Teema: Kellel lastel vanusevahe 6-7 aastat….

ei ole armukadedust,vanemad lapsed on elevil uue lapse ootuses

Tüdruk oli 6,5a kui poiss sündis.
Selgelt väljendunud armukadedust ei olnud ja titat nunnutada talle meeldis. Kui aga poiss jalad alla võttis, muutus ta suure õe silmis pigem väikeseks vastikuks jõnglaseks, kes pidevalt valesid asju käppis. Ka väike sisemine armukadedus tüdruku poolt ilmselt siiski oli, õrnade vihjetena tuli vahel välja (miks titele seda või teist lubatakse, mida talle KÜLL ei lubatud, kui tema sama vana oli vms).
See periood kestis, ma ütleks, ligi kümmekond aastat,
alles siis, kui poiss oli vast mingi 12-14 ja tüdruk siis vastavalt 18-20, tekkisid ühised jututeemad ja huvid ja minu mõistes normaalne õe-venna moodi suhtlemine üldse.
Nüüd on mõlemad juba täiskasvanud, saavad hästi läbi.

Kui beebiga sünnitusmajast tulin, siis esimesed päevad vanema lapse poolt oli õhus küll kerget paanikat, armukadedust (kuna ta sai ju varemalt kogu tähelepanu endale), aga sellest saime õnneks ruttu üle, hakkasime koos beebi eest hoolitsema 🙂 Praegu kui väiksem juba aastane, siis mängivad tihtipeale toredasti koos, suuremal niipalju mõistust peas, et ei kakle, kraakle ja õpetab ka väiksemat (kui aga helistab sõber, et tule õue, siis on muidugi koheselt kadnud…)

Esimese ja teise laste vahe on 5 aastat ning teise ja kolmanda vahe 6,5 aastat. Meil küll ei ole olmud mingit armukadedust. Suurem poiss väga ootas väikest õde, kui teist last ootasin. Ja kui koju tulin ja ütlesin talle, et venna said, siis ta vastas, et ta tahtiski tegelikult venda, aga nüüd tahab õde ka. Ja nüüd kolmas laps on tüdruk. Probleem on meil ainult selles, et suuremad vennad vahepeal kaklevad omavahel, kumb saab õega olla 🙂

Mina oma õde, kes on minust 6 aastat noorem, vihkasin terve lapsepõlve ja siiamaani tundub ta mulle ebameeldiv ja loll. Alguses oli muidugi tore, et tita ja nii edasi, aga väga kiiresti muutus see kõik emapoolseks karjumiseks minu peale: miks sa õega ei mängi? miks sa oma toa ukse kinni paned?

Teismeeas fantaseerisin sellest, kuidas õde auto alla jääb ja oleme jälle kõik üks pere. Nüüd lihtsalt ei suhtle. Ema keeras peale lapse saamist täiesti ära, kanaemastus täielikult, väike õde oli a ja o ja mina tundsin ja tunnen siiamaani, et mina olin lihtsalt proovilaps, kes uue ja huvitavama tita saabudes lihtsalt kõrvale visati nagu vana mänguasi. Minu murede jaoks emal aega ei olnud, kogu aeg oli tita ja tita ja mina \”suur\”. Ülikooli ajal kodus käimist vältisin, isegi kui rahapuudus oli suur ja kõht tühi. Eredalt on meeles, et kuidas ma ükskord emalt palusin plaanivälist lisaraha (sain 1500 eegu ringis emalt toetust aastatel 2000-2005), sest kõht oli tühi ja hambaarstile läks raha ja ema sõimas mu läbi, sest õele oli vaja midagi jälle, uut ratast või nii…

Ebameeldivad mäletused.

Kaks poissi, mingit erilist armukadedust ei olnud. Isa tegeles rohkem vanema lapsega, sel ajal kui mina titte imetasin. Pealegi sain titega kodus olles palju rohkem vanemaga koos olla, koolis vastas käia suuremal ja aidata igati. Nüüd pisem 4 ja vanem 10. Pisem on nagu takjas suuremal sabas, vahel suuremale käib närvidele, aga enamasti saavad hästi läbi. Väikesele on suur vend tõeline iidol.
Olen näinud lapsi, kel vanusevahe alla kolme aasta ja kes kaklevad nii et vähe ei ole. Ma arvan, et kaklemine või mitte läbisaamine oleneb perest ja lastest, mitte vanuseahest.