Poeg käib E-R 8-13 lasteaias, seal lõunund ei maga, kodus ka mitte.
Vb on see üks põhjuseid miks ta tujud on nagu sütenöör- midagi ei lähe nii nagu tema tahab, läheb näost punaseks, kisab kõrist, taob diivanit või mööblit, trambib jalgu, emme paha, issi paha, noorem venna paha.
Kõigepealt tuleb kindlaks teha, et pole nälga ja vedelikupuudust. Minul on kuuene tige tikker kodus, kui pole piisavalt vett joonud. Aga magamine on muidugi oluline. Mina jätaks lasteaeda ka magama ja teeks lasteaianädala hoopis lühemaks. Nii, et käib nt 4 päeva.
Miks peaks? Et siis on vähem tunde kodus ja pere peab vähem marutamist taluma või?
Et teeks päevaune õpetaja käe all, kes suudab kui mitte magama, siis vaikselt-rahulikult olema panna, ma kujutan ette. Et oleks rutiinsem päevakava, milles rohkem sellist aega, kus laps rõõmsameelne ja rahulik. Aga võib-olla pole see seni õnnestunud ja sellepärast poolikuid päevi teebki. Äkiline päevakavamuutus annaks alguses tõenäoliselt ka käitumises tagasilöögi, nii et kui, siis peaks õpetajaga arutama, kuidas seda teha ja mis tingimustel alla anda.
4,5-aastane poiss. Käib lasteaias sama reziimiga, et kell üks tuleb koju. Ei maga lõunaund, ei ole ärritunud va peale lasteaiast tulekut ja söömist pakume rahulikke tegevusi. Koju kelgul istudes, puhates ja voodisse raamatuid vaatama. Kodus telerit pole, vaatab korra hommikul ja korra õhtul tahvlist lastesaateid. Elukorraldus on väga rahulik. Mängutube ei külasta, pidevalt ei reisi, külalised harva, pigem kohtume sôpradega kohvikus. Rahulik laps.
