Teema: kellel olnud raske vaginaalne sünnitus

minul oli suur verekaotus, kuu aega umbes taastusin. lapsel oli nabanööris sõlm ja väljutuse ajal tõmbus see pingule ja lapsel oli hapnikupuudus, sellest ei ole siiani üle saanud. koguaeg mõtlen sellele, mis oleks võinud juhtuda..
olen vihane keskhaigla arstide peale kuna käisin ekstra mitu korda nabanööri verevarustust kontrollimas kuna kõht oli väike ja kahtlustati, et laps ei saa toitaineid, nad pidid seda sõlme nägema ja teadma, et see on ohtlik. lapsel oli nabanöör ka veel mitu korda ümber kaela mistõttu tõmbuski sõlm kinni kuna nabanöör muutus sellest lühemaks. hea, et keskhaiglas ei sünnitanud, hoolimatud arstid.

minu sünnitus kestis kuskil 22tundi.poissi pressisin jube kaua,sest nabanöör oli ümber pea 3korda keerdus ja lisaks oli mu esimesel pojal jube suur pea.poisil olid ka hingamisraskused aga praegu täitsa terve laps
kuna tegemist oli esmasünnitusega ei oskand ka oma keha tunnetada.
sain alla suure hulga rebendeid ja korralikult istuda-astuda ei saanud kuskil pea 2kuud.oli lisaks suur verekaotus.sünnitusest pooli asju ei mäletagi,sest mõistus jooksis vahepeal kokku.
sünnitamist kardsin nagu tuld peale seda ja kuigi väga last soovisin siis lükkasin aina edasi.lõpuks otsustasin üldse lastest loobuda.saatus aga tahtis teisiti ja peale esimese lapse 5sünnipäeva sain teada,et ootan last.
esimene reaktsioon oli,et ma ei suuda seda teha.jätsin siiski lapse alles ja elasin 9kuud murevaba elu.
kui sünnitus kätte jõudis hakkasin ma üle keha värisema.
õnneks oli sünnitus väga kerge.sain naerugaasi ja suutsin täielikult oma keha tunnetada

kuna teine sünnitus oli kerge siis hirm sünnituse eest kadus.
seekord olin alt terve ja verekaotus oli väike.

Ma arvan ka, et aeg parandab kõik haavad ja lapsesoov tuleb ikkagi millalgi uuesti tagasi, kui soovitud laste arv pole veel täis.
Esimest last sünnitasin keskhaiglas valuvaigistiteta 24h, lõpus minestasin valust mitu korda. Lapsel oli nabanöör 3x ümber kaela? Tehti lahklihalõige, mis rebenes pärakuni. Platsenta irdumist ei oodatud ära, vaid see rebiti mu seest välja, sest olin päeva viimane sünnitaja ja telekast hakkas arsti ja õde huvitanud seebiseriaal, see Rosa Salvaje või mis pagan see oligi. Seda neil siiski näha ei õnnestunudki, sest…Platsenta rebenes juppideks…Narkoosiarsti ei viitsitud kutsuma minna. Kästi mul hingata sügavalt sisse ja siis topiti mu lõhkisesse sisikonda mingi ahjuroobi taoline kolakas, millega kraabiti jõhkral moel neid tükke välja, kuni ma jälle sellest ebainimlikust valust minestasin…Rebendeid lapiti peale seda veel 2h. Keegi ei viitsinud neid kokku lugeda. Viimaks käratas arst õele \”Nüüd joodi!\” Minu õnneks oli joodi viimane piisk eelmise sünnitaja haavadele ära valatud…Issand, milline õnn see oli!!!
Peale sünnitust järgmisel päeval olin nagu surmavari, püsti tõusta ei saanud, käia ammugi mitte, tagantjärele selgus, et oleksin vajanud vereülekannet.
Haavad paranesid kaua, vahepeal mädanesid, sünnitusjärgne verejooks kestis 3,5 kuud. Ühel kannikal istuda sain kolm kuud peale sünnitust. Lahklihahaav kärises vahekordade ajal lahti veel 4a hiljemgi. Olin kindel, et rohkem ei sünnita kunagi…
Aga lõpuks sai bioloogiline kell minust siiski võitu ja mehe pika moosimise peale otsustasin veel ühe beebi sünnitada.
Lootsin parimat, aga kõik läks täpselt sama stsenaariumi järgi, nagu esimesel korral. Selle vahega, et kestis sünnitus seekord ainult 17h ja hiljem paranesin vähem kui 3-e kuuga.
Aga siiski peale seda jama otsustasin, et ega hullemaks ikka enam minna ei saa ja soovin saada veel ühe lapse.
Seekord laks kõik suurepäraselt 🙂 Vaid 6,5h valusid ja poja oligi käes! Platsenta tulemine oodati kenasti ära ja õmblusi oli vähe. Nädala pärast oli veritsus lõppenud ja olin ka esimest korda peale sünnitust võimeline abikaasaga vahekorras olema, mis oli üllatavalt nauditav. Mõned aastad hiljem sündis ka neljas laps meie perre. Lapsel tekkis hapnikupuudus, ta jäi mu sisse kinni, sest tal oli nabanöör ümber kaela ja traksidena ümber keha. Meeletu pingutusega õnnestus mul ta lõpuks omal jõul väljutada, arstid ei uskunud, aga ma suutsin seda. Ise jäin terveks ka seekord. Sünnituse pikkuseks märgiti seegi kord 17h. 3ndl hiljem tekkis suur verejooks ja platsentatükid vajasid eemaldamist. Õnneks mu keha suutis need oksütotsiinisüstide abil ise väljutada, polnud vaja kirurgilist puhastust?
Ma loodan, et ajaga Su hirmud taanduvad ja mälestused halvast tuhmuvad. Nagu mulgi.
Varsti oled siin ootajate nimekirjas tagasi, usu mind 🙂

Mind elustati ja olin 2p intensiivis, pärast seda veel 3k voodihaige. Ometi mõtlen juba 2a peale seda õudust uuele lapsele 🙂 Arst rääkis küll midagi keisrist, kuid võimalusel loodan ikka veel loomulikul teel sünnitada.

Jeerum elustamine :O

Sünnitasin 4 kuud tagasi ja siiani tulevad pisarad silma, kui sellele mõtlen. Pidin lapse kaotama ja ise polnud ka mõistuse juures. Mind lõigati kolmest kohast lõhki, laps tõmmati lõpuks vaakumiga välja. Ise olin ammu mõistuse kaotanud. 20h piinu ja siis istusin kuu aja jooksul kolm korda haiglas. Platsenta jäeti emakasse, neerud hakkasid üles ütlema. Tänu sellele pidin imetamise lõpetama. Kõik neetud ITK kokkuhoiupoliitika tõttu. Mul oli näidustus keisriks (esimene oli ka keiser) aga nemad vastasid, et proovime ikka ise. Mul mees pisarsilmis vandus peale sünnitust, et sellist asja ta enam minuga kogeda ei soovi. Meile piisab oma kahest lapsest. Olen õnnelik, et mul on terve 4 kuune tütreke kodus.

Sünnituse eelne valuperiood oli ~30h ja sünnitus oli vaakumiga, seega lõigati mind lõhki. Mingit traumat sellest ei ole, muidugi on juba ka 4 aastat möödunud aga siiski. Samas väike kartus on kül, et kui need õmblused peaksid lahti rebenema järgmise sünnitusega (septembris :)… ), et mis siis saab. Aga mis seal ikka last tahan ja juba ootan eks siis peab ta ju sünnitama ka.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jeerum elustamine :O

Sünnitasin 4 kuud tagasi ja siiani tulevad pisarad silma, kui sellele mõtlen. Pidin lapse kaotama ja ise polnud ka mõistuse juures. Mind lõigati kolmest kohast lõhki, laps tõmmati lõpuks vaakumiga välja. Ise olin ammu mõistuse kaotanud. 20h piinu ja siis istusin kuu aja jooksul kolm korda haiglas. Platsenta jäeti emakasse, neerud hakkasid üles ütlema. Tänu sellele pidin imetamise lõpetama. Kõik neetud ITK kokkuhoiupoliitika tõttu. Mul oli näidustus keisriks (esimene oli ka keiser) aga nemad vastasid, et proovime ikka ise. Mul mees pisarsilmis vandus peale sünnitust, et sellist asja ta enam minuga kogeda ei soovi. Meile piisab oma kahest lapsest. Olen õnnelik, et mul on terve 4 kuune tütreke kodus.[/tsitaat]

Selle kokkuhoiu poliitika tõttu minul laps suri sünnitusel. Samuti ITK.
Tekib küsimus, kaua seal nendel arstidel niimoodi lubatakse käituda?
Ise nad on juba nii süüdimatud ja tuimad, et ainuke mida oskavad peale õnnetust ütelda, et nojah, seekord läks nii.
?????
Andke andeks, aga kõik naaseb ringiga tegijale. Seega ühel heal päeval nad tunnetavad seda suurt valu ja kurbust ka oma laste või lastelaste kaudu. Ma loodan. Jah, olen halb, aga selline käitumine lihtsalt paneb niimoodi nende kohta ütlema, kes mängivad jumalat. Siis võibolla hakkavad ka asjad muutuma. Kuigi…ei usu, et seegi aitaks muuta.