Mul on ema 78 ja õnneks kuulab mind. /—/
Enne vaktsineerima minekut helistas ema mulle ja ütles,/—/
Õnneks selgitusele, et sul palju kaasuvaid haigusi ja sa pead vaktsineerima sain ta kiiresti nõusse. /—/
Teemad mida olen pidanud ümberlükkama: /—/
Õnneks usaldab mind ja kuulab ja usub mida mina räägin.
Oota, ma ei saa nüüd aru: kumb teist on ema ja kumb on laps?
Kas su ema on 78-aastaselt juba dementne, või on muidu nõrgamõistuslik?
Kui ei, siis miks sa suhtud temasse nii üleolevalt ja usud, et sina tead kuidas on, tema aga on loll, kellel pole õigust omada omaenda arvamust ja ta tuleb igal juhul ümber veenda arvama just täpselt niimoodi nagu sina? “Õnneks”?
Kas sa ise tahad, et kui sina saad 78, siis sinu lapsed suhtuvad sinusse samamoodi ja teevad sinu eest otsuseid?
Miks sa ei või oma ema austada ja lasta tal teha oma otsused ise?
Vastik on selline täiemõistuslike vanainimeste patroneerimine/matroneerimine.