Vabandan, kustutasin teksti. Tegelikult on väga ebasobiv, et oma kaaslasest nii siia kirjutasin. Tänan toetuse ja mõistmise eest!
Aga sina oled ka haige. Sul on kaassõltuvus. Nii et otsi abi. Sa oled haige, mitte sul ei ole raske.
Minu meelest on küsimus, kui kontrollitav tal see häire on. Kui tegemist on näiteks ATH-ga, siis sellest peaks ka alustama. Kindel, et elukaaslane oma häiret lihtsalt joomise vabandusena ei kasuta? Lõppkokkuvõttes saad ainult ise otsuse teha, kui kaua sul kannatust on, kus maal on see piir, mil sa enam ei taha. Oma elu teise inimese pärast ei pea mitte keegi raiskama.
Ühiseid lapsi ei ole.
kas sinul on laps/lapsed?
kas nad elavad teiega koos?
kui sul on laps(ed), kes peavad su elukaaslasega koos elama ja tema joomasööstusid nägema/taluma, siis tuleks kaaluda eraldi elama asumist, kuni lapsed on täisealiseks saanud ja kodust lahkunud.
sina võid oma eluga teha, mida soovid, aga lapsed ei peaks küll seda tralli pealt nägema või kaasa tegema.
elage visiitsuhtes- saad eemale hoida, kui mees jälle jooma pöörab ja hoiad oma laste psühhosotsiaalse elukeskkonna puhtamana.
Igasuguste vaimsete probleemide puhul peaks alkohol siiski välistatud olema. Isegi ravimitel on see kirjas, sest see teeb olukorra veel hullemaks.
Nö diagnoosiga inimese lähedastele on tugigrupid. Ma olen ise haiglas näinud teadetahvlil, et inimesed käivadki koos, et üksteisele tuge pakkuda, et läbi ei põleks ja ise depressiooni ei vajuks. Lisaks on ka FB-is ingliskeelne grupp (võib-olla on ka eestikeelne, sellest ma ei tea).
Igatahes vajad sina ka tähelepanu, sest oled igapäevaselt tugiisik, aga sa ei tohi ka enda elu ja unistusi kõrvale heita. Kui sa ikkagi tunned, et ei näe koos tulevikku, siis ei saa jääda lahku minemata lihtsalt tema haiguse tõttu. Samas saab ka tema omalt poolt asju teha, et sul lihtsam oleks – alkohol maha jätta, käia regulaarselt arsti/psühholoogi juures. Kui praegune raviskeem ei tööta, siis tasub ikkagi teisi ravimeid ka proovida. Vahepeal tuleb vahetada lausa arsti, kes teise pilguga raviplaani üle vaataks. Kokkuvõttes saime oma peres ravimivahetusega asjad nii joonde, et tagasilangust pole mitu aastat olnud (sülitan üle õla, eks).
Vaimselt haige inimese kõrval muutud ise ka inimvareks. See kurnab täiesti ära, hullem kui lapse eest hoolitseks. Sõidad ainult lainetel, kord tipus kord põhjas ja kaotad iseenda. Põhjas olemise tunnet jääb alati rohkem. Mina soovitan loobuda. Oled edaspidi veidi aega üksi, midagi ei juhtu. Võimalik, et leiad uue, terve kaaslase. Sina teda muuta ei saa, haigus jääb ja joomine samuti. Saad vaid valida iseenda heaolu ja suhte lõpetada.
Ainult et, alkohoolik saab siiski teha ise otsuseid, kas joob või ei. Tema ei saa haiguse üle otsustada, see on geneetilise koodiga kaasas.
Kui ta pole vaimse alaarenguga, siis peaks joomine olema küll see asi, mille suhtes ta saab ise otsustada, kas teha või mitte.
Minul on küll lapsed jah. Lapsed armastavad teda ja tema armastab lapsi. Aga eks nad on juhtunud pealt nägema küll aeg- ajalt, keskmiselt 2-3 korda aastas on jama.
Minu jaoks oleks piir see, kui lapsed meest kardavad, rääkimata sellest, kui ta teistele ohtlikuks muutuda võib.
Kuidas mehe haigushood välja näevad, kas need seisnevad põhiliselt kontrollimatus joomises või muutub mees ka vägivaldseks?
Olen kergelt autistne +täiesti ebasotsiaalne introvert kuni suhtlus ei puuduta mu tööd. Tööl tulen ideaalselt toime kuna ise palju rääkima ei pea, kliendid on need kes maailma valu kaebavad. Aga kodus on köik peapeal. Köik on mehe ölgadel. Poodides ma ei käi kuna ei kesta kui inimesed tulevad lähemale kui 2m ja siis lähen juba paanikasse. Jätan ostu korvi ja könnin välja. 24/7 poes vöin käia öösel kui kauplus tyhi.Mul pole yhtegi söbrannat, olen proovinud, aga ei sobi mulle. Endast ja perest rääkimine on mulle täiesti välistatud. Samas äärmiselt ratsionaalse inimesena ei taha ka teise muresid kuulata. Need tunduvad nii tyhised ja kergelt lahendatavad (minule, päris elus inimesed ei toimi nii). Mehe ees on häbi. Hoiab nagu sitta pilpa peal ,aga köik mis mina tahan on, et ta ei näeks mind. See on tulnud viimase 5 aasta jookul. Abielu seljataga 22 a. Aga nagu mu hr doktor ytles..aastatega see vöib hullemaks minna. Mul on oma tuba. On algusest peale olnud oma voodi sest ma ei kannata teise inimese hingamist enda körval. Metros, bussis, rongis väldin kellegi körvale istumist..ta krt hingab ju. Medikamente olen proovinud köike mida on pakutud, möni aitab – möni ei, önnelikuks tegevaid tablette mulle ei kirjutata kuna ma pole otseselt sihtryhm. Ise olen eluga äärmiselt rahul. Välja arvatud see, et mehe elu olen tuksi keeranud (ta kyll teadis algusest peale mis tuleb). Ei tunne masendust, lihtsalt ei taha inimkontakte. Viimase paar aastat olen vältinud ka mehe puudutusi, töeliselt ebameeldiv. Välje ma seda muidugi ei näita sest armastan teda. Lihtsalt loodan, et yhel päeval tuleb tal möistus pähe ja lendab nelja tuule poole.
Ega ta tsükleid ei joo?
Minu isa pani nii 2 korda aastas, jubedad nädalad lapsepõlvest mida meenutada.
