Olen TA. Mida see viimane kommentaar peaks tähendama? Meil polnud mingeid erilisi probleeme, v.a see nagu kirjeldasin, et ta on alati olnud lühikese süütenööriga. Aga seda MEIEGA, mitte teistega. Lasteaias oli ta hea kaaslane, mängis ja õppis. Ta on alati selline kodune väljaelaja olnud. Kuuldavasti on see kõikidel lastel nii. Aga nyyd kooliteed alustades on nagu täielik jube teismeline.
Kõik lapsed lähevad kooli, aga sellist käitumist kuulen küll esimest korda. See laps on kõike muud kui hea kaaslane. Kui sa ei saa 7. aastasest esimese klassi lapsega praegu hakkama, siis mida sateed aasta kahe pärast. Mõtle natuke, aga mitte ära õigusta lapse käitumist. Hea kaaslane, kõikidel lastel nii!!!! Halloo. Mul on ka lapsed, aga sellist käitumist pole kogenud küll.
Kohe reeglid paika ja kuula soovitusi, mida teised annavad.
Vabandust, sa oled ka suht kõike muud kui hea kaaslane.
Kui täiskasvanud naine oma näägutamis- ja ärapanemistuhinast võitu ei saa, mida siis ühest äsja kooliga alustanud ja enesega puntras 7-aastasest väikesest inimesest oodata?
Seda küll, et kõik lapsed tõepoolest pole kodus väljaelajad, sama suur hulk on neid, kes pigem end kodus turvalisemalt tunnevad ja oma “halvemal poolel” möllata lasevad, ja neid, kes kodus mingil põhjusel end välja ei ela, vaid teevad seda lasteaias, koolis või mänguväljakul. Sageli, nagu näha, lastes vanematel õndsas teadmatuses olla. Ja otse loomulikult on ka selliseid normaalselt arenenud, rahulikke ja hea kohanemisvõimega lapsi, kes ei vajagi ebasobivat auru väljalaskmist ei kodus ega väljaspool, vaid maandavad end ühiskonna silmis aktsepteeritavamal moel. Super, kui sinu lapsed on (siinse kirjutise põhjal pean ütlema, et vaatamata sulle) sellised sattunud; mu ülejäänud lapsed peale selle ühe 12-aastase, kelles eespool kirjutasin, on ka. Lihtsad, rõõmsad ja lähevad ludinal läbi elu. Aga selle ühe keerulisega peabki nii laps ise kui tema pere kümnekordselt vaeva nägema. Sina ütled, et küsige diagnoos? Kas sul on siis säärane teadmine, et kui paberile ja lapsele otsaette mingi tempel lüüa, siis imeväel kaovad lapse vihahood ja taevast kukub sülle oskus end vihastades pidurdada?
Ehk et kokkuvõtteks: selliseid teemasid võib ju tegelikult nii ka lugeda, et tunned lihtsalt mõnusat kahjurõõmu selle üle, et kellelgi teisel nii s*tt laps on ja sinul totaalsed taevainglid? Ei pea ju tingimata mingisugust kaagutust siia kirja panema emale, kellel ilmselgelt ongi mure, kes ilmselgelt mõtlebki probleemi ja selle lahenduste peale ja tuli küsima nõu, kuidas (jaksata) sellise lapsega tegeleda?