Esileht Pereelu ja suhted Kelle poole hoiate

Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )

Teema: Kelle poole hoiate

Postitas:
Kägu

Kui on tutvusringkond, kes käib omavahel läbi. Üks paar läheb lahku, sest mees on pikemat aega naist petnud ja nad lähevad lahku. Mees hakkab koos uue naisega elama. Kellega jääte suhtlema, kas mehe ja uue naisega või endise naisega? Kas teid häirib mehe käitumine või võtate seda, kui nende perekonnavahelist asja?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sellises asjas hoian mina igal juhul endise naise poolele, sest temal on palju raskem. Ega seda meest muidugi sõimama ei läheks ega oma arvamust ei avaldaks, aga hoiaks eemale.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühega neist olid sina või sinu kaaslane ju eelnevalt tuttav. Tema kaaslane liitus hiljem mingi aeg.
Sellest lähtukski. Suhelda võid loomulikult mõlemaga, keegi ei keela. Aga ilmselt on üks sõber/sõbranna ja teine ta naine v mees.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oleneb ju kes need inimesed mulle on. Keda ma enne tundsin, kelle kaudu sõbrad ollakse. Kui nad on mõlemad mulle kallid, siis suhtleks mõlematega. Mulle ei meeldi petmine ega perekonna hülgamine, aga ma ei tegele kohtumõistmisega teiste elude ja otsuste üle.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olin just hetk tagasi sellises olukorras. Mees kyll ei petnud, aga mis veel pahem – löi naist seltskonnas. Kusjuures oli paar kellest iialgi poleks uskunud pere vägivalda. Nyyd köik teised loomulikult vihkavad meest. Ja eks see öige ole. Reaalselt saan aru, et mees on paha. Samas käivad nad endiselt meil kylas ja köik on sama moodi nagu enne. Loogiliselt vöttes peaksin mehesse negatiivselt suhtuma, aga ei suuda. Inimesena meeldib ta mulle rohkem kui muud tuttavad, tema naisega pole ma kunagi lähemat kontakti saavutanud, lihtsalt keemiad ei sobi. Kui nad peaks lahku minema (mida kindlasti ei juhtu) suhtleksin mehega kindlasti edasi nagu poleks midagi juhtunud. Jah, endal on ka paha meel nii valedest otsustest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olin just hetk tagasi sellises olukorras. Mees kyll ei petnud, aga mis veel pahem – löi naist seltskonnas. Kusjuures oli paar kellest iialgi poleks uskunud pere vägivalda. Nyyd köik teised loomulikult vihkavad meest. Ja eks see öige ole. Reaalselt saan aru, et mees on paha. Samas käivad nad endiselt meil kylas ja köik on sama moodi nagu enne. Loogiliselt vöttes peaksin mehesse negatiivselt suhtuma, aga ei suuda. Inimesena meeldib ta mulle rohkem kui muud tuttavad, tema naisega pole ma kunagi lähemat kontakti saavutanud, lihtsalt keemiad ei sobi. Kui nad peaks lahku minema (mida kindlasti ei juhtu) suhtleksin mehega kindlasti edasi nagu poleks midagi juhtunud. Jah, endal on ka paha meel nii valedest otsustest.

Arusaamatu postitus.
Ainus, kes selles loos mingeid valesid otsuseid teeb, on selle mehe naine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olin just hetk tagasi sellises olukorras. Mees kyll ei petnud, aga mis veel pahem – löi naist seltskonnas. Kusjuures oli paar kellest iialgi poleks uskunud pere vägivalda. Nyyd köik teised loomulikult vihkavad meest. Ja eks see öige ole. Reaalselt saan aru, et mees on paha. Samas käivad nad endiselt meil kylas ja köik on sama moodi nagu enne. Loogiliselt vöttes peaksin mehesse negatiivselt suhtuma, aga ei suuda. Inimesena meeldib ta mulle rohkem kui muud tuttavad, tema naisega pole ma kunagi lähemat kontakti saavutanud, lihtsalt keemiad ei sobi. Kui nad peaks lahku minema (mida kindlasti ei juhtu) suhtleksin mehega kindlasti edasi nagu poleks midagi juhtunud. Jah, endal on ka paha meel nii valedest otsustest.

Arusaamatu postitus.

Ainus, kes selles loos mingeid valesid otsuseid teeb, on selle mehe naine.

Tundub, et postitaja on ise tollest mehest sisse võetud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina suhtlen sellega, kes minu hinnangul on rohkem nö minu inimene.
On mõlemaid variante, nii mehi kui naisi, kellega suhtlus on alles jäänud.
Üldiselt on lollakaid naisi üsna sama palju kui debiilseid mehi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Üldiselt on ju alati nii, et alguses sõbrustatakse ühega, siis tutvutakse ja sõbrunetakse ka tema abikaasaga. Sel juhul jään mina suhtlema kas sellega, kellega tutvusin varem või mõlemaga.

Mul oli kunagi meeskolleeg, kellega hakkasime sõbrustama, muidugi ei midagi intiimset, lihtsalt sõbrad. Tutvustasime ka teineteise abkaasasid omavahel ja hakkasime neljakesi läbi käima. Naine pettis meest pikalt, regulaarselt ja küllaltki avalikult. Kui nad läksid lahku, siis jääin mina edasi suhtlema tema mehega, kellega ju algupäraselt sõbraks saime. Naisega vahetame FBs sünnipäevatervitusi, aga mehega käime kahekesi söömas ja ta käib aegajalt üksi meil ka. Minu mehega on neil jahedad suhted, sest sellel minu meessoost sõbral on mõningad idiootsed harjumused, mistõttu nad alati meil olles tülli lähevad.

Please wait...
Postitas:
ninakaspreili

Mulle üldiselt ei istu paarisuhtes selline suure ühise sõpruskonna värk. Eks läbi käiakse ikka perekonniti, eriti kui tegu pika kooseluga, aga ollakse ju eelkõige ikkagi, kas ühe või teise sõber.
Hoian ikka selle poole, kes mulle kallis on. Kindlasti ei kostitaks petjast sõpra lahtiütlemise või põlgusega. See ongi minu jaoks pikaajaliste ja püsivate sõprussuhete alus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu kogemuse järgi on nii, et isegi kui perekonnas või sõpruskonnas mõistetakse hukka nö petjat või seda, kes mingi vea tegi ja oma kaaslase kannatama pani. Ohitakse, räägitakse taga ja mõistetakse hukka küll, aga loeb ikka see, kas ta oli “oma inimene” või ei… Kui see tegelane on kauem olnud sõber või on pereliige, siis ikka hoitakse tema poole ja võetakse ka uus naine soojalt vastu nagu poleks midagi olnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tean olukorda, kus naine süstemaatiliselt pettis meest. Kui see välja tuli, siis mindi lahku ja kokkuleppeliselt mees põhjusest avalikult ei rääkinud. Leidis uue naise ja hakati mõne aja pärast koos elama. Naine endiselt silkab siia sinna ühe ja teisega. Kusjuures avalikuses ees on mees perelõhkuja. Miks sellised otsused, ma ei tea. Mees saab kogu jama enda kaela aga naist avalikult liistule ka ei tõmba.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Suhtlema jäädakse sellega, kes on algne sõber. Enamasti on ju paari üks pool seltskonna liige ja teine liikme kaaslane. Kui just ei ole tegemist nt ülikooliaegsete kursusekaaslastest paariga, kus suheldaksegi kursusega ja mõlemad on võrdselt kamba liikmed.
Minu mehel on selline pikaaegne suur sõpruskond kooliajast. Kui mina 21 aastat tagasi nendega liitusin, tundsin algul ennast võõrkehana. Mehed olid muidugi juba 4-5 aastat tuttavad olnud, aga mitmel ka juba 3-4 aastat olnud pruudid. Räägiti lugusid meeldejäävatest pidudest ja seiklustest, kus mina polnud osalenud. Nüüd olen ma juba üks staažikamaid naisi selles pundis 😛 Meeste auks peab ütlema, et need naistevahetused toimusid ära noores eas, enne 30. eluaastat ja enne kui lapsed tulid. Praegu on üks naine oma mehega kauem koos olnud kui mina ja üks, kes oma mehega tutvus umbes samal ajal, kui mina. Loomulikult kadusid need naised radarilt. Kes oli kauem kambas olnud, nendega ikka kohtudes vahetame paar lauset. Aga oleks ju imelik kutsuda neid oma sünnipäevale, kui meie sõber on ikkagi tema mees.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui on tutvusringkond, kes käib omavahel läbi. Üks paar läheb lahku, sest mees on pikemat aega naist petnud ja nad lähevad lahku. Mees hakkab koos uue naisega elama. Kellega jääte suhtlema, kas mehe ja uue naisega või endise naisega? Kas teid häirib mehe käitumine või võtate seda, kui nende perekonnavahelist asja?

Noh, minul selline lugu juhtuski. Olime abielus juba kaua, enamus sõprussuhteidki koos loodud. Mu mees pettis mind pikemat aega ja ma lahutasin temast. Mees hakkas uue naisega koos elama…
… ja väga aktiivselt suhtlema kõikide meie ühiste sõpradega. Käis uue naisega külas või kutsus endi juurde külla, käisid läbi kõik üritused, kuhu mees abielus olles minu ja lastega ei viitsinud tulla.
Samal ajal minu suhtlus sõpradega peale lahutust jäi tahaplaanile. Mehe armukesepidamine oli mulle ootamatu šokk, lastele veel hullem, sest nemad olid need, kes hooletule paarikesele peale sattusid. Vanem laps tõstis kisa ja sai seepeale korralikult sõimata ja füüsiliselt nahutada, väiksem sai seepeale närvivapustuse.
Esimene aasta möödus kui udus, endal oli hing haige, aga lastega oli päris pahasti. Ei taha rääkidagi sellest perioodist. Aga saime üle, ka psühholoog oli väiksema lapse puhul abiks. Rahaasjadega oli samuti probleeme, elatist ei tulnud sentigi, kui korra küsisin, siis helistati järgmise käiguna vanemale lapsele, õelutseti ja oligi kõik. Rahapuudus oli täpselt sama suur edasi, aga laps oli jälle endassetõmbunud ja sünge. Teisel aastal kosusin ise vaimselt, andsin asja kohtusse. Ta ei maksa siiani, aga vähemalt ei pea lapsed tulevikus nüüd teda ülal pidama.
Tegin õhtuti lisatöid ja saime hakkama, minu ja eksmehe vanemad olid ka igati toeks, eksmehe õde samuti. Eksmehe pere tegi oma valiku, kuhu poole hoida – nad hoidsid laste poole. Suhtlesid minuga ja ka oma pojaga ja tema uue naisega, aga põhiprioriteet olid ja on lapsed ja ma olen väga tänulik selle eest.
Sõbrad aga… Mul läks kolm aastat aega, et oma urust välja ronida ja selle ajaga oli suurem osa mind täiesti unustanud. Telefoni- ja arvutisuhtlus polnud see, mis oleks sõprust alal hoidnud. Alles jäid kõik lapsepõlve- ja koolisõbrannad ja mõned üksikud, kes olid tekkinud juba abielu ajal. Paar sõpra jäi ka alles ja mõned, kes ei kaldunud kummalegi poole.
Üks sõbranna hakkas väga just mu eksmehe ja ta uue naise poole hoidma, vahepeale helistas mulle ja hõõrus nina alla, et uus naine on hästi tore, nad olla kohe valmis igas asjas kaasa lööma, igal üritusel kohal jne. Võrdlusmoment ei olevat minu kasuks.
Eks ta ole. Olime nagu erinevatel positsioonidel ka – eksmehel lõbu ja minul kohustused ja pidev mure.
Ma ei hakka salgama, esimesed seitse aastat mõjus suure hulga sõprade reetlikkus päris alandavalt. Võimalik, et isegi hullemini, kui mehest ilmajäämine. Seda enam, et olen ise olnud sõpradele hästi lojaalne ja needsamad sõbrad on mind ka väga hoidnud. Aga läks nii, et mis silmist, see südamest. Seda enam sain hinnata neid, kes mulle selga ei keeranud.

Omaenda kogemusest õppisin seda, et kui sõprade hulgas on lahkuminekuid, siis maaslamajat jalaga lööma ei lähe, vaid proovin olla olemas ja vajadusel toeks, isegi kui teise poolega paremini läbi sain ja edasi suhtlen.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Üks sõbranna hakkas väga just mu eksmehe ja ta uue naise poole hoidma, vahepeale helistas mulle ja hõõrus nina alla, et uus naine on hästi tore,

Minul käitus niimoodi mehe vennanaine, kes oli kunagi koguni mu sõbranna. Täiesti ootamatu šokk oli. Igal võimalusel katsus mulle veel haiget lisaks teha. Ei tea, mis tal seal sees sügeles. Ikka katsus kokku saades kuidagi mõista anda, et mina ei kuulu enam perekonda, vaid see uus naine, kes on hästi tore. Õnneks me palju kokku ei saanudki, mis mul sinna perekonda enam asja oli. Siiani paneb õlgu kehitama.
Uue naisega ollakse tänaseks ka juba lahus. Ei tea, kas nüüd on järgmine tore naine juba peres, suhtlust pole enam ammu olnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pooldan ka mõtet, et maaslamajat ei lööda ja lapsed pole süüdi, aga tean ka, et alati ei tea kõrvalseisja kogu tõde ja hinnangute andmisel peab olema ettevaatlik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui on tutvusringkond, kes käib omavahel läbi. Üks paar läheb lahku, sest mees on pikemat aega naist petnud ja nad lähevad lahku. Mees hakkab koos uue naisega elama. Kellega jääte suhtlema, kas mehe ja uue naisega või endise naisega? Kas teid häirib mehe käitumine või võtate seda, kui nende perekonnavahelist asja?

Noh, minul selline lugu juhtuski. Olime abielus juba kaua, enamus sõprussuhteidki koos loodud. Mu mees pettis mind pikemat aega ja ma lahutasin temast. Mees hakkas uue naisega koos elama…

… ja väga aktiivselt suhtlema kõikide meie ühiste sõpradega. Käis uue naisega külas või kutsus endi juurde külla, käisid läbi kõik üritused, kuhu mees abielus olles minu ja lastega ei viitsinud tulla.

Samal ajal minu suhtlus sõpradega peale lahutust jäi tahaplaanile. Mehe armukesepidamine oli mulle ootamatu šokk, lastele veel hullem, sest nemad olid need, kes hooletule paarikesele peale sattusid. Vanem laps tõstis kisa ja sai seepeale korralikult sõimata ja füüsiliselt nahutada, väiksem sai seepeale närvivapustuse.

Esimene aasta möödus kui udus, endal oli hing haige, aga lastega oli päris pahasti. Ei taha rääkidagi sellest perioodist. Aga saime üle, ka psühholoog oli väiksema lapse puhul abiks. Rahaasjadega oli samuti probleeme, elatist ei tulnud sentigi, kui korra küsisin, siis helistati järgmise käiguna vanemale lapsele, õelutseti ja oligi kõik. Rahapuudus oli täpselt sama suur edasi, aga laps oli jälle endassetõmbunud ja sünge. Teisel aastal kosusin ise vaimselt, andsin asja kohtusse. Ta ei maksa siiani, aga vähemalt ei pea lapsed tulevikus nüüd teda ülal pidama.

Tegin õhtuti lisatöid ja saime hakkama, minu ja eksmehe vanemad olid ka igati toeks, eksmehe õde samuti. Eksmehe pere tegi oma valiku, kuhu poole hoida – nad hoidsid laste poole. Suhtlesid minuga ja ka oma pojaga ja tema uue naisega, aga põhiprioriteet olid ja on lapsed ja ma olen väga tänulik selle eest.

Sõbrad aga… Mul läks kolm aastat aega, et oma urust välja ronida ja selle ajaga oli suurem osa mind täiesti unustanud. Telefoni- ja arvutisuhtlus polnud see, mis oleks sõprust alal hoidnud. Alles jäid kõik lapsepõlve- ja koolisõbrannad ja mõned üksikud, kes olid tekkinud juba abielu ajal. Paar sõpra jäi ka alles ja mõned, kes ei kaldunud kummalegi poole.

Üks sõbranna hakkas väga just mu eksmehe ja ta uue naise poole hoidma, vahepeale helistas mulle ja hõõrus nina alla, et uus naine on hästi tore, nad olla kohe valmis igas asjas kaasa lööma, igal üritusel kohal jne. Võrdlusmoment ei olevat minu kasuks.

Eks ta ole. Olime nagu erinevatel positsioonidel ka – eksmehel lõbu ja minul kohustused ja pidev mure.

Ma ei hakka salgama, esimesed seitse aastat mõjus suure hulga sõprade reetlikkus päris alandavalt. Võimalik, et isegi hullemini, kui mehest ilmajäämine. Seda enam, et olen ise olnud sõpradele hästi lojaalne ja needsamad sõbrad on mind ka väga hoidnud. Aga läks nii, et mis silmist, see südamest. Seda enam sain hinnata neid, kes mulle selga ei keeranud.

Omaenda kogemusest õppisin seda, et kui sõprade hulgas on lahkuminekuid, siis maaslamajat jalaga lööma ei lähe, vaid proovin olla olemas ja vajadusel toeks, isegi kui teise poolega paremini läbi sain ja edasi suhtlen.

Mina olen ka sinu poolt ::))

Please wait...
Postitas:
Kägu

Hoian neutraalset joont, kuna kõrvalolija ei tea kunagi täpselt seda, kes oli süüdi või olid mõlemad. Kui vend lahutas, siis oli minu ja mu ema suurim mure lapsed, keda siis tuli säästa ning võtsime lapsed suvel paariks kuuks enda juurde maale, kuni vanemad oma suhteid klaarivad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pooldan ka mõtet, et maaslamajat ei lööda ja lapsed pole süüdi, aga tean ka, et alati ei tea kõrvalseisja kogu tõde ja hinnangute andmisel peab olema ettevaatlik.

Mis on armukesepidamise puhul kogu tõde? Ükskkõik kui ebameeldivaks kaasa pole muutunud (kunagi on teda ju armastatudja temaga lapsed saaadud!), väärib ta ometigi seda, et ausalt lahku minnakse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See ausalt lahku on küll ilus väljend, aga ühtegi suhet ei lõpetata päevapealt. Tasuks ka mõelda, et miks nii läks. Kui kõik mehed kohe oma pered jätaksid, kui teise naise armuvad – siis oleks lahtutusi 10x rohkem.
Petetud naine ei ole alati ohver.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pooldan ka mõtet, et maaslamajat ei lööda ja lapsed pole süüdi, aga tean ka, et alati ei tea kõrvalseisja kogu tõde ja hinnangute andmisel peab olema ettevaatlik.

Mis on armukesepidamise puhul kogu tõde? Ükskkõik kui ebameeldivaks kaasa pole muutunud (kunagi on teda ju armastatudja temaga lapsed saaadud!), väärib ta ometigi seda, et ausalt lahku minnakse.

Ma rääkisin lahkuminekust, mitte armukesepidamisest. Lahkumineku puhul ei tea kõrvalseisjad kogu tõde ja seetõttu ei maksa kohe hakata hinnanguid andma. Armukesepidamine võib jah olla üks lahkumineku põhjustest, aga sugugi mitte ainus võimalik.
Muide, ka lahkumineku põhjused ei anna veel alust alati pooli valida, küll aga annab selleks aluse see, kuidas inimesed pärast lahkuminekut käituvad. Kes hakkab teist poolt laimama, kiusama, kaikaid kodaratesse veeretama, kes ei täida ühiselt võetud kohustusi – kui pere juurest lahkunud vanem ei kohtu enam oma lastega ja ei maksa neile ka elatist, siis sellisega ma nüüd küll suhelda ei taha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See ausalt lahku on küll ilus väljend, aga ühtegi suhet ei lõpetata päevapealt. Tasuks ka mõelda, et miks nii läks. Kui kõik mehed kohe oma pered jätaksid, kui teise naise armuvad – siis oleks lahtutusi 10x rohkem.

Petetud naine ei ole alati ohver.

Jah on. Mitte keegi pole väärt petmist. Ei peagi lõpetama päevapealt, aga järgmist tuleks alustada ikka siis, kui eelmine on lõpetatud. Pereelu ja armuksesuhe ei ole võrdsed, et saaks ausalt otsustada, et armuke on tingimata parem. Meelelahutus tundub ikka kohustustest toredam…
Tasuks küll mõelda, miks nii läks. Ja ikka üritada oma suhet, kui on lapsed, parandada. Armukesepidamine teeb asja ainult palju hullemaks, ka laste jaoks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas avalikkusele on alati teada,millal on suhe tegelikult lõpetatud? Ehk on omavaheline kokkulepe juba ammu olemas aga kuna uut pole kummagil silmapiiril siis elatakse koos. Alati ei ole kõik nii nagu avalikus teab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mehe armukesepidamine oli mulle ootamatu šokk, lastele veel hullem, sest nemad olid need, kes hooletule paarikesele peale sattusid. Vanem laps tõstis kisa ja sai seepeale korralikult sõimata ja füüsiliselt nahutada, väiksem sai seepeale närvivapustuse.

Appi, milline jube mees. Ja elatist ka ei maksa (oleks vähemalt mingigi märk, et ta lastest mingilgi määral hoolib ja oma tegusid kahetseb). Ole õnnelik, et sellest koletisest lahti said.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mehe armukesepidamine oli mulle ootamatu šokk, lastele veel hullem, sest nemad olid need, kes hooletule paarikesele peale sattusid. Vanem laps tõstis kisa ja sai seepeale korralikult sõimata ja füüsiliselt nahutada, väiksem sai seepeale närvivapustuse.

Appi, milline jube mees. Ja elatist ka ei maksa (oleks vähemalt mingigi märk, et ta lastest mingilgi määral hoolib ja oma tegusid kahetseb). Ole õnnelik, et sellest koletisest lahti said.

Me olime abielus 16 aastat ja terve selle aja jooksul oli mees tore ja mõistlik inimene. Päris kindlasti ta ei sõimanud-peksnud ei mind ega lapsi, mul ei olnud siis ega ole praegugi ühtegi etteheidet, kui vaatan sellele ajale tagasi. Ainult see asi oligi, et mees ei tahtnud käia kusagil, aga kodulembus pole asi, mida inimesele ette heita. Meil oli hea pereelu ja suhe. Minu arvates vähemasti.
Ja siis äkki armuke, sõim, lapse lõhkine kulm. Muidugi ma tema arvates “keerasin” talle, kui last traumapunkti õmblema viies kiirabiga koostöös kaasasin ka politsei. Ma ei hakka ju valetama ometigi, kui lähen ühe lapsega, kes on füüsiliselt viga saanud ja teise lapsega, kellel on närvivapustus ja kes ei suuda hästi hingatagi. Loomulikult tuli politsei kohale.
Petmine ei olnud see, mis meie abielule lõpu tegi, lõpp saabus selle pärast, mida mees tegi lastele. Mulle heideti hiljem ette (mehe poolt informeeritud sõbrad), et asju liiga ametlikult ja jäigalt ajasin. Koheselt lahutust nõudsin, ainuhooldusõigust ja elatist. Aga mul ju polnudki muud võimalust. Mingilgi juhul ma ei hakka proovima uuesti peret kokku lappima, mehega, kes lõi omaenese lapse kulmu lõhki.
Ei usu, et ta kõik need eelnevad aastad võlts oli ja muudkui teeskles, aga usun, et viimasel ajal ei olnud ta enam sama mees, kes varemalt. Midagi temas muutus ja see muutus kestab siiani, vähemalt laste koha pealt. Suhtlus puudub täielikult. Ja vist ongi hea.
Mul on küll kahju, et mu lastel pole kaht vanemat, aga muidu olen päris rahul. Nüüd, alguses oli küll raske.

Natuke valus on lugeda täiesti võõraste inimeste kommentaare, kes ütlevad, et alati on medalil kaks külge ja teiste pereelu pahupoolt ei näe, küllap ma ise tegin midagi, olin valesti, hingasin valel ajal jne.
Kõik muidu õige jah, küllap on minulgi omad inimlikud vead, aga ometigi mitte sellised, et minu mõjude pärast hakkab mees petma, last peksma ja hiljem oma lapsed täielikult unustab. Kui need peaksid olema minu mõjud, siis oleksid mu lapsed ammu minult käest ära võetud, sest sellisel juhul oleksin ma ise ju päris koletis.
Aga ei ole, olen tavaline inimene.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul pole sõbrad lahku nii läinud, et tekiks küsimust. Kui abikaasa või partner on olnud mu sõbra “lisand” ja temaga mingit üks-ühele sõbrasuhet ei tekkinud, siis jääb ta kõrvale. Kui mõlemaga olen sõber, jäävad mõlemad alles.
Oma venna eksiga ja tema laste emaga suhtlen tihedamalt kui uue naisega (kellega mu vennal lapsi pole) – lihtsalt mulle klapib eks inimesena rohkem. Kuigi eksiga olid nad abielus vähem aega kui praegusega. Uus naine omaette, ilma vennata, pole minuga suhelnud. Tema asi.
Ka eksi vanematega jäime suhtlema, venna uue naise peret me ei tunne. Nende otsus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühega neist olid sina või sinu kaaslane ju eelnevalt tuttav. Tema kaaslane liitus hiljem mingi aeg.

Sellest lähtukski. Suhelda võid loomulikult mõlemaga, keegi ei keela. Aga ilmselt on üks sõber/sõbranna ja teine ta naine v mees.

Ei pruugi nii olla. Olen tutvunud just paljude paaridega. Vahetasin ca 10 a tagasi töökohta, leidsin sealt endale hea sõbranna. Tema tutvustas mind mitmete paaridega, kes on tema head sõbrad. Nüüd suhtlen nende paaridega ka eraldi st. ilma oma töökaaslasest sõbrannata. Õnneks pole keegi lahku läinud, pooli valima ei ole pidanud. Kui see juhtuks, oleks keeruline, sest pole “varasemaid ja hilisemaid” tuttavaid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Natuke valus on lugeda täiesti võõraste inimeste kommentaare, kes ütlevad, et alati on medalil kaks külge ja teiste pereelu pahupoolt ei näe

Aga ei näegi ju. Kas sa tahad öelda, et sa pole ise kokku puutunud sellega, kuidas just sind lahkuminekus süüdlaseks peetakse? Et sa pole kogenud vääriti mõistmist ja ebaõiglast kohtlemist, mida sa enda meelest selle suhtelagunemise puhul ei ole ära teeninud? Kas sa ei arva, et kui teised inimesed teie lahkumineku tõelisi tagamaid teaksid, siis nad suhtuksid teisiti? Lihtsalt et nad ei taha teada…

Üks sõbranna hakkas väga just mu eksmehe ja ta uue naise poole hoidma, vahepeale helistas mulle ja hõõrus nina alla, et uus naine on hästi tore, nad olla kohe valmis igas asjas kaasa lööma, igal üritusel kohal jne. Võrdlusmoment ei olevat minu kasuks.
Eks ta ole. Olime nagu erinevatel positsioonidel ka – eksmehel lõbu ja minul kohustused ja pidev mure.

– kui sinu sõbranna väitis, et sinuga olla igav ja su eksi uue naisega lõbus, siis kas ta teadis, millist elu sina pidid elama ja kui vähe sul eksmehe armust üldse vaba vaimujõudu midagi lõbusat teha oli? Kas sa ei arva, et kui ta oleks nende iseloomuerinevuste põhjustest paremini aru saanud, siis oleks ta teisiti suhtunud? See ongi täpselt see, mille kohta ma ütlen – ei teata täit tõde. Ei saa kohe hinnanguid anda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )


Esileht Pereelu ja suhted Kelle poole hoiate