Teema: Kerge paanika, kuidas ikkagi koguda?

Kägu kirjutas:

Jaah, seda tahangi teada, kuidas sissemaksu raha kogutud jõuaks.

Viimasele, 2 lapse rpa(nad 11 kuud vanad, piim endiselt põhitoit)+ mähkmed 300€ iga kuu + riided, märjad salfakad, mingi aja tagant uus mänguasi, teeb kuus keskmiselt 350€ nende peale, rääkimata hooaja vahetumisel/ välja kasvamisel uued kombekad, sooja hoidvad alusriided jne lähevad kahe lapse peale 100€ minimaalselt iga paari kuu tagant.
300€ üür + 110€ kommunaalid
340€ toit
55€ järelmaks + 60€ telefoniarved kahel + 30€ nett ja telekas
200€ bensiin
Koju pesupulber+ pesu pehmendaja,wc paber, majapidamispaber, hambapasta, puhastusvahendid, üritame iga kuu ka mōne lauanōu/poti/pesukorvu osta, sest üürikas oli kõike täpselt 1tk,läheb u 40€
Lapsehoidja 50€
Hügieenitarbed ehk shampoonid, kreemid, mul iga kuu ntks läätsed, mehel ja mul ziletid, riidekappi pidevalt midagi vaja,apteegist vitamiine, minul spetsiaalsed ravimid,lastele iga kuu apteegist midagi, iga kuu erinev summa, aga keskmiselt hügieenitarvetele läheb 70-100€, tundub ulmeliselt suur summa, peaks ju vähemaga saama?
Kuidas me 1000€ saame läbi aetud? Üldse mitte halvaga, lihtsalt ma ei oska ega saa aru, kusjuures riideid ostame odavalt, hügieenitarbed tavalised, ei midagi luksuslikku, apteegis vitamiinide kulub 20€min(raud + d vit + magneesium, mul nendest puudus haiguse tõttu), kuskil kulmudes, küüntes, ripsmetes ma ei käi. Ma ei tea, muidugi võiks vitamiine mitte osta ja shampoone ja muid produkte neid kõige-kõige odavamaid, kas siis teised nii teevadki?
Siis lisame 150€ hooldekodu eest panustame, 100€ meelelahutus, rääkimata ootamatutest kuludest või a la sünnipäeva kink kellelegi..
Suudad need kulud 1000€ taandada, annan kasvōi rahalise preemia.

Esiteks tahan sulle ütelda, et kaksikud ongi palju kulukamad kui kaks erivanuses last. Kõike läheb topelt, riideid, mähkmeid, ka kõiki mänguasju on vaja topelt, sest ühel on alati vaja just seda mänguasja, mis parasjagu teise käes on :D.

Sellegipoolest tundub lastele minev igakuine 350 (mis ei sisalda üleriideid ja ravimeid!?!) täiesti ulmeline. OK, mähkmed on kallid, aga praegu peaks olema seis juba selline, et lapsed enam iga paarikümne minuti tagant ei pissi-kaka ja mähkmelööve ka enam nii kergelt ei teki, ei pea enam superimavaid imepehmeid ostma: vali odavam mark. Saladuskatte all võin ütelda, et Brittoni mähkmetes kasvanud kaksikud hakkasid ise potile küsima 1a3k ja 1a4k vanuses, Liberos kasvanud laps on veel 2-aastaseltki mähkmetes. Selle RPAga on ka nii, et eks sa ise pead vaatama, palju nad seda tegelikult vajavad ja kui palju on asi kinni harjumuses. Kui ma kaksikutele andsin algul RPAd lisaks, siis selles vanuses oli mu lastel lisatoit asendanud RPA, aga rinda andsin edasi.
Igakuised mänguasjad on kindlalt kokkuhoiukoht. Täiesti mõttetu on neid titemänguasju kokku kuhjata, mõtle parem läbi, millised erinevat liiki mänguasjad peaks olemas olema (nt erinevad tähtedega puuklotsid, millest saab algul torni laduda ja hiljem tähti õppida; mõtle, mida saab ise teha (kõristiks näiteks herned või makaronid pisikesse plastpudelisse ja kork kuuma liimiga peale, et laps sisu kätte ei saaks). 1. aasta sünnipäev on tulemas, mõtle läbi järgmise aasta perspektiivis vajalikud mänguasjad ja tee soovituslik kinginimekiri. Aastasele lapsele mõeldud titekat nänni pole mõtet lasta kinkida, lapsed kasvavad sellest kolast ruttu välja.
Riietega on ka nii, et mõtle välja miinimum asjad, milleta ei saa, ja ära osta asju, lihtsalt sellepärast, et mõni asi nunnu on. Kaksikute puhul tasuvad ka multipakid ära (nt 7 sarnast body ühes pakis). Minul oli kasutuses ühe lapse kohta 3 komplekti riideid (body või pluus ja püksid), iga õhtu läksid kiirpesuks pesumasinasse ja hommikul võtsin nöörilt kuivad riided lastele selga. Igaks juhuks oli varus ka mõni numbri jagu suurem riideese juhuks, kui mõni päev rohkem riideid kulub. Kui sul jääb lastest üle (jäävad väikseks) kandmiskõlbulikke igapäevariideid, siis oled neid liiga palju ostnud. Meriinovillast pesu olen ma ka alati suurema numbri ostnud (vankris magaval lapsel on suurusest suva, peaasi, et soe on ja ka suuremal lapsel võib pesu nõks suurem olla), mul näiteks paarikuused olid 68 nr komplektis ja siis vastu kevadet nr 90 peenvillast aluskombes, mida kandsid ka terve järgmise talve, edasi suurus 104, siis 116 jne.

Teadmata teie ülejäänud pere olukorda, tundub mulle kummaline, et olukorras, kus peres on pisikesed kaksikud ja ees on ootamas aeg, kui vanemahüvitist enam ei maksta, ent üks vanematest veel tagsi tööle minna ei saa, oodatakse panust vanaema hooldushaigla arvete tasumiseks sellises summas. Uskumatu! Samuti tundub täiesti priiskamisena 40 eurone kink emale/ämmale. Inimesele, kellel võimalus ise endale kõik vajalik soetada, tundub see totaalse priiskamisena olukorras, kus iseenda elu sisseseadmiseks oleks vaja raha koguda. Kui tegemist on inimesega, kes ise ennast vaevu ülal peab, siis on muidugi teine lugu, kui kinkida selles summas mõni hädavajalik asi. Aga ikkagi on siin kokkuhoiukoht. Kingitused perele/sõpradele, kes ise endale kõike lubada saavad, olgu pigem sümboolsed kui kallid.

No ja kogu meelelahutusega on nii, et te peate ise läbi mõtlema, mis on teie jaoks olulisem, kas raha korjamine sissemaksuks või teatud hulk meelelahutust. Meelelahutust peab olema täpselt nii palju, et elu ei tundu mõttetu närutamisena, aga et ka kogu raha sellele ära ei kuluks.

Kägu kirjutas:

Kuna siin foorumis on enamjaolt minust elukogenumad inimesed või sama vanad suured targutajad, kuulaks hea meelega, mis ma valesti teen. Päris tõsiselt.
Loen siit-sealt, et 10% kogusissetulekutest saab inimene ükskõik mis palga puhul kõrvale panna ja siis vaatan meie pidevalt kahanevat rahavaru ja olen päris ahastuses. Kokku on meil mehega sissetulekud minimaalselt 1900€ iga kuu, kuna ta saab päris tihti preemiat, mis kõigub 150-400€ vahel, on iga 3 kuu tagant sissetulek selle võrra kõrgem. Meil on kaks last, aastased kaksikud. Raha oleme kōrvale pannud ca 10 kuud, sellest momendist, kui mees magistri lõpetas ja tööle sai, ennem lapsi käisime mõlemad ülikoolis ja selle kōrvalt poole kohaga tööl, säästud kulusid beebidele vajaliku soetamiseks. Lapsed polnud planeeritud, aga oleme nende üle ilmselgelt üliōnnelikud.
Väljaminekud, ilma milleta ei saa, on iga kuu 1500€ eest, seal hulgas siis toit, üür, kommunaalid, laste peale kuluv, bensiin, arved.Reaalselt aga kulub u 1800€, mille sees apteegikulud, 50€ lapsehoidja, et saaksin 2x kuus füsioteraapias käia, 100€ olen arvestanud meelelahtusele, ehk külas käies külakosti, kord kuus käib mees sōbraga paariks tunniks väljas, kord kuus mina sõbrannadega, kord kvartalis teatrisse/kontserdile, vahel käime kahekesi muuseumis ja kohvil,kord nädalas lastega ujulas,meelelahutuseelarves ka ühe ajakirja igakuine tellimus ja nädalalehe tellimine. Mõlemad oleme karsklased ja ei suitseta. Lisaks üritame rahaliselt toetada mehe vanaema hooldekodukulu. Aga muidugi juhtub iga kuu midagi, mis eelarvesse arvestatud polnud, see kuu pidime 240€ eest autot parandama(enamus tegi mees ise, aga varuosad ka maksavad) pluss mehe emale sünnipäeva kink 40€, eelmine kuu olid lapsed kuu aega jutti haiged, kokku 3 erinevat haigust,koos inhalaatori ostuga(muidugi kasutatult) ja apteegikäikudega läks 120€ rohkem, kui muidu apteegieelarvesse planeeritud, detsembris läks lisaks jõulukinkidele katki ka külmik,aprillis aeguvad nii minu kui mehe ID kaart ja pass, jälle 100€..
mu point on see, et need ootamatud kulud katame ju kõrvalepandud raha eest(need kuud, kus mees rohkem saab, paneme kohe kōrvale, sünnipäevadeks saadud raha koheselt kõrvale jne)
Aga iga kuu paistab mingi ootamatu, erakorraline asi ette tulevat ja kui ei tule,siis üle 100€ ei ōnnestu 1900€ sissetulekuga kōrvale panna. Kuidas meil siis üldse midagi kogunema peaks, nimekiri asjadest, mida vaja, pidevalt kasvab ja tundub, et suurteks asjadeks (oma kodu sissemaksu raha, uuema auto ost, et praegust pidevalt parandama ei peaks, tegu 15 aastat vana isendiga, pulmad jne) ei hakkagi meil enne raha olema, kui mina viimast aastat ülikooli ära ei tee ja veidigi rohkem, kui praegu sisse tooma ei hakka(üle 800€ on raske minu alal teenida, eriti värskelt ülikoolist tulnuna, tegu sotsiaalalaga, mis ülimalt hingelähedane).
Ma ei tea, kust kokku tōmmatata ja samas ellu jääda, meelelahutuskulu 50€ peale? Ei kujuta ette, et selle kulu nulli saaks, mis elu see on, kui kunagi mitte midagi ei tee? Niigi teeme nii vähe ja odavalt, kui võimalik, jätta ajakirja tellimus ära? Toidu peale kulub ca 340€, kokkan mitmekülgselt ja tervislikult, saaks palju odavamalt, aga toidu kvaliteet ka ju maksab midagi. Kõige odavamat wc paberit osta? Shampoonid kõige odavamad? Üürikorterit Tallinnas pole võimalik odavamalt saada kui meil, 300€ maksame korraliku suurema kahetoalise eest.
järelmakse on ainult üks, 55€ iga kuu mehel mingi 3 aastat tagasi võetud laen lolli peaga, see saab aasta pärast maksutud, muud asjad oleme otse välja ostnud. Vōi polegi vōimalik nii madala sissetuleku juures normaalselt elada, kui soovida üle 100€ kuus kōrvale panna? Eriti muserdav on see, et sōbrannal sama vana laps, teenivad mehega kahe peale 1400€, aga isegi nemad suudavad 50-100€ kuus säästa, muidugi selle arvelt, et nad reaalselt ka kuskil ei käi ja vanemad aitavad lapsele asju osta, autoga nad ka ei liikle(meie puhul vōimatu, mees 40 km kaugusel tööl).
Ma ei tea, kas mina olen idioot, et loodan 1900€ kahte last kasvatada, normaalset sööki süüa, vahel midagi kultuurset teha ja selle juures 250€igo kuus kõrvale panna? Kas teised siis ei teegi neid asju? Meil pole autoliisingutki, jummala eest!
Iga tseki ja kulu kirjutan üles, kuu lõpus vaatan kõik üle…
Sooviks lihtsalt teada, et kuidas teised elavad ja hakkama saavad. Kus ma vea teen? ????

Kõik algab sellest, et teie mõtlemine on juba vale, praegu te püüate mõelda, kuidas olemasoleva rahaga lahedalt välja tulla, aga normaalne mõtlemine oleks see, kui te mõtleksite, kuidas raha juurde saada. Kui teil mõlemal on lausa magistrikraadid, siis mis asi hoiab teid väikesepalgalisel tööl? Lapsed kaheselt sõime ja siis kandideerima tasuvamatele töökohtadele.

segasumma kirjutas:

Teie pere peab välja mõtlema, kas soovite igapäevast normaalset elu üürikas või kolm-neli aastat jäledat virelemist selle nimel, et oleks oma kodu. Ja siis ei lähe ka mitte normaalseks tagasi, vaid lihtsalt natuke paremaks.

No mida – laste veega pesemine, neile pudru ja juurvilja keetmine, ifööni asemel tavalise telefoni ostmine jne on “jäle virelemine”??

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kuna siin foorumis on enamjaolt minust elukogenumad inimesed või sama vanad suured targutajad, kuulaks hea meelega, mis ma valesti teen. Päris tõsiselt.
Loen siit-sealt, et 10% kogusissetulekutest saab inimene ükskõik mis palga puhul kõrvale panna ja siis vaatan meie pidevalt kahanevat rahavaru ja olen päris ahastuses. Kokku on meil mehega sissetulekud minimaalselt 1900€ iga kuu, kuna ta saab päris tihti preemiat, mis kõigub 150-400€ vahel, on iga 3 kuu tagant sissetulek selle võrra kõrgem. Meil on kaks last, aastased kaksikud. Raha oleme kōrvale pannud ca 10 kuud, sellest momendist, kui mees magistri lõpetas ja tööle sai, ennem lapsi käisime mõlemad ülikoolis ja selle kōrvalt poole kohaga tööl, säästud kulusid beebidele vajaliku soetamiseks. Lapsed polnud planeeritud, aga oleme nende üle ilmselgelt üliōnnelikud.
Väljaminekud, ilma milleta ei saa, on iga kuu 1500€ eest, seal hulgas siis toit, üür, kommunaalid, laste peale kuluv, bensiin, arved.Reaalselt aga kulub u 1800€, mille sees apteegikulud, 50€ lapsehoidja, et saaksin 2x kuus füsioteraapias käia, 100€ olen arvestanud meelelahtusele, ehk külas käies külakosti, kord kuus käib mees sōbraga paariks tunniks väljas, kord kuus mina sõbrannadega, kord kvartalis teatrisse/kontserdile, vahel käime kahekesi muuseumis ja kohvil,kord nädalas lastega ujulas,meelelahutuseelarves ka ühe ajakirja igakuine tellimus ja nädalalehe tellimine. Mõlemad oleme karsklased ja ei suitseta. Lisaks üritame rahaliselt toetada mehe vanaema hooldekodukulu. Aga muidugi juhtub iga kuu midagi, mis eelarvesse arvestatud polnud, see kuu pidime 240€ eest autot parandama(enamus tegi mees ise, aga varuosad ka maksavad) pluss mehe emale sünnipäeva kink 40€, eelmine kuu olid lapsed kuu aega jutti haiged, kokku 3 erinevat haigust,koos inhalaatori ostuga(muidugi kasutatult) ja apteegikäikudega läks 120€ rohkem, kui muidu apteegieelarvesse planeeritud, detsembris läks lisaks jõulukinkidele katki ka külmik,aprillis aeguvad nii minu kui mehe ID kaart ja pass, jälle 100€..
mu point on see, et need ootamatud kulud katame ju kõrvalepandud raha eest(need kuud, kus mees rohkem saab, paneme kohe kōrvale, sünnipäevadeks saadud raha koheselt kõrvale jne)
Aga iga kuu paistab mingi ootamatu, erakorraline asi ette tulevat ja kui ei tule,siis üle 100€ ei ōnnestu 1900€ sissetulekuga kōrvale panna. Kuidas meil siis üldse midagi kogunema peaks, nimekiri asjadest, mida vaja, pidevalt kasvab ja tundub, et suurteks asjadeks (oma kodu sissemaksu raha, uuema auto ost, et praegust pidevalt parandama ei peaks, tegu 15 aastat vana isendiga, pulmad jne) ei hakkagi meil enne raha olema, kui mina viimast aastat ülikooli ära ei tee ja veidigi rohkem, kui praegu sisse tooma ei hakka(üle 800€ on raske minu alal teenida, eriti värskelt ülikoolist tulnuna, tegu sotsiaalalaga, mis ülimalt hingelähedane).
Ma ei tea, kust kokku tōmmatata ja samas ellu jääda, meelelahutuskulu 50€ peale? Ei kujuta ette, et selle kulu nulli saaks, mis elu see on, kui kunagi mitte midagi ei tee? Niigi teeme nii vähe ja odavalt, kui võimalik, jätta ajakirja tellimus ära? Toidu peale kulub ca 340€, kokkan mitmekülgselt ja tervislikult, saaks palju odavamalt, aga toidu kvaliteet ka ju maksab midagi. Kõige odavamat wc paberit osta? Shampoonid kõige odavamad? Üürikorterit Tallinnas pole võimalik odavamalt saada kui meil, 300€ maksame korraliku suurema kahetoalise eest.
järelmakse on ainult üks, 55€ iga kuu mehel mingi 3 aastat tagasi võetud laen lolli peaga, see saab aasta pärast maksutud, muud asjad oleme otse välja ostnud. Vōi polegi vōimalik nii madala sissetuleku juures normaalselt elada, kui soovida üle 100€ kuus kōrvale panna? Eriti muserdav on see, et sōbrannal sama vana laps, teenivad mehega kahe peale 1400€, aga isegi nemad suudavad 50-100€ kuus säästa, muidugi selle arvelt, et nad reaalselt ka kuskil ei käi ja vanemad aitavad lapsele asju osta, autoga nad ka ei liikle(meie puhul vōimatu, mees 40 km kaugusel tööl).
Ma ei tea, kas mina olen idioot, et loodan 1900€ kahte last kasvatada, normaalset sööki süüa, vahel midagi kultuurset teha ja selle juures 250€igo kuus kõrvale panna? Kas teised siis ei teegi neid asju? Meil pole autoliisingutki, jummala eest!
Iga tseki ja kulu kirjutan üles, kuu lõpus vaatan kõik üle…
Sooviks lihtsalt teada, et kuidas teised elavad ja hakkama saavad. Kus ma vea teen? ????

Kõik algab sellest, et teie mõtlemine on juba vale, praegu te püüate mõelda, kuidas olemasoleva rahaga lahedalt välja tulla, aga normaalne mõtlemine oleks see, kui te mõtleksite, kuidas raha juurde saada. Kui teil mõlemal on lausa magistrikraadid, siis mis asi hoiab teid väikesepalgalisel tööl? Lapsed kaheselt sõime ja siis kandideerima tasuvamatele töökohtadele.

minu jaoks on normaalne mõtlemise see, et tarbetuid asju ei osteta.

Defineeri tarbetu. Minu jaoks on nt Tallinna kesklinnas elades ka auto tarbetu ja mul ei ole seda, vaatamata sellele, et mul on 2 last ja maakodu ühes teises Eesti maakonnas – saan edukalt ilma isikliku autota hakkama. Tegelikult on ka reisimine nt tarbetu, sest ilma reisimiseta saab edukalt ära elada.

Kägu kirjutas:

segasumma kirjutas:

Teie pere peab välja mõtlema, kas soovite igapäevast normaalset elu üürikas või kolm-neli aastat jäledat virelemist selle nimel, et oleks oma kodu. Ja siis ei lähe ka mitte normaalseks tagasi, vaid lihtsalt natuke paremaks.

No mida – laste veega pesemine, neile pudru ja juurvilja keetmine, ifööni asemel tavalise telefoni ostmine jne on “jäle virelemine”??

Ei, ei, ma ei mõelnud seda. Need näited on natuke kontekstist välja võetud. Virelemine on see, kui pead iga asjaga muudkui kokku hoidma, aga sul puudub vastavasisuline tahe või oskus. Nagu näiteks osad inimesed ei suuda suitsetamisest loobuda, teised ei suuda dieeti pidada. Ilmselt teemaalgatajal puudub säästmisvõimekus. Minul ka. Seega mõistan suurepäraselt, kuidas see tuju rikub, kui hoolimata töörabamisest endale mitte midagi lubada ei saa.
Ehk et siis hoiame igalt poolt kokku – söögi arvelt, lõbustuste arvelt, asjade arvelt, laste arvelt ja enda arvelt – see ongi ju jäle virelemine. Mõni inimene ei näe selles probleemi, ja veel kaifib sellist kokkuhoidu. On ju suur rõõm näha, kuidas raha kasvab.
Võin siia ka näite tuua. Mul on väga rikas onu. Rikas on ta aga seetõttu, et igalt asjalt kokku hoiab. Juba aastakümneid. Mäletan, kui lapsena läksime kahe perega mõneks päevaks väljasõidule Saaremaale. Minu rikas onu ei lubanud oma perel minna ei restorani ega osta poest grillimiseks šaslõkki. Kallis ju! Sõid kõige odavamaid grillviinereid. Meie – mitte just kõige jõukamad – nautisime reisi ja sõime, mida soovisime. Kurb oli aga teise pere lapsi vaadata. Jagasime nendega oma liha. Mõtlemise koht.
Mõni inimene elab seda väga üle, kui isegi väljas söömas käimine on luksus ja igapäevaselt muudkui koonerda, koonerda ja koonerda. No ei ole tore.
Küll aga saab tark inimene oma vigadest aru ja seepärast pole mõtet ka halada, kuidas säästmine ikka ei õnnestu. Kui ikka säästugeen puudub, tuleb leppida sellega, et sääste pole. Kui aga nüüd on hädasti sääste vaja, siis tuleb oma elukorraldus ajutiselt ringi teha ja ennast psühholoogiliselt ette valmistada, et mingi aeg ongi krdima raske.

Ilmselt läheb teil päris palju raha pudi-padi peale, mille märkamatult ostad, aga milleta väga hästi hakkama saaks. Mida näiteks sisaldab see teie pidev “apteegikulu”? Ostan ka D-vitamiini, endal üks retseptiravim, mida pean võtma, lastele talveperioodil vitamiinid, aga iga kuu seda kulu ju ei ole.

Ise mäletan, et see aeg, kui olin lastega kodune (lapsed on 1,5-aastase vanusevahega, kodus olin kokku 4 a järjest), oli elada väga odav, st pere püsikulud palju madalamad kui siis, kui lapsed lasteaeda läksid (praegu näiteks läheb ainuüksi laste lasteaiaarvetele + ringidele + suurema eelkool kuus umbes 250 eurot). Riietele-jalanõudele ka tegelikult laste puhul väga palju ei kulu, meil on praegu nad peaaegu ühepikkused ja jalanumber üks, nii et peame ostma topelt, nagu kaksikute puhul, aga üleriided ostan järgmiseks aastaks ette, muud asjad (T-särgid jmt on samuti võimalik üsna odavalt leida). Kui lapsed beebid olid, siis potile hakkasin varakult panema, mähkmeid sai osta soodukate ajal. Märgi salfakaid jmt asju ei ostnud, pesin veega. Apteegikulu väikeste lastega oli ainult see, kui oli mõnikord tõesti vaja mingit rohtu neile osta. Suurematele lastele on järelturult raskem midagi korralikku leida, aga väiksematele (kuni 2-3-aastastele) leiab vähekasutatud ja hea hinnaga asju palju.

Meelelahutus on kindlasti see, mis tasuks üle vaadata. Kas ajakirja/ajalehe tellimine on tõesti vajalik? Või kui nt on erialane või tõesti huvitav ajakiri, kas seda siis raamatukogust võtta ei võiks? Väljas käimisele kulub teil ka üsna palju. Samuti lapsehoidja – kui teda on vaja paariks korraks, kui füsioterapeudi juures käid, kas ei saaks ilma lapsehoidjate korraldada? Näiteks mees küsib töölt end selleks ajaks ära ja hoiab lapsi, ongi 50 eurot kuus kokku hoitud.

Neid kokkuhoidmise võimalusi on teil tegelikult väga palju. Uuri kasvõi seda, miks teil telefoniarve nii suur on. Enne asjade ostmist mõtle, on need ostud ikka tõesti vajalikud? Tihtipeale inimesed ostavad asju selle tõttu, et on harjunud muudkui iga kuu midagi ostma, aga suuremat osa sellest kraamist pole ju vaja.

Kirjutad, et ID-kaart ja pass mõlemal aegub. Kui pass pole otseselt vajalik, st ei plaani sellisesse riiki reisida, kuhu passi vaja on, siis taotled ainult ID-kaarti, see maksab 25 eurot.

Odavama šampooni või vetsupaberi ostmine ei ole ju ka teab mis katastroof. Vaatad vetsupaberite silte, mille rull kõige odavam tuled, ostad suurema paki ja ongi sääst olemas.

Kui tahate oma elamise sissemaksuks säästa, siis sellise “proovime midagi kõrvale panna” suhtumise asemel soovitaks mõnda aega karmi säästupoliitikat. St tõesti ainult esmavajalik, meelelahutuse jätate mõneks ajaks ära jne. Tehke kindel plaan, mis ajaks teatud summa peab koos olema. Ise korjasin esimese korteri sissemakseks raha nii ja toimis, kindlal ajaperioodil ei ostnud asju (ainult esmavajalik), ei kulutanud meelelahutusele, tegin lisatööd ja tegelikult ei võtnudki vajaliku summa kokkusaamine nii kaua, kui olin kartnud. Sedasi karmi kokkuhoidu järgides sain aru, kui palju mittevajalikke oste olin seni teinud.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Odavama šampooni või vetsupaberi ostmine ei ole ju ka teab mis katastroof. Vaatad vetsupaberite silte, mille rull kõige odavam tuled, ostad suurema paki ja ongi sääst olemas.

Tead, see saastpaber on tegelikult ikka kulukas küll. Olen kasutanud neid Säästu ja Hüva pabeteid ja käterätte – no nii nigelad ja õhukesed, et kui normaalselt tarbida, läheb vaat et rohkemgi, kui kallimat paberit. Ise ostan öökulliga ümbertöödeldud paberit (8rulli pakis) ja olen väga rahul – paber tugev ja veidije aitan keskkonda ka säästa.
Odavat šampooni aga lihtsalt ei julge pähe panna: see on siiski minu pea ja minu tervis, sellega ei riskiks.

Ega ma seda nii sõnasõnalt ei mõelnudki, et kvaliteeti vaatama ei pea, võta kõige odavam (nii palju tervet mõistust inimestel ikka on, et osadel asjadel on ju silmaga näha, et see “odav” tuleb kulukam). Me ostame ka seda Serla paberit, mis sinagi, aga soodukate ajal, ja kui suur pakk võtta tulebki juba odavam, kui mingi suvaline näiteks 4-rulline pakk võtta.

Ja töölt äratulekut annab suuremas osas töökohtades siiski nii organiseerida, et see töötajale/tööandjale mingit kahju ei tee. Käiakse ju arstil, mingeid asju ajamas jne, kui on normaalne ülemus, saab selgeks tehtud küll, et naisel on 2 x kuus füsioterapeut ja see aeg vaja last hoida. Vähemalt on mul tutvusringkonnas pered suutnud sellised käigud (kui naine lastega kodune, aga vaja tööpäeval kuskil käia) nii organiseerida, et isa on see aeg lapse või lastega. Sama oli ka meil, kui pidin kuhugi minema, sättis mees oma tööasjad nii, et tema oli see aeg lastega (vanavanemaid meil lähedal pole).

Igale asjale võib siin vastu vaielda, et see või teine soovitus pole võimalik või on jabur või tähendaks “virelemist”, mida siin paljud kardavad. Aga need väikesed asjad, mille pealt ka võib säästa, annavadki tegelikult tulemust. Tegelikkus on ju see, et kui naine läheb tööle, lapsed sõime, siis algab ju lõputu haigestumine esimesed sõime-/lasteaia-aastad, nii et ema või isa peab hakkama haiguslehel olema, sissetulekud selle võrra väiksemad jne. Neil tuleb juurde lasteaiakulu, nii et ega mingit paremat aega, millal oma kodu omafinantseeringut koguma hakata, ei tulegi.

Minu sissetulek on u 1800-2100, 800-1000 panen iga kuu kõrvale. Lapsi 3, autoliising u 180. Kütuse peale kuus u 100. Söögi ja lasteriided jm asjad ostan ise. Iga kuu ostan lastele midagi uut, enamasti 100-200 euro eest. Endale ostan ka riideid jms suht iga kuu, aga soodsamalt, üldjuhul passingi soodukaid ka lasteriietele. Lasteaiatasu u 50-65, muusikakool 50. Ülejäänu siis toidule ja majapidamistarvetele. Mõni kuu tuleb suurem väljaminek, siis panen seekord vähem kõrvale.
Mehe sissetulekuid ja rahalist panust siia ei arvestanud.

Lisan omapoolse nõuandena teemaalgatajale liituda FB grupiga Kogumispäevik – seal jagatakse väga palju häid nippe, et kuidas raha säästa ja koguda suurema eesmärgi nimel

Kui on mingi suur eesmärk nagu kodu sissemakse või pulmad, siis üldiselt inimesed nii teevadki, et elavad aasta-kaks täiesti miinimumi peal. Saavutavad niimoodi oma soovitud eesmärgi ja pärast seda saab jälle lõbusalt ja mugavalt edasi elada.

Kägu kirjutas:

Minu kuu sissetulek 1800€,

Kus nii paljude kirjavigadega inimesele nii hästi makstakse?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Minu kuu sissetulek 1800€,

Kus nii paljude kirjavigadega inimesele nii hästi makstakse?

Mõni man-Jakk vist maksab tõesti, mullegi jäi silma ????
Üldiselt oleks niisuguses olukorras mõistlik mingi kooliraha koguda ????

Seal kus hinnatakse inimese kogemusi ja teadmisi ega närita keele oskuste pärast.Sekretär-asjaajaja oli vist selle naisterahva nimi kes kirjad koostab, mina see pole. See et mul on kõrgharidus ei tähenda et ma keeleliselt tugev olen. Kus teie teate milline keeleline taust inimesel on või ka nimetagem seda puudeks kui tahate. Eesti keelt erialana ülikoolis õppinud oskavad vast ka diagnoosi mulle panna aga nii sama targutajad palun olge vait.

Issand ma ju ütlesin et ei oska eesti keelt. Arusaamisega on teil tõsised probleemid, tore et kirjutamisega pole.

Ma 3 lapsega üksikema. Pere kuusissetulek kokku u 1800€. Iga kuu panen u 500€ kõrvale, lisaks tuludeklari raha jne.
Mul õnneks ühtegi laenu, liisingut ega üürimakseid ei ole. Ainult arveid vaja maksta u300-400€ kuus. Mul lapsed suuremad ja seetõttu tulevad arved ka nende lasteaia ja huviringide eest (maakohas on need õnneks odavad). Tavalised ootamatud kulud nagu autoremondid, uued kodumasinad jne saab osta tavaliselt ilma hoiuse kallale minemata.
Mu noorim ka 11-kuune. RPA saab 1-2x päevas. Kasutan küll palju poepüreesid ja peaks ise rohkem talle süüa tegema ja kodutoitu hakkama pakkuma, saaks 50€ vabalt kokku hoida. Riideid saab nii väikestele ikka väga odavalt. Tuttavad pakuvad palju tasuta ja kirbukad on titeriideid täis. Suuremate laste riietele kulub kordades rohkem raha, sest neile enam nii palju kasutatult ei leia. Kannavad ühte suurust vähemalt aasta aega ja kulutavad riided ära.
Pesuloputusvahendeid, rohkelt vitamiine, ajakirju jne ei osta.

Me mehega poleks sundides ka nõus 60 EURi telefoniarvetele välja käima!! Meil on vist 7-8 EUR paketid praegu ja täitsa suvalised telefonid – no vot ei ole prioriteet.
Telekas – selle eest ka pole nõus maksma, vaatamegi ainult tasuta kanaleid, nagunii pole aega. Netti on vaja muidugi :).
Selles vanuses laste riietele ma polnud ka nõus midagi kulutama, sest nad kasvavad meeletult kiiresti välja – kõik kohad on kasutatud korralikke riideid täis, sh sõbrannadelt saadud suisa tasuta. Kui lapsed juba suuremad ja riideid päriselt ka kulutama hakkavad, vot siis läheb keerulisemaks.
Mänguasjad – nagu eelkõnelejad ütlesid, neid saab ju tasuta, kõigil on neid ülearu. Mis mänguasju on ülepea vaja 11-kuustele? Edaspidi sünnipäevad ja jõulud ja mõned külalised, need juba toovad kokku hunniku asju, millest piisab täiesti ja pikaks ajaks – jaota kasvõi ära siis kuude peale, ei anna korraga kätte. Ma juba tänaseks vihkan mänguasju 🙂 (lapsed lasteaiavanused) Neid on nii palju ja keegi ei mängi nendega, ainult toad ajavad segamini.
Kui ma tööl ei käinud, siis mul ei kulunud enda riiete peale üldse midagi. Kodus olles pole ju vaja miskeid imeasju, kõik varasemad riided sobisid. Mees ei osta üldse riideid, enne kui päris ära kuluvad :).
100 EURi meelelahutus – me vist oleme täitsa igavad inimesed, selliseid summasid üldse ei kulu. Teater või kontsert mõne kuu tagant heal juhul. Sõbrad kas meil külas või meie neil, max kulub natuke külakosti peale. Raamatuid laenutan raamatukogust.
Kusjuures meil mehega on sissetulekud palju suuremad kui teemaalgatajal. Oleme saanud muidugi pikemalt tööd rabada, karjääriredelil ronida ja kõvasti omale baasi ehitada ja tänaseks saame päris vabalt igasugust kraami enale lubada, aga vahel kui vaatan kehvemal järjel inimesi, siis mõned nende kulutused jäävad täiesti mõistetamatuks.