Teema: Kergelt solvuv mees

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mu mees solvub liiga kergelt ja sisuliselt iga väike asi võib teda solvata, põhiline probleem, mis meil on, on tema äärmuslik armukadedus sest ta on veendunud, et mina vaatan teisi mehi kuigi ma seda ei tee ja siis ta hakkab näägutama minu kallal.

Mina muidugi põhjendan asjad enda loogika kohaselt ära, et midagi ei toimu, kuid tema on veendunud, et mina üritan talle valetada.
[/tsitaat]

Kas see tähendab, et sa teed midagi, mis teda armukadedaks ajab aga sinu arust ei tohiks ta selle peale armukadetseda ja sa teed seda ikka edasi (ja põhjendad siis hiljem \”oma loogikaga\”)?

[tsitaat]
Mulle meeldib asju arutada, igast probleemist rääkida kohe kui probleem tekkinud on, vihasena ma kipungi ennast verbaalselt välja elama ja temaga vaidlema, talle halvasti ütlema…
[/tsitaat]

Kui sa meest solvad, siis mees solvub. Äkki on hoopis nii, et sa kipud hoopis meest kergesti solvama, mitte, et mees kipub kergesti solvuma?

[tsitaat]
…kuid kui viha üle läheb ja tüli läbi on, siis on kõik minu jaoks jälle hästi. Minu mees aga on selline, kes tülitsemiste käigus kunagi midagi halvasti ei ütle, kuulab kõik ära, isegi ei vasta midagi, aga peale tüli on tunda, et ta ikkagi mõtleb minu öeldust ikkagi veel edasi, sest lähedus on häiritud kindlalt mitmeks järgnevaks päevaks, kui mitte nädalaks, mil mees on kodus stiilis pilt on, häält pole ja tal võtab kauem aega üle saamine.
[/tsitaat]

Aga miks te üldse tülitsete? Konflikte saab lahendata ka ilma hääle tõstmise ja solvanguteta.
[tsitaat]
See omadus, et ta mulle tülide ajal vastu midagi ei ütle ja siis mitu päeva hiljem ikka veel põeb, ajab mind ennast aga kohutavalt närvi, sest ma ei kujutanud ette, et sellise mehega elama hakkan. Muidu meil probleeme ei ole, sest perekond on talle prioriteet number üks, kuid ma viimasel ajal tunnen, et see, milline ta on, ärritabki mind kõige rohkem. Olen pakkunud, et lähme lahku, leiame uued inimesed, kuid ta ei jäta mind maha ka. Olen isegi üritanud mitte tülitseda, lihtsalt lasta tal olla, seegi oli kasutu. Võib öelda, et olen proovinud heaga ja kurjaga, kuid tema puhul lihtsalt miski ei tööta. Mul lihtsalt on tunne, et tema ei saa minust aru ja mina ei saa temast aru.
[/tsitaat]
Kui konfliktid põhjustavad tülisid, siis on abiks läbi lugeda
http://www.marriagebuilders.com/graphic/mbi8122_neg.html

[tsitaat]
Ma tõesti ei usu, et mul temaga tulevikku on, sest me oleme ikkagi liiga erinevad või siis mina ei oska temaga \”õigesti\” käituda. Lisan, et mu mees on minust 6 aastat noorem ja mitte mina ei soovinud endale nooremat meest, vaid tema oli see, kes mind \”taga ajas\”. Mida arvate? Soovitusi sellise inimesega toime tulekuks? Kas on ÜLDSE võimalik temaga kuidagi normaalselt läbi saada nii et mina ei tunneks, et tal on minust ja minu arvamustest täiesti ükskõik?[/tsitaat]

Mina loen ülaltpoolt välja seda, et mees on sinu peale solvunud olnud põhjusega. Ehk siis hoia kõigepealt oma tänavapool puhtana (solvangutevaba) ja siis vaata, kas mees tuleb kaasa.

Kui te juba omal ajal kokku elama hakkasite, ju sa ikka tahtsid ka teda, sellised asjad sunniviisiliselt toimuda ei saa.

Su mees tajub ilmselt juba, et soovid temast lahti saada – sellest ka armukadedus.

Mina tahtsin küsida, et kas vähk või? 🙂 Minul vähipoiss, väga armas inimene, pere on tema jaoks nr.1, nunnutab ja hoiab nii kuis jaksab, kuid ka suhteliselt suur solvuja. Huvitav on see, et samuti minust 6 aastat noorem, nagu ka teemaalgataja mees.

mr M – mehi, kes põhjusetult solvuvad, on täpselt sama palju, kui naisi, kes põhjusetult solvuvad.
Tõsi, enamasti üritavad mehed, kasvõi häälekalt, oma solvumisest kohe teada anda ja selline vaikne ussitamine on rohkem omasem naistele. Aga see ei tähenda, et absoluutselt iga mehe absoluutselt iga solvumine on absoluutselt alati adekvaatne ja keegi teine selles süüdi.

Mõni inimene lihtsalt on kergesti solvuv ja korjab kõik endasse. See on isiksuseomadus. Sellega peab õppima elama. Mees vajab psühholoogi abi.

Kui inimene solvub, siis sa järelikult solvasid – nii lihtne see ongi. See, et sa üritad oma tegu üle värvida \”a mis ta siis on nii kergelt solvuv\” kaitsereaktsiooniga on väga inimlik, kuid väga lugupidamatu oma lähima kaaslase kohta, kelle tunnete hoidmine peaks olema sinu jaoks olulisim osa teie suhtes.

Sama lugu armukadedusega (jättes kõrvale patoloogilised erandid). Kui mees/naine on armukade, siis järelikult sa andsid armukadeduseks ka põhjust. Kaasaja maailmas arvatakse, et vaba (piirideta) suhtlemine vastassugupoolega on normaalne ja soositav, kuid just siit tekib väga palju probleeme armukadeduse tekitamisega oma partneris. Isegi kui põhjust oli väike (kerge flirt) või seda peaaegu, et ei olnudki (lihtsalt mõni sõbralik tunnustus vms), siis mis lahendab teie arust armukadeduse tekkimise probleemi paremini – kas see, et te edaspidi selliseid asju väldite või veeretate süü oma partneri kaela, kes on \”liiga\” armukade?

Tunnen kaasa, sellise iseloomuga inimesega on väga raske koos elada ja raskused ilmselt süvenevad aja jooksul seda enam mida esmased kuumad tunded jahtuvad. Kui mees abi ei otsi (psühholoogilt või eneseabi), siis on asi üsnagi lootusetu.
Ma ei usu, et sa armukadeduseks põhjust annad või eriti solvavalt käitud. Mehe käitumine tuleneb tõenäoliselt siiski tema iseloomust (ebakindlusest, madalast enesehinnangust, ülitugevast omanditundest, suhtlemisoskuste puudumisest vms), mitte sinu käitumisest.
Mind tegelikult ikka väga hämmastab, et alati leidub inimesi, kes arvavadki, et süüdi on ohver, kes väidetavalt mingil viisil sellise ahistava või vägivaldse (sest ka vaikimine on vaimne vägivald, armukadedusest rääkimata) käitumise esile kutsub ja et ohver peaks enda käitumist muutma.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
See omadus, et ta mulle tülide ajal vastu midagi ei ütle ja siis mitu päeva hiljem ikka veel põeb, ajab mind ennast aga kohutavalt närvi, sest ma ei kujutanud ette, et sellise mehega elama hakkan.
Mul lihtsalt on tunne, et tema ei saa minust aru ja mina ei saa temast aru.

Ma tõesti ei usu, et mul temaga tulevikku on, sest me oleme ikkagi liiga erinevad või siis mina ei oska temaga \”õigesti\” käituda.[/tsitaat]
Oled kõik ise kirja pannud. Jah, olete liiga erinevad.