peret mängimas, kuigi “nutsid tundide kaupa ahastusest”.
Las ma pakun- elasid mehe kinnisvaras/ühisvaras või olid lihtsalt lükata- tõmmata. Armukesel oli vähemalt iseloomu- pani su paika, kui sa pamp näpus ta ukse taha läksid.
Täiesti arusaamatu on see naiste komme mehe aluspesu ja sokke mööda linna teiste naiste juurde vedada. Ei saa mehele öeldud, et võtku oma asjad? Või on hirm, et peab hoopis enda asju pakkima hakkama?