Esileht Koolilaps Kergesti vihastav 7aastane, kes muutub talumatuks jõmmiks

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 71 )

Teema: Kergesti vihastav 7aastane, kes muutub talumatuks jõmmiks

Postitas:
Kägu

Millist nõu annaksite lapse kasvatamisel, kes võib hästi kiiresti vihastada (täiesti tühise asja peale) ja siis kukub sõimama, rusikaga vehkima, müksama, viimasel ajal ropendab nagu teismeline, näitab keskmist sõrme… Tänane tüli leidis aset pärast kooli, kui olime teel poodi ja koju – keeldusin talle üllatusmuna ostmast (ta üldse kaupleb kogu aeg ja meil pole sugugi liiga range magusapoliis) -, kus siis kukkus sõimama ja lööma, lõi jalaga WCrullide pakendit, viskas oma seljakoti poes maha, ähvardas ära kõndida… Ma olin nii solvunud ja mul oli nii piinlik, et ma lõpuks bussipeatuses hakkasin nutma. Selle peale ehmus ta ära, ütles, et ta ei teadnudki, et emmed nutavad, ja hakkas mulle salvrätikut pakkuma. Leppisime ära, rääkisime…

Ma saan aru, et tal algas kool, kõik need pinged jne, me ei pea seda muudatust üldse tühiseks ja oleme talle toeks jne, aga ma ei suuda taluda seda KÄITUMIST. Mul on tunne, nagu ma kannataksin koduvägivalla all – tühise asja peale vihastatakse ja kukutakse rusikaga vehkima, hea et litsiks ei sõimata.

Kas on üldse võimalik õpetada last mitte vihastama nii kiiresti? Või vihastumise korral oma käitumist muutma? Kardan, et temast saabki üks kurjam täiskasvanuna, kui ta sellest aru ei saa mingi hetk. Muul ajal on nii tore inimene, tundlik ja hooliv, aga ta on alati olnud tuliste tunnetega, hästi kiiresti eskaleeruv jne.

 

+11
-7
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

No eks ta tunnebki end kunnina. Piirid paigast ära. Osad lapsed tunnistavadki ainult kõvemat sorti autoriteeti, paraku.

+11
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapse eneseregulatsioon on veel puudulik, ta ei “pidurda” end ärritunult ära. Kiiret ravi ei ole, eneseregulatsiooni tuleb tasapisi ja järjekindlalt õpetada – mõnel lapsel areneb see kergemini ja kiiremini välja, teisel läheb kauem ja mõnel jääbki puudulikuks (kasvõi needsamad vägivallatsejad, keda oma kirjas mainid). Üldjuhul peaks koolieelikul juba olema võime oma emotsioone enam-vähem aktsepteeritavalt väljendada, aga ma ise maadlen oma 12-aastasega ikka veel sama teemaga (tal on tervisest tulenev minu jaoks aktsepteeritav põhjus (mis ei tähenda, et tema säärane käitumine oleks lubatav) olla lühikese süütenööriga ja ta on väga palju edasi arenenud võrreldes koolieelse eaga, aga vahel on ikka väga keerulisi olukordi veel).

Minu meelest aitab:

* võimalikult kindel rutiin, selged piirid, mitte liiga ranged, kuid järjepidevad;
* piisavalt puhkust – nt uneaeg on meil suhteliselt püha ja ka võib-olla pikem, kui tema eakaaslastel;
* vanema(te) poolne teadlik sooja ja armastava kontakti loomine nendel hetkedel, kui laps parasjagu ei maruta – see ei eelda pidevat lapsega tegelemist ja oma asjade tagaplaanile lükkamist, vaid kasvõi umbes 15 minutit SEGAMATUT ja siirast tähelepanu, lapsega 1:1 aja veetmist, aga ka kallistamist, vebraalset tunnustust jne NB! Kogu käitumise korrigeerimine keerulistes olukordades tuleb sellesama muul ajal jagatud kontakti/armastuse arvelt, mida rohkem vanemal “arvel” on, seda rohkem saab ta “kulutada”, ilma et suhe kehvaks ja laps ebakindlaks muutuks ning veel häirivamalt käituma hakkaks;
* eeskuju on ülioluline (enese teadlik madal, rahulik hääl, kui laps hakkab ärrituma, ise ärritudes mitte enesevalitsuse kaotamine, kuid mitte ka lasta endale pähe istuda, hirmust tüli ees lapsel endale pähe istuda lasta).

Veel üks nipp, mida ma endamisi mõtlen, kui on väga halb hetk: mitte mina ja laps pole teine teisel pool rindejoont, vaid mina ja laps oleme ühel pool ja lapse emotsioonid/traumad/tervis/jne on teisel pool. Ja me koos peame selle “vaenlasega” hakkama saama. Aga kuradi raske on vahel. Säärased lapsed võivad käituda nagu viimased tropid ja erinevalt vägivaldsest abikaasast ei saa sa last maha jätta ega kuskil uut paremat elu alustada. Lihtsalt armstada, kasvatada ja loota, et sellest ühisest jõupingutusest piisab, et laps õpiks end kontrollima.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Perearsti visiit. Ma arvan, etega probleemid olid teil juba lasteaias.

+6
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA. Mida see viimane kommentaar peaks tähendama? Meil polnud mingeid erilisi probleeme, v.a see nagu kirjeldasin, et ta on alati olnud lühikese süütenööriga. Aga seda MEIEGA, mitte teistega. Lasteaias oli ta hea kaaslane, mängis ja õppis. Ta on alati selline kodune väljaelaja olnud. Kuuldavasti on see kõikidel lastel nii. Aga nyyd kooliteed alustades on nagu täielik jube teismeline.

+3
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas laps sööb koolis ja millal on söögivahetund? Meil oli esimeses klassis lapsel söögivahetund jube vara ning sageli jäi söömine algul sügisel ka poolikuks, kuna ei suutnud nii kiirelt sööklas veel orienteeruda ja toimetada. Tulemuseks oli koolipäeva lõpuks ärritunud ja pahur laps, kes oli näljane tegelikult.  Lisaks veel uue keskkonna pinged ning sellest piisas, et ärritus ja viha tulid sel hetkel kui minu juurde sai (meil tuli algul mulle töö juurde). Lahenes, kui kohanes kooliga ja samuti hakkasin talle igaks päevaks endale töö juurde varuma mingi väikse  kiire söögi ning ka magusa ampsu, mis veresuhkru kiirelt taas normi tõstis ja enesetunde paremaks tegi. Enne ei rääkinudki ega suhelnud temaga eriti kui oli söönud ja siis sai juba mõistlikult suhelda jälle.

 

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA. Mida see viimane kommentaar peaks tähendama? Meil polnud mingeid erilisi probleeme, v.a see nagu kirjeldasin, et ta on alati olnud lühikese süütenööriga. Aga seda MEIEGA, mitte teistega. Lasteaias oli ta hea kaaslane, mängis ja õppis. Ta on alati selline kodune väljaelaja olnud. Kuuldavasti on see kõikidel lastel nii. Aga nyyd kooliteed alustades on nagu täielik jube teismeline.

su laps vajab diagnoosi ilmselgelt.

+7
-14
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viimasele: diagnoosi, ja edasi? Ikka pead ju õppima last kasvatama.
Pealegi, ma ei usu, et tal “diagnoos” on, olen piisavalt kursis patoloogiatega.

+3
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA. Mida see viimane kommentaar peaks tähendama? Meil polnud mingeid erilisi probleeme, v.a see nagu kirjeldasin, et ta on alati olnud lühikese süütenööriga. Aga seda MEIEGA, mitte teistega. Lasteaias oli ta hea kaaslane, mängis ja õppis. Ta on alati selline kodune väljaelaja olnud. Kuuldavasti on see kõikidel lastel nii. Aga nyyd kooliteed alustades on nagu täielik jube teismeline.

Kõik lapsed lähevad kooli, aga sellist käitumist kuulen küll esimest korda. See laps on kõike muud kui hea kaaslane. Kui sa ei saa 7. aastasest esimese klassi lapsega praegu hakkama, siis mida sateed aasta kahe pärast. Mõtle natuke, aga mitte ära õigusta lapse käitumist. Hea kaaslane, kõikidel lastel nii!!!! Halloo. Mul on ka lapsed, aga sellist käitumist pole kogenud küll.

Kohe reeglid paika ja kuula soovitusi, mida teised annavad.

+8
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas on üldse võimalik õpetada last mitte vihastama nii kiiresti?

Loomulikult on võimalik, lihtsalt võtab palju rohkem aega kui vähem labiilse lapsega. 18.11 kägu ütles põhilise ära, võib-olla eraldi peaks veel ühise analüüsimise ja alternatiivsete käitumismudelite otsimise ja järjepideva rakendamise välja tooma…

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA. Mida see viimane kommentaar peaks tähendama? Meil polnud mingeid erilisi probleeme, v.a see nagu kirjeldasin, et ta on alati olnud lühikese süütenööriga. Aga seda MEIEGA, mitte teistega. Lasteaias oli ta hea kaaslane, mängis ja õppis. Ta on alati selline kodune väljaelaja olnud. Kuuldavasti on see kõikidel lastel nii. Aga nyyd kooliteed alustades on nagu täielik jube teismeline.

Kõik lapsed lähevad kooli, aga sellist käitumist kuulen küll esimest korda. See laps on kõike muud kui hea kaaslane. Kui sa ei saa 7. aastasest esimese klassi lapsega praegu hakkama, siis mida sateed aasta kahe pärast. Mõtle natuke, aga mitte ära õigusta lapse käitumist. Hea kaaslane, kõikidel lastel nii!!!! Halloo. Mul on ka lapsed, aga sellist käitumist pole kogenud küll.

Kohe reeglid paika ja kuula soovitusi, mida teised annavad.

Vabandust, sa oled ka suht kõike muud kui hea kaaslane.
Kui täiskasvanud naine oma näägutamis- ja ärapanemistuhinast võitu ei saa, mida siis ühest äsja kooliga alustanud ja enesega puntras 7-aastasest väikesest inimesest oodata?

Seda küll, et kõik lapsed tõepoolest pole kodus väljaelajad, sama suur hulk on neid, kes  pigem end kodus turvalisemalt tunnevad ja oma “halvemal poolel” möllata lasevad, ja neid, kes kodus mingil põhjusel end välja ei ela, vaid teevad seda lasteaias, koolis või mänguväljakul. Sageli, nagu näha, lastes vanematel õndsas teadmatuses olla. Ja otse loomulikult on ka selliseid normaalselt arenenud, rahulikke ja hea kohanemisvõimega lapsi, kes ei vajagi ebasobivat auru väljalaskmist ei kodus ega väljaspool, vaid maandavad end ühiskonna silmis aktsepteeritavamal moel. Super, kui sinu lapsed on (siinse kirjutise põhjal pean ütlema, et vaatamata sulle) sellised sattunud; mu ülejäänud lapsed peale selle ühe 12-aastase, kelles eespool kirjutasin, on ka. Lihtsad, rõõmsad ja lähevad ludinal läbi elu. Aga selle ühe keerulisega peabki nii laps ise kui tema pere kümnekordselt vaeva nägema. Sina ütled, et küsige diagnoos? Kas sul on siis säärane teadmine, et kui paberile ja lapsele otsaette mingi tempel lüüa, siis imeväel kaovad lapse vihahood ja taevast kukub sülle oskus end vihastades pidurdada?

Ehk et kokkuvõtteks: selliseid teemasid võib ju tegelikult nii ka lugeda, et tunned lihtsalt mõnusat kahjurõõmu selle üle, et kellelgi teisel nii s*tt laps on ja sinul totaalsed taevainglid? Ei pea ju tingimata mingisugust kaagutust siia kirja panema emale, kellel ilmselgelt ongi mure, kes ilmselgelt mõtlebki probleemi ja selle lahenduste peale ja tuli küsima nõu, kuidas (jaksata) sellise lapsega tegeleda?

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viimasele: diagnoosi, ja edasi? Ikka pead ju õppima last kasvatama.

Pealegi, ma ei usu, et tal “diagnoos” on, olen piisavalt kursis patoloogiatega.

Diagnoosiga Koos on sul tugimeeskond kes annab nõu. Selline stressi käitumine ei ole tavapärane. Vaevalt ema tahab kevadeks saada soovitust Rajaleidjasse pöörduda.

+6
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA. Aitäh viimasele empaatilisele (!) vastajale! Sain natuke tuge ja mõtlemist juurde.

Küsiti ka, kas laps võis näljane olla. Tegelikult, nagu pärast selgus (oleme terve päeva pisteliselt oma tülist rääkinud), et ta oligi, aga ta lihtsalt vihastas nii kiiresti, et me ei jõudnudki asja tuumani. Ja tal oli väga pikk päev koolis. Nüüd tean vähemasti olla valmis ja tervitada teda kooli juures mingi ampsuga või siis kotti kaasa panna.

Ma tean, et pean tegelema ka enda reaktsioonidega – et ma ei haavuks ega vihastaks. Et ühest küljest teha talle selgeks, et selline käitumine pole ok – just käitumine, mitte tunded -, aga teisest küljest ka iseenda kontrollimine. Et ok, vihastas ja hakkas trampima – siis kohe sõbralikult küsida, et ok, proovime leida lahenduse, mis mõlemale sobiks.

Aitäh asjalikele vastajatele! Ja pahatahtlikele ärapanijatele soovin – et neil oleks õnne elus ennast peeglist ausalt näha ja oma mõtteviisi parandada.

+9
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Millist nõu annaksite lapse kasvatamisel, kes võib hästi kiiresti vihastada (täiesti tühise asja peale) ja siis kukub sõimama, rusikaga vehkima, müksama, viimasel ajal ropendab nagu teismeline, näitab keskmist sõrme… Tänane tüli leidis aset pärast kooli, kui olime teel poodi ja koju – keeldusin talle üllatusmuna ostmast (ta üldse kaupleb kogu aeg ja meil pole sugugi liiga range magusapoliis) -, kus siis kukkus sõimama ja lööma, lõi jalaga WCrullide pakendit, viskas oma seljakoti poes maha, ähvardas ära kõndida… Ma olin nii solvunud ja mul oli nii piinlik, et ma lõpuks bussipeatuses hakkasin nutma. Selle peale ehmus ta ära, ütles, et ta ei teadnudki, et emmed nutavad, ja hakkas mulle salvrätikut pakkuma. Leppisime ära, rääkisime…

Ma saan aru, et tal algas kool, kõik need pinged jne, me ei pea seda muudatust üldse tühiseks ja oleme talle toeks jne, aga ma ei suuda taluda seda KÄITUMIST. Mul on tunne, nagu ma kannataksin koduvägivalla all – tühise asja peale vihastatakse ja kukutakse rusikaga vehkima, hea et litsiks ei sõimata.

Kas on üldse võimalik õpetada last mitte vihastama nii kiiresti? Või vihastumise korral oma käitumist muutma? Kardan, et temast saabki üks kurjam täiskasvanuna, kui ta sellest aru ei saa mingi hetk. Muul ajal on nii tore inimene, tundlik ja hooliv, aga ta on alati olnud tuliste tunnetega, hästi kiiresti eskaleeruv jne.

Laps lööb poes wc paberi pakke jalaga ja loobib seljakotti, lubab ära kõndida ja ema puhkeb selle peale nutma? Mis on magusapoliis?

+8
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõtle palun läbi, kuidas sa ise kodus käitud, kui ärritunud oled ? Millist eeskuju oled Sina (või teised pereliikmed) oma lapsele andnud ?

+6
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuulge, tänitajad ja diagnoosimise ning vanema võimu kehtestamise soovitajad. Olete ikka vast kuulnud, et lapse arengu üks raskemaid etappe ongi 6. -7. eluaasta, eriti, kui sellega kaasneb nii suur elumuutus nagu kooliminek ja täiesti võõrasse keskkonda ja oludesse sattumine? Seda peetakse hullemaks kui tavalist puberteeti 11. – 13. eluaastal, kuna nii noor ei suuda mõistusega veel paljusid emotsioone kontrollida ja tõesti, palju sõltub ka puhtast füsioloogiast, nt ka veresuhkrust. Kel pole sellise ülierutuva lapsega kogemust, see arvabki, et tegemist on mingi haigusega, mis vajab ravi, või siis karmi kasvatust. Nii see enamasti pole, lihtsalt see etapp elust tuleb üle elada. Ja pole ka midagi imelikku, kui lapse käitumine nutma ajab – su kõige armastatum olevus teeb midagi sellist, millega sa harjunud pole, ühtaegu nii süütunne enda pärast kui ka  õnnetu olek, et ei suuda lapse emotsioone paremini maandada. Inimesed pole ju plastmassist, et kõik käiks joont mööda ja rikkis asjad saaks liimi ja värviga korda. Jah, see võibki mõne lapse jaoks olla väga raske aeg, hullem, kui vanema jaoks. Ainult rahulik käitumine, seletamine ja armastuse väljendamine aitab. Last tuleb pidevalt aidata maandada ja enda emotsioonidest üle saada. Usu, ka see periood läheb mööda!

+3
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuulge, tänitajad ja diagnoosimise ning vanema võimu kehtestamise soovitajad. Olete ikka vast kuulnud, et lapse arengu üks raskemaid etappe ongi 6. -7. eluaasta, eriti, kui sellega kaasneb nii suur elumuutus nagu kooliminek ja täiesti võõrasse keskkonda ja oludesse sattumine? Seda peetakse hullemaks kui tavalist puberteeti 11. – 13. eluaastal, kuna nii noor ei suuda mõistusega veel paljusid emotsioone kontrollida ja tõesti, palju sõltub ka puhtast füsioloogiast, nt ka veresuhkrust. Kel pole sellise ülierutuva lapsega kogemust, see arvabki, et tegemist on mingi haigusega, mis vajab ravi, või siis karmi kasvatust. Nii see enamasti pole, lihtsalt see etapp elust tuleb üle elada. Ja pole ka midagi imelikku, kui lapse käitumine nutma ajab – su kõige armastatum olevus teeb midagi sellist, millega sa harjunud pole, ühtaegu nii süütunne enda pärast kui ka õnnetu olek, et ei suuda lapse emotsioone paremini maandada. Inimesed pole ju plastmassist, et kõik käiks joont mööda ja rikkis asjad saaks liimi ja värviga korda. Jah, see võibki mõne lapse jaoks olla väga raske aeg, hullem, kui vanema jaoks. Ainult rahulik käitumine, seletamine ja armastuse väljendamine aitab. Last tuleb pidevalt aidata maandada ja enda emotsioonidest üle saada. Usu, ka see periood läheb mööda!

Poes on ju turvamees ja kaamerad, kuidas selline käitumine toimuda sai?

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuulge, tänitajad ja diagnoosimise ning vanema võimu kehtestamise soovitajad. Olete ikka vast kuulnud, et lapse arengu üks raskemaid etappe ongi 6. -7. eluaasta, eriti, kui sellega kaasneb nii suur elumuutus nagu kooliminek ja täiesti võõrasse keskkonda ja oludesse sattumine? Seda peetakse hullemaks kui tavalist puberteeti 11. – 13. eluaastal, kuna nii noor ei suuda mõistusega veel paljusid emotsioone kontrollida ja tõesti, palju sõltub ka puhtast füsioloogiast, nt ka veresuhkrust. Kel pole sellise ülierutuva lapsega kogemust, see arvabki, et tegemist on mingi haigusega, mis vajab ravi, või siis karmi kasvatust. Nii see enamasti pole, lihtsalt see etapp elust tuleb üle elada. Ja pole ka midagi imelikku, kui lapse käitumine nutma ajab – su kõige armastatum olevus teeb midagi sellist, millega sa harjunud pole, ühtaegu nii süütunne enda pärast kui ka õnnetu olek, et ei suuda lapse emotsioone paremini maandada. Inimesed pole ju plastmassist, et kõik käiks joont mööda ja rikkis asjad saaks liimi ja värviga korda. Jah, see võibki mõne lapse jaoks olla väga raske aeg, hullem, kui vanema jaoks. Ainult rahulik käitumine, seletamine ja armastuse väljendamine aitab. Last tuleb pidevalt aidata maandada ja enda emotsioonidest üle saada. Usu, ka see periood läheb mööda!

Tundub ju ka, et ka ema ei suuda oma emotsioone valitseda, kui selline lapse käitumine ta nutma ajab. Enamik inimesi siiski sellises olukorras nutma ei puhke, eriti mitte avalikus kohas nagu bussipeatus. Mis signaali saab laps sellest, kui ema lihtsalt nutma puhkeb, ka tema teda lohutama peab, selle asemel, et last korrale kutsuda, laps poest välja viia ja koju minna, kodus lapsega vestelda sobiva ja ebasobiva käitumise üle avalikus kohas?

+8
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui laps käitub koolis hästi ja välja elab vanema(te) peal, siis on ju kõik hästi. Kusagil peab laps saama end vabalt tunda.
Palju hullem on olukord, kus laps käib kodus “nööri mööda” ja siis koolis tunneb end vabalt.
Ma läheks lapsele kooli vastu väikese snäkiga ja siis, kui oleks vähegi võimalik, käiks läbi mõnelt mänguväljakult, kus laps saab oma emotsioonid maha rabeleda.

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA. Mida see viimane kommentaar peaks tähendama? Meil polnud mingeid erilisi probleeme, v.a see nagu kirjeldasin, et ta on alati olnud lühikese süütenööriga. Aga seda MEIEGA, mitte teistega. Lasteaias oli ta hea kaaslane, mängis ja õppis. Ta on alati selline kodune väljaelaja olnud. Kuuldavasti on see kõikidel lastel nii. Aga nyyd kooliteed alustades on nagu täielik jube teismeline.

Ta “elas välja end” poes.

Aga mida sina tegid? Kui ta hakkas kauplema kommi, võtsid tal käest kinni ja läksite poest välja? Takistasid tal füüsiliselt midagi lõhkumast? Näitasid mingitki otsustavust või autoriteeti? Või seisid mokk töllakil ja lasid tal märatseda?

+8
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA. Mida see viimane kommentaar peaks tähendama? Meil polnud mingeid erilisi probleeme, v.a see nagu kirjeldasin, et ta on alati olnud lühikese süütenööriga. Aga seda MEIEGA, mitte teistega. Lasteaias oli ta hea kaaslane, mängis ja õppis. Ta on alati selline kodune väljaelaja olnud. Kuuldavasti on see kõikidel lastel nii. Aga nyyd kooliteed alustades on nagu täielik jube teismeline.

Ta “elas välja end” poes.

Aga mida sina tegid? Kui ta hakkas kauplema kommi, võtsid tal käest kinni ja läksite poest välja? Takistasid tal füüsiliselt midagi lõhkumast? Näitasid mingitki otsustavust või autoriteeti? Või seisid mokk töllakil ja lasid tal märatseda?

Tema nuttis ju. Täpselt nii olekski pidanud tegema, et minema viima poest midagi ostmata. Hämmastav, et turvamees ei tulnud aru pärima, mis toimub.

+5
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

(ta üldse kaupleb kogu aeg ja meil pole sugugi liiga range magusapoliis)

Mulle jäi ka silma, et mis asi see magusapoliis veel on… Kas see on nagu kindlustuspoliis, kus on kirjas reeglid ja tingimused, millal laps magusat saab?

Kui kodus sellised karmid “dokumendid” kasutusel ja isegi ühte üllatusmuna ei osteta, siis pole ju ime, et lapsel lõpuks kaane pealt ära viskab ja marutama hakkab.

+3
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA.

Nii tore, et Perekooli Eesti Aasta Emadel on vähemalt üks päev korda läinud, et saavad siin  foorumis esiteks end välja elada (loodetavasti siis mitte kodus) ja teiseks leida kinnitust iseendale, et reaalsus moondub nende järgi, mitte vastupidi, vähemalt kirjutatud tekst.

Ma ei hakka seda üle kordama, see dialoog teiega on nii ebaväärikas. Aga ma mõtlen õudusega, millisena kohtlete ise oma lähedasi, iseäranis lapsi. Kas parastate ja sõimate ka oma lapsi, kui nad tulevad teie juurde murega, isegi kui on teinud pahandust? “Jaagup, mis sa seisad seal, mokk töllakil, sulle ei öeldud vä?” Sest see ei saa nii suur vahe olla, kuidas inimene kirjutab anon. foorumis ja milline ta tegelikult on. Ma ei kõneta mitte kunagi foorumis võõrast inimest nii vastiku tooniga, nii nõmedalt üleolevalt positsioonilt.

Head aega, Perekooli Aasta Emad, Kes Teavad Kõige Õigemini, Kuidas Teised Inimesed Peavad Elama.

+13
-12
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Mis jõmm? Nagu mingi gängiliige?

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA.

Nii tore, et Perekooli Eesti Aasta Emadel on vähemalt üks päev korda läinud, et saavad siin foorumis esiteks end välja elada (loodetavasti siis mitte kodus) ja teiseks leida kinnitust iseendale, et reaalsus moondub nende järgi, mitte vastupidi, vähemalt kirjutatud tekst.

Ma ei hakka seda üle kordama, see dialoog teiega on nii ebaväärikas. Aga ma mõtlen õudusega, millisena kohtlete ise oma lähedasi, iseäranis lapsi. Kas parastate ja sõimate ka oma lapsi, kui nad tulevad teie juurde murega, isegi kui on teinud pahandust? “Jaagup, mis sa seisad seal, mokk töllakil, sulle ei öeldud vä?” Sest see ei saa nii suur vahe olla, kuidas inimene kirjutab anon. foorumis ja milline ta tegelikult on. Ma ei kõneta mitte kunagi foorumis võõrast inimest nii vastiku tooniga, nii nõmedalt üleolevalt positsioonilt.

Head aega, Perekooli Aasta Emad, Kes Teavad Kõige Õigemini, Kuidas Teised Inimesed Peavad Elama.

Võta üht, viska teist! Ega TA oma suhtlusviisi poolest ka parem pole.

+8
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõu küsida on rohkem kui okei ja teemaalgatus oli ka ju konstruktiivne,

Mis nutmapuhkemisse puutub, siis tõsi ta on, et laps vajab vanemalt teistlaadi empaatiat (sellist, mida saadab reibas stoiline rahu ja pika plaani nägemine), mis kulutab ka ennast vähem. Ja seda on võimalik endale sisse harjutada.

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA.

Nii tore, et Perekooli Eesti Aasta Emadel on vähemalt üks päev korda läinud, et saavad siin foorumis esiteks end välja elada (loodetavasti siis mitte kodus) ja teiseks leida kinnitust iseendale, et reaalsus moondub nende järgi, mitte vastupidi, vähemalt kirjutatud tekst.

Ma ei hakka seda üle kordama, see dialoog teiega on nii ebaväärikas. Aga ma mõtlen õudusega, millisena kohtlete ise oma lähedasi, iseäranis lapsi. Kas parastate ja sõimate ka oma lapsi, kui nad tulevad teie juurde murega, isegi kui on teinud pahandust? “Jaagup, mis sa seisad seal, mokk töllakil, sulle ei öeldud vä?” Sest see ei saa nii suur vahe olla, kuidas inimene kirjutab anon. foorumis ja milline ta tegelikult on. Ma ei kõneta mitte kunagi foorumis võõrast inimest nii vastiku tooniga, nii nõmedalt üleolevalt positsioonilt.

Head aega, Perekooli Aasta Emad, Kes Teavad Kõige Õigemini, Kuidas Teised Inimesed Peavad Elama.

Probleemi alge selgunud. Laps tavaliselt on oma kodu peegel. Sul endal on veel lühem süütenöör. Lapsele polegi ehk arsti vaja, sulle on vaja teraapiat. Ehk paraneb siis ka lapse käitumine.

+13
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA.

Nii tore, et Perekooli Eesti Aasta Emadel on vähemalt üks päev korda läinud, et saavad siin foorumis esiteks end välja elada (loodetavasti siis mitte kodus) ja teiseks leida kinnitust iseendale, et reaalsus moondub nende järgi, mitte vastupidi, vähemalt kirjutatud tekst.

Ma ei hakka seda üle kordama, see dialoog teiega on nii ebaväärikas. Aga ma mõtlen õudusega, millisena kohtlete ise oma lähedasi, iseäranis lapsi. Kas parastate ja sõimate ka oma lapsi, kui nad tulevad teie juurde murega, isegi kui on teinud pahandust? “Jaagup, mis sa seisad seal, mokk töllakil, sulle ei öeldud vä?” Sest see ei saa nii suur vahe olla, kuidas inimene kirjutab anon. foorumis ja milline ta tegelikult on. Ma ei kõneta mitte kunagi foorumis võõrast inimest nii vastiku tooniga, nii nõmedalt üleolevalt positsioonilt.

Head aega, Perekooli Aasta Emad, Kes Teavad Kõige Õigemini, Kuidas Teised Inimesed Peavad Elama.

Päris lühike süütenöör samuti ja see, kuidas inimene end anonüümselt väljendab, ei saa ju nii kaugel olla sellest, kuidas end muidu väljendab.

+8
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Poes on ju turvamees ja kaamerad, kuidas selline käitumine toimuda sai?

Jep, kui poes on kaamera ja turvamees, siis see tähendab, et keegi poes vihastada ega karjuda ei saa. Ja intsident juhtus TEEL poest koju. Ja jalaga taoti siis ilmselgelt juba ostetud enda pere wc-paberi pakki, mitte poes asuvat virna.

+3
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viimasele: diagnoosi, ja edasi? Ikka pead ju õppima last kasvatama.

Pealegi, ma ei usu, et tal “diagnoos” on, olen piisavalt kursis patoloogiatega.

noh kui laps saab mingi spektri diagnoosi, siis ta saab ravimeid, mis pehmendavad tema raevu hoogusid.  Muidugi võib see koolistress olla aga see ei ole normaalne käitumine.

+4
-6
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 71 )


Esileht Koolilaps Kergesti vihastav 7aastane, kes muutub talumatuks jõmmiks