minu mees arvab, et teen meiki, valin riideid ja käin trennis kolleegidest meeste pärast. igal hommikul teeb märkuse kui peegli ees olen. aga see ei ole tõsi. kolleegmehed ei lähe mulle üldse korda, pigem sätin end kolleegidest naiste jaoks ja ennekõike selle jaoks, et iseendale meeldida ja et mu peegelpilt mind rõõmsaks teeks.
kuidas teil, kelle jaoks kõik see meik, need pikendused, trenn, kuhjade viisi riideid?
Vastan provokatiivsele teemale täiseti tõsiselt:
olen 46, ja minu elus pole enam seda võistlusmomenti, et peaksin kellegi teise pärast/nimel pingutama. Kõik mida teen, teen iseeendale: trenni, et oleks kergem ja tervislikum olla, ning saaksin kanda riideid, mida tahan, mitte, mida saan; meiki, sest see minu arust sobib mulle ja ma olen siis endaga väga rahul; soengut, et mitte näha ennast tuustakana – see häirib mind; rõivaid (kuigi ma ei kanna neid üksteise otsas ehk siis mitte “kuhjade viisi”), et kogu kompotti raamistada. Jalanõud olgu mugavad ja riietuse ning ilmastikuga sobivad, kotid olgu praktilised suuruse/suletavuse/rihmade jne poolest, ehted – sest olen siiski naine ja piisavalt edev.
Meeste pärast võimlesin äkki umbes 20-25 aastat tagasi? Viimase peale mood pidi seljas-jalas olema veel varem ehk siis eneseteadliku teismelise eas.
Kolleegid on aastate jooksul vahetunud seinast-seina, enamasti naiste vägi (igat masti poedagoogid ja haridustöötajad) ja mõne ärksamast naisest saan lausa malli võtta (nt. kellelgi on huvitav pluus või laheda lõikega kleit – võtan shnitti). Praeguses vanuses ja eluetapis meeste pärast meikida-riietuda jätab minu meelest väga ahastava mulje.
Kui minu abikaasa dikteeriks mu look’i, siis päris ausalt – esiotsa see hämmastaks mind, aga igal juhul ma ei pööraks sellele tähelepanu.
Ilmselgelt olen teemaalgatajaga erinevatest generatsioonidest, seega on tal raske mõista minu ja enda vaadete erinevusi.