Esileht › Ilu ja tervis › Kerge vaimne alaareng
Ah? Ma ei tea, kust see kohviteema sisse tuli, aga see kommentaar on küll eelarvamuse tippnäide. Mis koll see “puudega inimene” sinu arvates on??
Misasja? Mulle ütles üks õpetaja kunagi midagi sama, aga mitte kohvi kohta, näide oli muu. Õpetaja siis ei tea või?
Kas sina oled selle kommentaari autor, kus imestati, et puudega inimene iseseisvalt kohvi teeb? Selle peale küsingi, et miks puudega inimene iseseisvalt kohvi teha ei peaks oskama? Misasi see puudega inimene selliste küsijate arvates on?
kui on öeldud, et inimene sündis tervena ja tema areng jäeti lapseeas tähelepanuta, siis see siiski ei tähenda seda, et inimene oleks vaimselt alaarenenud täiskasvanuna. Oksmaa puhul on ta täiskasvanueas täiesti normaalne ja funktsioneeriv täiskasvanu
Sa siis tead täpselt, et temal mingit paberiga puuet ei ole? Või miks sa Oksmaast nii pikalt ja detailselt kirjutasid?
Kas sina oled selle kommentaari autor, kus imestati, et puudega inimene iseseisvalt kohvi teeb? Selle peale küsingi, et miks puudega inimene iseseisvalt kohvi teha ei peaks oskama? Misasi see puudega inimene selliste küsijate arvates on?
Kohvi oskab teha, aga mitte lambist ei otsusta, et täna teeb presskannu kohvi ja homme kapslikohvi. Või eksin? Puudega inimene on samasugune inimene nagu tavaintellektiga inimene.
Imestasin jah, mina.
Aga vajab loomulikult abi ja kui ma ei eksi, siis on ka ju koolis korraldatud neile toimetuleku õpetamine. Või eksin?
No kuule, ega alaarengut või vaimset puuet ei diagnoosita selle põhjal, kas keegi on elurõõmus või ei ole. Kellegi arvamus ja diagnoosid on ju täiesti erinevad asjad.
kui on öeldud, et inimene sündis tervena ja tema areng jäeti lapseeas tähelepanuta, siis see siiski ei tähenda seda, et inimene oleks vaimselt alaarenenud täiskasvanuna. Oksmaa puhul on ta täiskasvanueas täiesti normaalne ja funktsioneeriv täiskasvanu, käib tööl, maksab oma arveid, saab eluga hakkama ilma tugiisikuteta. See, et ta sinu arvates on kuidagi puudeline, ei ole ju ka mingi diagnoos.
Kui inimesel ei ole mingit meditsiinilist vaimset puuet, siis jõuab ta õigetes tingimustes täiesti mõistlikule arengutasemele. Tööl käimine, võõrkeelte õppimine, isemajandamine – see kõik ongi piisav. Ei pea saavutama mingit tohutut karjääriedu, selliseid lihtsamaid inimesi, kes EI OLE mingi vaimse puudega, on meie seas väga palju. Neidki on ühiskonna funktsioneerimiseks vaja. Kas sina tahaksid olla Maximas kaubapaigutaja? Ei? Aga keegi peab sealgi kaubad letti laduma.
Oi, seal töötavad täiesti normintelligentsiga inimesed. Alaarenguga ei saa kuhugi.
Paistab ikka küll.
Mitte alati. Kunagi töötasin erivajadustega laste koolis, tundusid täiesti tavalised. Küll aga ei saanud hakkama näiteks matemaatikaülesannetega või uute asjade õppimisega.
No aga ise ju just ütlesid, et paistiski välja:)
Aga vajab loomulikult abi ja kui ma ei eksi, siis on ka ju koolis korraldatud neile toimetuleku õpetamine. Või eksin?
Kellele “neile”? Sa arvad, et puudega tähendab mingit konkreetset haigust või?
Kellele “neile”? Sa arvad, et puudega tähendab mingit konkreetset haigust või?
Mida sa närid tähte? Ma ei ütle midagi solvavalt. Kuidas teistmoodi küsida siis? Mis eristab eraeluliselt KERGET vaimset araarengut näiteks mõõdukast? Raske vaimne alaareng, seda ma tean, aga mina ei tee vahet neil kahel. Mis on eraelus teistmoodi siis ja KAS on? Miks peab solvuma? Mina pole kunagi halvasti vaadanud puudega inimesi, kuigi tihti ei oska neile läheneda, sest puuduvad TEADMISED. Ja küsius ongi, et KAS on mingeid eriteadmisi või võin samamoodi rääkida nagu siin perekoolis?
Sest kokatunnis ju õpetatakse põhikooliõpilastele söögitegemist jne. Mida siis õpetatakse toimetuleku õppes? Samu asju ju. Ei olegi vahet.
Mis eristab eraeluliselt KERGET vaimset araarengut näiteks mõõdukast? Raske vaimne alaareng, seda ma tean, aga mina ei tee vahet neil kahel. Mis on eraelus teistmoodi siis ja KAS on?
Kõige lihtsam on vist seletada nii, et kerge vaimse alaarengu puhul jääb areng 7-12 aastase lapse tasemele, mõõduka puhul 4-7 aastase tasemele (raske siis 2-4 ja sügav vaimupuue 0-2 aastat).
Kellele “neile”? Sa arvad, et puudega tähendab mingit konkreetset haigust või?
Mida sa närid tähte? Ma ei ütle midagi solvavalt. Kuidas teistmoodi küsida siis? Mis eristab eraeluliselt KERGET vaimset araarengut näiteks mõõdukast? Raske vaimne alaareng, seda ma tean, aga mina ei tee vahet neil kahel. Mis on eraelus teistmoodi siis ja KAS on? Miks peab solvuma? Mina pole kunagi halvasti vaadanud puudega inimesi, kuigi tihti ei oska neile läheneda, sest puuduvad TEADMISED. Ja küsius ongi, et KAS on mingeid eriteadmisi või võin samamoodi rääkida nagu siin perekoolis?
Ma ei näri mingit tähte, aga arvata, et kerge vaimse alaarenguga endale kohvi teha ei oska, on lihtsalt rumal.
Vaimne alaareng ehk intellektuaalne puue võib olla kerge (IQ 52–69), keskmise raskusega (IQ 36–51), raske (IQ 20–35) või sügav (IQ alla 20). Kerge intellektuaalne puue võib jääda enne kooliaega diagnoosimata, kuna nõuded selles vanuses on väiksemad. Kerge vaimse puudega lapsed on tavaliselt võimelised omandama algharidust ja elukutset.
Kõige lihtsam on vist seletada nii, et kerge vaimse alaarengu puhul jääb areng 7-12 aastase lapse tasemele, mõõduka puhul 4-7 aastase tasemele (raske siis 2-4 ja sügav vaimupuue 0-2 aastat).
Aitäh, õpin skeemi pähe.
Ma ei näri mingit tähte, aga arvata, et kerge vaimse alaarenguga endale kohvi teha ei oska, on lihtsalt rumal.
Kle mul pole lapsi ega lapselapsi ega lähedasi lapsi, pole ka õpetaja ega lasteaiaõpetaja ega pole ka kerge vaimse alaarenguga lähedasi. Kuna mul puudub kogemus, siis loomulikult ei tea. Emal on lihtne teada, mida oskab 7aastane, 12aastane või tema kerge vaimse alaarenguga laps. Mina 12aastaselt endale kohvi ei teinud ja mul on normintellekt.
Mina 12aastaselt endale kohvi ei teinud ja mul on normintellekt.
Kui sind oleks õpetatud, kuidas see käib, oleksid kindlasti hakkama saanud. 12-aastased saavad perele ka söögi tehtud, rääkimata endast.
Minu sugulane on kerge vaimse puudega 40-aastane mees. Ei ole 12-aastase tasemel, pigem 15-16. Teda on noorena palju toetatud, õpetatud veidi rohkem kui tavainimest, et asjad kinnistuksid. Saab elus hakkama, töötab tehases, on abielus ja isa. Kooliprogrammiga hakkama ei saanud ja emotsioone valitsema õppis raskelt, aga väga hea isa on.
Kui sind oleks õpetatud, kuidas see käib, oleksid kindlasti hakkama saanud. 12-aastased saavad perele ka söögi tehtud, rääkimata endast.
Õppisin tõesti sööki tegema 25selt ja sedagi suurt ei oska. Ei viitsi, ei ole huvi.
Minu sugulane on kerge vaimse puudega 40-aastane mees. Ei ole 12-aastase tasemel, pigem 15-16. Teda on noorena palju toetatud, õpetatud veidi rohkem kui tavainimest, et asjad kinnistuksid. Saab elus hakkama, töötab tehases, on abielus ja isa. Kooliprogrammiga hakkama ei saanud ja emotsioone valitsema õppis raskelt, aga väga hea isa on.
No vot, see on hea näide, mitte eelpool minu sõimamine. Illustreerid ilusti seda, mida teada tahtsingi. Täiesti eluga hakkama saavad inimesed. Jelena aga nimetas neid alaarenenuteks.
Mina 12aastaselt endale kohvi ei teinud ja mul on normintellekt.
Kui sind oleks õpetatud, kuidas see käib, oleksid kindlasti hakkama saanud. 12-aastased saavad perele ka söögi tehtud, rääkimata endast.
Minu sugulane on kerge vaimse puudega 40-aastane mees. Ei ole 12-aastase tasemel, pigem 15-16. Teda on noorena palju toetatud, õpetatud veidi rohkem kui tavainimest, et asjad kinnistuksid. Saab elus hakkama, töötab tehases, on abielus ja isa. Kooliprogrammiga hakkama ei saanud ja emotsioone valitsema õppis raskelt, aga väga hea isa on.
Miks sellise geneetilise materjaliga inimene ometi sigib, tule taevas appi.
Miks sellise geneetilise materjaliga inimene ometi sigib, tule taevas appi.
Kui see on tingitud nt sünnitraumast või raseduseaegsest hapnikuvaegusest vms ja ei ole geneetiline, siis ei pärandu midagi ja ka intelligentsust ei määra üks geen, et kui isal on, siis tingimata on ka lapsed vähevõimekad.
Õppisin tõesti sööki tegema 25selt ja sedagi suurt ei oska.
On see siis vaimne alaareng sul või lihtsalt ei viitsi ja ei taha? Kui viimane, siis kuidas see üldse teemasse puutub? Vaimse arengupeetusega inimene võib köögitööline/kokaaabi olla vabalt restoranis, peakokaks jah ei saaks. Ja nt ega kõik, kes põhikooli lõpetatud ei saa, pole ammugi arengupeetusega, nad on lihtsalt laisad, muidu täiesti normaalsed ja mitte intellektipuudetaha ei jäänud asi.
Õppisin tõesti sööki tegema 25selt ja sedagi suurt ei oska.
On see siis vaimne alaareng sul või lihtsalt ei viitsi ja ei taha? Kui viimane, siis kuidas see üldse teemasse puutub? Vaimse arengupeetusega inimene võib köögitööline/kokaaabi olla vabalt restoranis, peakokaks jah ei saaks. Ja nt ega kõik, kes põhikooli lõpetatud ei saa, pole ammugi arengupeetusega, nad on lihtsalt laisad, muidu täiesti normaalsed ja mitte intellektipuudetaha ei jäänud asi.
Ei viitsinud. Olid muud huvid.
Teemaae piutub niipalju, et madalama intellektiga peavad veel rohkem õppima ja vajavad rohkem tuge.
Kui sind oleks õpetatud, kuidas see käib, oleksid kindlasti hakkama saanud. 12-aastased saavad perele ka söögi tehtud, rääkimata endast.
Õppisin tõesti sööki tegema 25selt ja sedagi suurt ei oska. Ei viitsi, ei ole huvi.
Eks õpetus aitab muidugi. Mina õppisin ka süüa tegema umbes 23-aastaselt, kuna varem ei olnud lihtsalt vaja. Mul olid vanaema ja ema head kokad. Ülikooli ajal oli abiks ülikooli söökla.
Praegu, julgen öelda, olen üle keskmise kokk. IQ umbes 130 ringis.
Oksmaa ema sidus oma kõhu raseduse ajal kinni, et kõht välja ei paistaks ja seetõttu tema on selline nagu ta on, aga kiidan inimest tema toimekuse ja asjalikkuse eest.
Mina õppisin köögis toimetama alles 20a ja siis ka vaid kartuleid ja makarone keetes. Enne seda olid ema ja vanaema kõik ette-taha ära teinud. Sama ka koristamisega. 26a juba hakkasin oma kogukonnas cateringi teenust pakkuma, kuna minu toidud said lähedastelt alati kiita ja lapse kõrvalt tahtsin midagi teha. Nüüdseks olen seda teinud 16a ja võiksin põhitöölt ära tulla, kuna tellimusi on rohkem kui teha jaksan, kliendid on minu valmistatuga väga rahul.
Enda 17a ja 10a lapsed on juba piisavalt osavad, et suudavad mõlemad vajadusel perele ka keerulisemaid toite valmistada. Alates suppidest kuni ahjukanani, mille on eelnevalt ise maitsestanud. 2x nädalas peavadki lapsed valima toidu ja selle koos valmis tegema just seetõttu et nad õpiks. Vahel soovivad katsetada erinevate rahvusköökidega, mina tellin koostisosad ja nemad teevad. Koolis on mõlemad poisid keskpärased – on õppeaineid, kus on enamasti viied, aga ka neid, kus on kolmed.
Samas 13a raske puudega ja vaimse alaarenguga toimetulekuõppel õppiv laps oskab samuti süüa valmistada, kuid temal peab igaks juhuks juures olema ohutuse mõttes. Esimesed asjad õppis ta ära ise, ma ei tulnud selle peale et talle õpetada. Ta oli siis 7a kui õppis keetma riisikeetjaga riisi ning pani seda veega täpselt õiges vahekorras ja loputas riisi eelnevalt ka ära. Lisas ka soola, kuigi veidi liiga vähe. Matkimise teel puhtalt. Samamoodi õppis ta mikros popkorni valmistamise, teadis täpselt kui kauaks panna. Seejärel kartulite keetmise ning aedviljasegude praadimise. Siis hakkasingi teda juba teadlikult õpetama ja tänasel päeval ta teistele palju alla ei jää. Tema vahe seisneb ainult selles, et ta ei loe retseptilt, vaid peab kas nägema või minuga koos läbi tegema ning siis teeb juba ise.
Esileht › Ilu ja tervis › Kerge vaimne alaareng
