Teema: Kellel veel koolilaps ei saa taskuraha, sest koolis lunitakse temalt raha?

kasvatama peaksid ikka oma last, mitte tormama kooli kaebama. lapsele tuleb selgeks teha, et oma raha teistele ei anta ja kõik.

Mina käisin nõuka ajal koolis ja kõigil oli taskuraha, summad olid erinevad.

Mina sain taskuraha ema palgapäeval ja vahest natuke isalt. Sõbrannade sünnipäevadeks anti raha eraldi.

Minu lastel on taskuraha aga nad ei tassi seda kooli kaasa ja kooli puhvetist osta tohivad vaid need, kes peale kooli otse trenni lähevad.

Kui teil koolis pommitakse, siis tuleb koolipersonali seda teavitada ja asjaga tuleb suurelt tegeleda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tänan vastuste eest!

Mulle tundub, et mu laps ei adu lihtsalt raha väärtust – et klassikaaslasele 20 sendi andmine võrdub sama kui nätsu või kommi andmisega. Ja tuli välja, et teised ka ikka ostavad seal puhvetist maiustusi ja annavad temale ka igapäevaselt, ilma küsimata! No tõesti jääb mulje, et ostetakse vaid ostmise pärast ja keegi neist lastest raha väärtusest matsu ei jaga. See, et vanemad räägivad, et raha tuleb vanematele kätte raske tööga, on nende jaoks vaid üks teoreetiline blaa-blaa-blaa. Arvatavasti saab laps raha väärtusest aru alles siis kui tal avaneb võimalus ise esimest korda raha teenida. Ja millega võiks 9-aastase raha teenima panna? Nõudepesuga? Toa koristamisega? Hm.

[/tsitaat]

Just, pane ta raha teenima. Minu 1.klassi poisil on koolis sama teema. Ta ise on jutu sees maininud, olin päris üllatunud, sest poleks unes ka selle peale tulnud, et juba 1.klassis niimoodi sõpru ostetakse. Õnneks on minu laps enesekindel olnud, tegime talle sügisel raha väärtuse selgemaks ja nüüd ta naljalt oma teenitud rahast ei loobu. Ja ka sõbrad on endiselt alles.
Mees selgitas poisile raha väärtust niimoodi, et kui inimese tunni töötasu on umbes selline ja mingi asi maksab u niipalju, siis arvutame koos, kui palju ta peab selleks tööd tegema, et asja osta saaks. Ja ka praktilisemalt – leppisid kokku, et proovi mõttes saab poiss iga kodus majapidamistöid tehtud tunni eest 1 euro – peale ei käinud, ainult vabatahtlikult appi tuldud tööd läksid arvesse. Sellised pisiasjad, nagu põrandate puhastamine tolmuimejaga, lume lükkamine jne, issi tegi kodus palju remonti ja abi läks ikka vaja. Saigi asi selgemaks, ja tundub, et poisil läks endal ka kergemaks – raha ei ole enam üks umbmäärane ühik, vaid nüüd oskab juba sentide väärtust ka hinnata.
Vähemalt meie peres see toimis/toimib. Enesekindlust teile ka!

mul on par lugu, kus ma ei oskagi midagi vastata. lugu 1. laps räägib et kui ta ei anna midagi, mis on tema oma teisele lapsele, siis teine ei ole enam ta sõber. nii olen üksi ja kurb. kui räägin et need pole ka mingid õiged sõbrad, siis laps ütleb et aga siis polegi mul sõpru ja ma olengi üksi. ütlen et see ongi siis parem. laps: aga mulle pole see parem, kui ma olen üksi.
mida kosta?
teine lugu on lapse headusega. temal on midagi, nt raha. teistel pole. ja ta lollike annab seda heast südamest. no nagu heategevus või nii.
mida ma siis õpetan? ära anna? ära ole lahke?
niimoodi oma teenitud rahaga saab laps ehk kiiresti selgeks, et raha on töö eest saadav tulu ja ei tule kergelt. nii me täiskasvanud olemegi oma rahas nii kinni, et ei raatsi isegi abivajajatelegi anda.
annab mõelda nii ja naa. mis on õige, et ei kasvaks kibestunut täiskasvanut. aga samas oleks lahke ja hea enesehinnanguga?
et annetamine ja andmine toimub vaid siis kui keegi hakkab surema rahapuudusesse. nt koerad varjupaigas, mõni inimene, kelle ravi maksab palju? kommi puudusesse ei sure keegi. nii seletada või?