Teema: kellel võrdlemisi hilja süütus läinud…

Madala enesehinnangu tõttu ei jää küll ühelgi naisel seks tegemata. Pigem jääb see tegemata liiga kõrge enesehinnangu tõttu.

Enne 24a saamist tõesti ei tundnud tungivat vajadust mehe järele – mul lihtsat ei olnud kedagi, ja ma eriti ei otsinud ka. Siis tuli esimene suur armumine ja nii ta lihtsalt läks.
Suguline küpsus tuleb ju varakult (alates 13-14.eluaastast juba), aga vaimne küpsus sageli hiljem. Mina hakkasin alles 21-22 aastaselt vastassugupoole vastu huvi tundma.

Mida rohkem muud tegevust, seda vähem kiheleb. Rohkem kiheleb tavalisest madalama hariduse ja hobideta tüdrukutel. Erinevalt loomast suudab inimene ka peaga mõelda ja mitte kihelusele järgi anda, kui puudub võimalus lapse kasvatamiseks. 100% kindlalt vahendit pole ju teatavasti olemas.
Samuti kiheleb vähem, kui pole veel alustanud – soovitav seda oma lastele õpetada.
Paljud tüdrukud ei kaotagi süütust selepärast, et nii hirmsasti kiheleb, vaid seetõttu, et teised on ju juba \”seda teinud\” või poiss ähvardab maha jätta, kui keppi ei saa.

Mitteatraktiivsetel naistel on vähem võimalusi meeste seas. Ja nende väheste seast soovivad nad leida parimat. Seega lükkub esimene kord väga kaugele.

Mis kuradi häda või vajadus peaks olema alaealisel kepi järele? Milles see siis tõesti väljendub? Tõesti kohe füüsiliselt kiheleb?
Kui see tõesti nii on, siis on see nende inimeste õnnetus.[/tsitaat]

Ega see polegi miski kuradi häda. Sa vaata, kuidas asjad põlvest põlve on läinud, vanasti mindi üldse esimesele peikale kohe mehele, abiellumiseiga saabus tütarlapsel 19 aastaselt. Aga see samane vanus või õigemini paar aastat varasem aeg isegi, 17-18 a vanune inimene on eas, kus hakkavad tekkima intiimsuhted, see on lihtsalt füsiloogia, psühholoogia ja muu eluosa. Ma mäletan isegi, kuidas meie väga tark psühholoogiaõppejõud arengupsühholoogias meile sellisest asjast rääkis. See pole häbiväärne, see on normaalne, kui selles eas juba väga igatsetakse vastassugupoole puudutusi, kallistusi ja enamatki. Ja pigem on erandlik, kui hilisteismeline sellist tähelepanu veel ei otsi.

Sa teemaalgataja oled asjast valesti aru saanud. Süütuse kaotamist pole võimalik planeerida. Samuti pole siin mingit pistmist koduse kasvatuse või muude tõekspidamistega. Kõik on kinni juhuses. Kas see juhus saabub 16aastaselt või 22aastaselt. Lõpuks nagunii tuleb esimene suur armumine inimesesse, keda saab reaalselt käega katusuda ja kes hakkab sind voodisse meelitama. Minul saabus see alles 22aastaselt.
Seksuaalsusega pole siin samuti midagi pistmist. 5aastaselt juba vahtisin poisse ja olin isegi ühte ilusasse vanemasse poissi veidi armunud. Armunud olin ka ühte klassivenda ja seda ikka mitu aastat. Tema muidugi sellest midagi ei teadnud. Olin hall hiireke, kes pidudel ei käinud, poistega tantsida ei julgenud. Olin tagasihoidlik. Hiljem said takistuseks juba raha ja linnast kaugel elamine. Samuti polnud selliseid sõbrannasid, kes mööda ööklubisid oleks ringi traavinud. Kõik olid korralikud ja õppisid koolis hästi. Peikasid polnud kellelgi. Need tekkisid mõnel alles keskkooli lõpus.
Samas orgasmid avastasin enda jaoks juba 15aastaselt. Vahepeal olin lausa sellest sõltuvuses. Ju siis ikka oli mingit seksuaalsust. Veidi hiljem olingi väga kurb, et mul kedagi pole. Mind hakati alles märkama, kui olin üle 18 aasta vana. Võõrad mehed tulid juurde ja sosistasid kõrva, et olen ilus tüdruk. Enesehinnang hakkas tõusma. Mind hakati märkama, aga seda tegid veidi vanemad mehed. Ülikool oli jälle nii, et kooli ja koju õppima. Seal tutvusi meeste hulgas ei tekkinud. Üks ujus küll küljealla, aga temast hoidsin ise eemale. Muutusin väga valivaks. Tööl olid ainult abielumehed, kellega sai ikka päris palju flirditud. Olin muutunud tegijaks, aga keegi ei teadnud, et mul kedagi pole ning olen süütu. Minu käitumisest see välja ei paistnud. Meeldisin peaaegu kõigile ja paaril korral üritati mind voodisse meelitada. See ei õnnestunud. No ja 22aastaselt ma libastusin. Armusin ära ja lasin sel juhtuda. Kaks kuud mind moositi. Mees tõenäoliselt ei saanud arugi, et ma süütu olen. Seks mehega ei pakkunud mulle midagi. Oskamatu mees oli, aga ma olin ju armunud.
Alles oma abikaasa avas mu silmad, et seks võib olla ikka väga rahuldustpakkuv. Naudin seksi ka 30ndates eluaastates. Minu abikaasa ei saa ka aru, kuidas mul õnnestus nii kaua süütu olla. Ta mõnikord kahtleb mu jutus. Aga veel kord. Kõik on juhuses kinni. Kui noor tüdruk on selline inetu pardipoeg enda meelest, natuke madala enesehinnanguga, siis poisid ei märka teda. Kui tüdrukust sirgub ilus tüdruk, siis muutub see enesehinnang juba nii kõrgeks, et meestele vaadatakse ülalt alla ja igasugune tolgus ei sobi. Seksuaalvajadused on näpuga rahuldatud. Nüüd otsitakse juba meest, kellega pere luua.
Nüüs siis said ammendava vastuse, miks näiteks mina hilja süütuse kaotasin.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]

issand küll, kas sa abiellusid orgasmi pärast v? ma ka ei saa orgasmi, aga armun ja aramastan ja abiellun ikka[/tsitaat]
No ilmselt pole seks su jaoks ju väga oluline ka siis, kui sa ei saa. Kõik naised on võimelised saama. Ja kaua see meeski jaksab, suht alandav tema jaoks ju selline olukord.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]

mismoodi minu orgasmiprobleem mehe jaoks alandav peaks olema???
aga ei olegi seks eriti oluline, ja ega mees ka ei jaksa, väsib peale paari tõuget ära ja teeb endale ise käega edasi[/tsitaat]
Mees tunneb end ürgmehena, kui ta saab naist rahuldada, see paitab egot.

No teil ju veab siis, kui 2 aseksuaali kokku on sattunud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

masendav kuidas inimesed elavad terve elu üksteise kõrval ega teagi kui suur osa nende suhtest on oi kui puudulik. Ju ma olen siis primaat (mis siis, et kõrgelt haritud) aga no kurat, kui seks omavahel ikka üldse ei klapi, siis ei ole nagu kooselul pointi mu arust.[/tsitaat]

ja mismoodi sellel üksinda elamisel siis suurem point on?

No sellepärast polegi läinud, et käsuta mis sa käsutad, ta sunnik ei taha ju ise ära minna:P

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Sina räägid atraktiivsusest ja sellest, et need lähevad seksobjektidena kaubaks kiiremini. Mina räägin kaunidusest ja sellest, et tõeliselt kaunid (nb kaunidus, mis algab seest) ei anna ennast lihtsalt nii kiiresti kätte. [/tsitaat]
Ehk 28-aastased süütud naised on lihtsalt hingelt ja välimuselt nii kaunid olnud, et ei anna end nii kiiresti kätte? Ole normaalne.
Räägin, et atraktiivsed saavad ise valikuid teha-see ei tähenda loomulikult, et see alaealisena peaks juhtuma-nii 17, 18 oleks ok.

Mul ei tekkinud puberteet, päevad kusuti hormoonraviga esile ja algasid 19 aastaselt. Ennem liiga palju õppisin ja käisin kahes koolis, (nagu tööl), ei jäänud aega. (Olin enne ka tõbine, kopsud haiged.) Seksuaalsus tekkis 21-22. 24 aastaselt olin juba nii püha viha täis, et tahan ja tehti tupe plastiline operatsioon– peale seda läksin proovima, siis jälle 4-5 aastat vahet jne, praegu üksi..hormoonravist loobunud

Ühed lihtsalt mõistuseinimesed ja teised tundeinimesed, arvan

[small]Laetud Püss kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu ülikoolikaaslased olid enamik kuni ülikooli lõpuni seksuaalselt passiivsed – nii poisid kui tüdrukud. Elasime ühikas pead jalad segamini aga vaatamata sellele, et võimalusi oli küll ja jäi üle ka veel, ei tulnud seks üldse teemaks. Miks? Ei teagi. Lihtsalt oli nii. Me ei mõelnud sellele.
Meie kursusel oli 24-st tudengist kooli ajal lapsevanem vaid 1 tüdruk.
Järgmine sai lapse pärast ülikooli lõppu 24-aastasena ja suurem \”möll\” läks lahti aastake enne 30-ndat. [/tsitaat]

Naljakas, kui palju on ajad muutunud. Meil oli magistriõppes valdav enamus tüdrukutest juba kooselus või abielus, mitmel lapsed saadud, mitu parajasti planeerisid. Bakas olid lastest vähesed, aga üsna palju oli neid, kes üürisid kas boyfriendiga kahekesi korterit või jagasid ühikatuba.

[small]Laetud Püss kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu ülikoolikaaslased olid enamik kuni ülikooli lõpuni seksuaalselt passiivsed – nii poisid kui tüdrukud. Elasime ühikas pead jalad segamini aga vaatamata sellele, et võimalusi oli küll ja jäi üle ka veel, ei tulnud seks üldse teemaks. Miks? Ei teagi. Lihtsalt oli nii. Me ei mõelnud sellele.
Meie kursusel oli 24-st tudengist kooli ajal lapsevanem vaid 1 tüdruk.
Järgmine sai lapse pärast ülikooli lõppu 24-aastasena ja suurem \”möll\” läks lahti aastake enne 30-ndat. [/tsitaat]

Sama siin.