Ma ei tea, kas minu kogemusest on kasu, sest see on lihtsalt üks juhtum ja iga laps on erinev, mingeid järeldusi sina sellest ilmsel tegema ei peaks. Aga ehk on erinevaid kogemusi lihtsalt huvitav lugeda? Minu laps oli ääretult kiire arenguga aktiivne beebi, lisatoitu sõi väga halvasti, juurde võttis visalt, kuna toe najal tippis ringi juba 6-kuuselt, kõndima (jooksma) hakkas aastaselt jne. Kogu toidust saadava energia lihtsalt trallis maha. Söömine oli üks igavene vaev, samamoodi – suud lahti ei tee. Ainus võimalus oli tähelepanu kõrvale juhtida ja salamisi toita. Laps istus, teesõel käes, mängis sellega ja avas automaatselt suu. Teist varianti lihtsalt ei olnud. Kui keegi ütleb, et ega laps end nälga jäta, siis oi, kuidas jätab! Aastaselt kaalus laps 7 kilo. Samas – 1,5 aastaselt hakkas rääkima, 2-aastaselt juba pikad laused, R-täht jne, ehk siis vaimne areng suurepärane. Söömisprobleem jätkus, ta ei tunnetanud tühja kõhtu, sõi väga-väga vähe. Filmisin tema söömist ja käisime ka söömisprobleemidele spetsialiseerunud psühholoogi juures. Tema laitis muidugi igasugused lisategevused maha, mis söömise juures olid, ma olin temaga nõus, aga raske on teha muutusi, kui miski muu ei tööta. Ei koos söömine, rahulik meeleolu jne. Vanu videosid vaadates näen, et laps tegeleski kõige muuga, aga mitte söömisega, seletas, kõigutas, haaras, keerutas. Sellegipoolest ei tohtinud ükski toidukord vahele jääda, sest siis järgmisel korral sõi veelgi vähem. Seda siis selgituseks neile, kes probleemiga pole kokku puutunud ja ütlevad, et jäta söömata, küll järgmine kord sööb. Ei söö. Kooli minnes sai kinnitust see, mida olin juba ammu kahtlustanud – lapsel diagnoositi aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Ehk siis tal ongi sada mõtet korraga peas ja ühele tegevusele, kaas arvatud söömine on keeruline keskenduda. Ma pean jätkuvalt ise lapse söömist kontrollima, sest kui tal söögikord vahele jääb või vähe sööb, siis see mõjutab ka tuju väga tugevalt.
Õigele söömisele suunamine on sellise beebi puhul väga keeruline, sest muidugi on õige, kui laps sööb ilma kõrvaltegevusteta, aga kui nii lähevadki sisse mikroskoopilised kogused? Oledki ahastuses, kui juba hommikusöök ja lõunasöök lähevad kehvalt, laps on tujukas, kaalu juurde ei tule jne. Ma ei saa soovitada, seda, mida mina sel ajal tegin, sest see ei olnud ilmselt õige, aga vähemalt sain mingi kriitilise massi lapsele sisse – tuubitoit otse tuubist, smuutid jämeda kõrrega.
Ja kui võiks välja lugeda, et napakas ja neurootiline ema, et andku normaalne toit ette, küll sööb, siis see siiski ei päde, sest mu teine laps sööb kõike isukalt, ei vali ega pirtsuta ja toiduteemale ei pea absoluutselt mingit tähelepanu pöörama.
