Teema: .

noo, mis kasu see teema sulle annab? igasugustes viirustes inimesi kevadel küllaga.
mina tulin reisilt, haigestusin, kuid kuna ma ei tulnud “riskipiirkonnast”, siis keelduti testimast. natuke aega hiljem selgus, et kogu see krdi küla kus olin pandi kinni, sest samal ajal minuga oli seal suur hulk koroonahaigeid ja ka samas hotellis. tervis halvenes, võtsin perearstiga ühendust, kes üritas mind siiski testimisse saata sest oli tõendatud kokkupuude haigetega, aga selleks ajaks olid reeglid muutunud ja ma ei olnud nüüd “riskigrupis”. õnneks sain antibiotsi peale ja ravin tüsistusi, viiruse enda vastu ravida ju ei saa. nagu mingi krdi tragikomöödia, pidevalt satun olema “vales grupis”. ise eeldan, et olen koroonas ja elan täielikus isolatsioonis, et mitte viirust levitada. isegi 14 päeva möödudes ma välja minna ei julge, sest krt kui ei olnud koroona, siis misiganes viirusest nõrgestatud organismiga kuskilt koroona peale saada on ilmselt kirstuga lõppev. masendav.

Kopsud valusad???

Ma arvan ka, et see on sul psüühikast. Mul on terviseärevust ennegi olnud, muidugi nõrgemini kui praegu – kõik sinu kirjeldatu võib sellega seotud olla, ok, nina lörin vast mitte. Kusjuures brändi aitab mindki – ja see ka õige, et mitte purju ei ole vaja juua, vaid aeglaselt väikeste lonksudega seni, kuni tunned, et maha rahuned. Ja siis stopp.
Aga aitab ka värske õhk ja päike, meil veab, et praegu on päikest. Mine õue, kõnni, hinga rahulikult. Muidugi kui ikka on tõesti haigussümptomid, siis puhka, käitu nagu ikka viiruse puhul – kevadel on viirusi Eestis liikvel teisigi, ei pea kohe koronts olema! 🙂

Paar päeva oli raske ja väsimus. Kurk valutas. Lapsed ka haiged alates eelmisest nädalast. Ühel väike palavik, teisel nohu ja juba varasema viiruse köha läks hullemaks uuesti. Jumal seda teab, mis mul on või ei ole. Istun kodus hoolduslehel ja kuskil ei käi. Joon palju sooja jooki, magan, toimetan oma aias. Õhtuti võtan pitsi rummi, et varbad soojad püsiksid.

Prooviks esmalt nii nagu vanasti. Pits viina või konjakit sisse, aga mitte rohkem. Sauna. Pärast sauna kaks pitsi viina, villased sokid jalga, teki alla ja siis millalgi 2 aspiriini. Hommikul linad vahetada, korralikult vett ja sooja teed juua, midagi süüa ning õhtupoole saunaprotseduuri korrata.

Samamoodi-köha pole-nohu pole-palavikku pole. Köha vaid veidi hommikul 1-2 köhatust peale ärkamist.

On nõrkus ja nagu raskem oleks hingata-hapnikku pole. Täna lähen üle pika aja õue-eks siis näeb
Tuulutamine teeb tõesti olukorra paremaks.
Kõige jubedam olekski see, kui corona märkamatult juba sees tegutseb

Et kui nüüd perearstide saatekirja põhjal testimine käib, siis on päris 100% kindel, et ei saadaks mu perearst mind seda tegema. Käingi ringi ka rahulikult, poodides ja kus vaja. Ega ma ei tahakski seda tikku omale sügavale sisse lasta toppida. See on muidugi eriti hea nali, et sõida testile ise ja üksi. Haigena, palavikus?!

#3392438:

Minul nädal tagasi tuli kohutav nõrkus üleöö. Palavik on olematu, 37,2, aga kuskile ei kao ka, köha, nohu ei ole, esmaspäeval tekkis juurde hootine õhupuudus. Ürgväsimus ei ole kadunud, palavik ei tõuse, ei kao, jõuetus on kohutav, perearst käskis kodus püsida ja vitamiine süüa, mõne päeva pärast uuesti helistada, et äkki saadab röntgenisse.

Mis su psüühika teeb? Kõlab puhtakujulise paanikana – ühtegi reaalset sümptomit ju ei ole (selline pisipalavik tekib ka ärritusest).

No minul on 1,5 nädalat olnud mingi imelik asi kallal. Algas meeletute külmavärinatega, palavikku ei olnud. Siis hakkas kurk kuidagi imelikult tunda andma, ei valutanud, aga neelata oli kuidagi imelik. Paari päeva möödudes oli raske hingata ja kopsud valutasid. Pikali olles oli eriti hingamine raskendatud. Pea käis tihti ringi ja ühe päeva olin ka nõrkusega voodis. Täna on juba täitsa normis olemine. Hakkasin kohe eetrit tarbima ja saun oli igapäevane asi. Olen võrukas. Ja köhatama ajas ka, aga mitte nii et kopsud väljas.

Minul on ka teistmoodi tunne kallal- kergelt keerab kõhus, kurgus kipitab ja vahepeal on tugevam pearinglus. Palavik selline 37 piirimail.
Perearsti tülitama ei hakka, ei kvalifitseeru ühestki küljest riskirühmaks, kui oleks enda valida, teeksin küll nüüd testi.

Heidi Hanso rääkis sellest Terevisioonis, vt järele.
Aga muidu:
“Jerome K. Jerome raamatust “Kolm meest paadis”

See on tõesti väga imelik, aga alati kui ma mõnd patentravimite reklaami loen, jõuan ma järeldusele, et kannatan seal kirjeldatud haiguse kõige ägedama vormi all. Igal üksikul juhul näib diagnoos täpselt minu läbielamistele vastavat.
Mäletan, kuidas ma kord Briti Muuseumi läksin, et lugeda midagi ühest kergemakujulisest haigusest, vist heinapalavikust, mida parasjagu põdesin. Sain raamatu ja vaatasin järele, mis mind huvitas; siis aga, ei tea isegi miks, pöörasin hajameelselt lehte ja hakkasin ajaviiteks teisi haigusi uurima. Ei mäleta, mis haigus see oli, millesse kõigepealt süvenesin – kindlasti mõni kohutav, laastav tõbi -, aga veel enne, kui olin pooled sümptomitest läbi vaadanud, sai mulle selgeks, et mul on see kindlalt olemas.
Mõnda aega istusin hirmust kangena; siis aga, täielikus masenduses, pöörasin jälle paar lehekülge. Jõudsin tüüfuseni, lugesin sümptomitest, sain teada, et mul on tüüfus, oli nähtavasti olnud juba mitu kuud, ilma et ise oleks teadnudki. Tundsin huvi, mis mul veel võib olla. Leidsin tantstõve, ja nagu olingi arvanud, kannatasin ka selle all. Minu juhtum hakkas mind huvitama, otsustasin sellesse igakülgselt süveneda ja alustasin tähestiku järjekorras otsast peale. Lugesin läbi malaaria ning sain teada, et põen seda ja et kriisiperiood algab umbes kahe nädala pärast. Neerupõletik oli mul õnneks ainult kergel kujul, nii et selle poolest võisin veel aastaid elada. Koolera oli mul ka, pealegi tõsiste komplikatsioonidega; ja difteeria näis mul kaasa sündinud olevat. Kohusetundlikult uurisin läbi kogu tähestiku ning ainus haigus, mida mul ilmselt ei olnud, oli põlvekedra paistetus.”

Minul täpsustamata äge bronhiit. Pikale vinduma jäänud. Sain antibiootikumid ja muud ka.