Kui vanad Te olete ja kellena töötate. Kas olete ülkoolis õppinud ja sama erialale jäänud? Mõte minna ülikooli, aga ei tea küll kuidas, elan Tallinnas soov minna Tartu, pisike septembriks 9 kuune.
vanust 28. 2 last. abielus. õppinud filoloogiks. töötan sekretärina, kuna ei tahtnud tõlgiks ega õpetajaks minna. aga sekretäri ametil on päris ok palk. aga õppida pole kunagi hilja. ise tahaks õppida hoopis juuksuriks….ehk kunagi…
Miks on SINU õppimaminekuks vaja MEIE vanust ja töökohta?
Mida ühist on minu vanusel, haridusel ja ametinimetusel sinu mõttega minna ülikooli õppima?!?
oman kõrgharidust ja töötan õpitud erialal juba 15a.
aga mis see laps siia puutub?
Vanus 23 ja ootan teist last. Kui veel tööl käisin siis õpitud erialal mida ei viitsi hakata siin seletama. Ei läinud ülikooli sest ei ole lihtsalt minule. Nii kaua kui olen teadnud ei ole olnud tahtmist minna ülikooli ja ei kahetse seda üleüldse.
Mul on hetkel kõik mida ma tahta võiks olemas ja pärast teise lapse sündi kui lasteaia koht olemas lähen eriala peale tagasi tööle sest see on just see töö mida tehes olen rahul.
[small]Blonts kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vanus 23 ja ootan teist last. Kui veel tööl käisin siis õpitud erialal mida ei viitsi hakata siin seletama. Ei läinud ülikooli sest ei ole lihtsalt minule. Nii kaua kui olen teadnud ei ole olnud tahtmist minna ülikooli ja ei kahetse seda üleüldse.
Mul on hetkel kõik mida ma tahta võiks olemas ja pärast teise lapse sündi kui lasteaia koht olemas lähen eriala peale tagasi tööle sest see on just see töö mida tehes olen rahul.
[/tsitaat]
Huvitav, mis eriala see sul olla saab, kui sa pole grammi ka kusagil eriala omandamas käinud. Pakun, et sa oled saanud siis nö. õpipoisi näol väljaõppe, näiteks kondiitri või pagari ameti puhul see käib, kui just koolis ei õpi, vbl mingi logistika -või müügitöö, mida teed ajaga järjest paremini, kui oled juba töökohal mitmed asjad kätte õppinud, aga ka sealgi on ilmselt juhendajaid olnud.
Seega, ära ütle, et sa pole sisuliselt üldse õppinud, ega kahetse – ssegi on piisav õppimine teinekord. Aga nagu teemaalagataja ilmselt mõtleb, siis lihtsalt on erialasid, kuhu üldse ei saagi praktikakohta ka enne kuhugi firmasse, kui pole baasteadmisi ülikoolis omandanud.
Olin 23 ja laps oli 10k kui asusin õppima informaatikat. Praeguseks olen 30 ja töötan programmeerijana. Minu jaoks oli see kahtlemata parim valik!
35-aastane. Õppisin ülikoolis eesti keelt, töötan toimetajana. Ülikooli läksin mõned aastad pärast keskkooli lõpetamist. Ei kahetse.
Aga ma ei olegi öelnud, et ma ei ole enda eriala õppinud. Kirjas on, et töötasin õpitud erialal. Käisin 3 aastat õppimas seda aga lihtsalt ülikooli ei läinud ega lähe ka.
29aastane, õppisin ülikoolis eesti keelt võõrkeelena, ei tööta koolis palga tõttu. Töötan klienditeeninduses, teenin samasugust palka nagu õpetajad ja vaeva ei näe. Kui tööpäev lõpeb ei mõtle töö peale, ei valmista mittemidagi ette, tasuta ja oma vaba ajal. Kui riik tõstab pedagoogide palgad, siis mõtlen.
Sellise õigekirja oskusega ei tasu küll ülikooli uksi kulutama minna…
Vanust 35, lõpetasin kõrgkooli siis kui kolmas laps oli poole aastane, erialaks haldusjurist ja töötan ametikohal, mis nõuab sellist haridust. Laste kõrvalt ülikooli lõpetamine tuli vägagi kasuks, sest tööle tagasi minnes olen päris märgatava tõusu karjääriredelil teinud.
vanus 27, 2 last, töötan juba algusest peale ühe ja sam koha peal ehk siis ettevõtte juhi assistendina. Olen ülikoolis õpinud oma eriala.
Olen 28, hetkel 2,8a lapsega kodus. Enne töötasin müügisekretärina (omandatud sekretäri kutsetunnistus). Tahaks veel midagi omandada, aga ikka ei tea mis see eriala olla võiks.
olen 32, laste kõrvalt lõpetasin ülikooli IT-alal, töötan juba aastaid IT-alal ja olen väga-väga rahul.
Olen 23, õppisin ülikoolis ja töötan omandatud erialal juba mitu aastat (sh kooli kõrvalt). Siiamaani väga rahul. Ootan esimest põnni.
Olen 31a, 1 laps (kohe 3a) ja 7a abielu. Oman keskeriharidust raamatupidaja erialal ja olen oma ettevõtte omanik. Ettevõte pakub raamatupidamisteenust.
43a, õpetaja, töötan õpitud erialal. Vahepeal ca 15 aastat oli see mulle vaid lisatöö, põhitöökoht oli äriettevõttes. Aga siis jäin lastega koju ja ühtlasi tegin ära magistrikraadi (paberi pärast poleks vaja olnud, minu kunagine kõrgharidus võrdsustati nagunii magistriga, aga tundsin vajadust ajusid liigutada). Tööle naastes tegin siis kannapöörde – ettevõttest, kust lhp-le jäin, tulin ära ja asusin täiskohaga õpetama. Nüüd juba 3 a, meeldib.
Jääb mulje ,et kõik on kõrgharidusega…kas keegi enam lihttööd ei teegi?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jääb mulje ,et kõik on kõrgharidusega…kas keegi enam lihttööd ei teegi?[/tsitaat]
no mulle tundub, et teemaalgataja küsimus nagu natuke suunas vastama neid, kes ON ülikoolis käinud ja saavad siis vastavalt öelda, kas töötavad seal õpitud alal või mitte 😉
Ka väga paljud müüjad ja muu teenindav personal on kõrgharidusega. Kõrgharidus on väga elementaarne tänapäeval, kuid kindlasti väärtustatakse ühe enam ka kutseharidust 🙂
Ise kõrgharidusega (omandasin lapse kõrvalt), kuid alal töötasin enne õppima asumist mitmeid aastaid. Peale kõrghariduse saamist tulin töölt ära ja jäin vabakutseliseks. Lisaks asutasin oma esimese ettevõtte.
Usun, et ülikool avardab väga palju silmaringi, saab ka uusi tutvusi, tekivad uued ideed ja uus hingamine. Ise soovitaks kindlasti selle tee ette võtta 🙂
ja tühjendab ka kenasti rahakotti,võiks öelda ,et lausa jõhkralr-seega peab enne tööd tegema ja raha koguma -mis sellest järeldada?peab tegema ka lihttööd kõrgharidust omamata:))
Olen 32, töötan eraettevõttes keskastme juhina. Kõrghariduse omandasin Sisekaitseakadeemias Tolli eriala õppides. Nii, et töötan totaalselst erinevas valdkonnas 🙂
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
