Teema: Kergesti vihastav 7aastane, kes muutub talumatuks jõmmiks

Lapse eneseregulatsioon on veel puudulik, ta ei “pidurda” end ärritunult ära. Kiiret ravi ei ole, eneseregulatsiooni tuleb tasapisi ja järjekindlalt õpetada – mõnel lapsel areneb see kergemini ja kiiremini välja, teisel läheb kauem ja mõnel jääbki puudulikuks (kasvõi needsamad vägivallatsejad, keda oma kirjas mainid). Üldjuhul peaks koolieelikul juba olema võime oma emotsioone enam-vähem aktsepteeritavalt väljendada, aga ma ise maadlen oma 12-aastasega ikka veel sama teemaga (tal on tervisest tulenev minu jaoks aktsepteeritav põhjus (mis ei tähenda, et tema säärane käitumine oleks lubatav) olla lühikese süütenööriga ja ta on väga palju edasi arenenud võrreldes koolieelse eaga, aga vahel on ikka väga keerulisi olukordi veel).

Minu meelest aitab:

* võimalikult kindel rutiin, selged piirid, mitte liiga ranged, kuid järjepidevad;
* piisavalt puhkust – nt uneaeg on meil suhteliselt püha ja ka võib-olla pikem, kui tema eakaaslastel;
* vanema(te) poolne teadlik sooja ja armastava kontakti loomine nendel hetkedel, kui laps parasjagu ei maruta – see ei eelda pidevat lapsega tegelemist ja oma asjade tagaplaanile lükkamist, vaid kasvõi umbes 15 minutit SEGAMATUT ja siirast tähelepanu, lapsega 1:1 aja veetmist, aga ka kallistamist, vebraalset tunnustust jne NB! Kogu käitumise korrigeerimine keerulistes olukordades tuleb sellesama muul ajal jagatud kontakti/armastuse arvelt, mida rohkem vanemal “arvel” on, seda rohkem saab ta “kulutada”, ilma et suhe kehvaks ja laps ebakindlaks muutuks ning veel häirivamalt käituma hakkaks;
* eeskuju on ülioluline (enese teadlik madal, rahulik hääl, kui laps hakkab ärrituma, ise ärritudes mitte enesevalitsuse kaotamine, kuid mitte ka lasta endale pähe istuda, hirmust tüli ees lapsel endale pähe istuda lasta).

Veel üks nipp, mida ma endamisi mõtlen, kui on väga halb hetk: mitte mina ja laps pole teine teisel pool rindejoont, vaid mina ja laps oleme ühel pool ja lapse emotsioonid/traumad/tervis/jne on teisel pool. Ja me koos peame selle “vaenlasega” hakkama saama. Aga kuradi raske on vahel. Säärased lapsed võivad käituda nagu viimased tropid ja erinevalt vägivaldsest abikaasast ei saa sa last maha jätta ega kuskil uut paremat elu alustada. Lihtsalt armstada, kasvatada ja loota, et sellest ühisest jõupingutusest piisab, et laps õpiks end kontrollima.

Olen TA. Mida see viimane kommentaar peaks tähendama? Meil polnud mingeid erilisi probleeme, v.a see nagu kirjeldasin, et ta on alati olnud lühikese süütenööriga. Aga seda MEIEGA, mitte teistega. Lasteaias oli ta hea kaaslane, mängis ja õppis. Ta on alati selline kodune väljaelaja olnud. Kuuldavasti on see kõikidel lastel nii. Aga nyyd kooliteed alustades on nagu täielik jube teismeline.

#4055187:

Olen TA. Mida see viimane kommentaar peaks tähendama? Meil polnud mingeid erilisi probleeme, v.a see nagu kirjeldasin, et ta on alati olnud lühikese süütenööriga. Aga seda MEIEGA, mitte teistega. Lasteaias oli ta hea kaaslane, mängis ja õppis. Ta on alati selline kodune väljaelaja olnud. Kuuldavasti on see kõikidel lastel nii. Aga nyyd kooliteed alustades on nagu täielik jube teismeline.

su laps vajab diagnoosi ilmselgelt.

#4055187:

Olen TA. Mida see viimane kommentaar peaks tähendama? Meil polnud mingeid erilisi probleeme, v.a see nagu kirjeldasin, et ta on alati olnud lühikese süütenööriga. Aga seda MEIEGA, mitte teistega. Lasteaias oli ta hea kaaslane, mängis ja õppis. Ta on alati selline kodune väljaelaja olnud. Kuuldavasti on see kõikidel lastel nii. Aga nyyd kooliteed alustades on nagu täielik jube teismeline.

Kõik lapsed lähevad kooli, aga sellist käitumist kuulen küll esimest korda. See laps on kõike muud kui hea kaaslane. Kui sa ei saa 7. aastasest esimese klassi lapsega praegu hakkama, siis mida sateed aasta kahe pärast. Mõtle natuke, aga mitte ära õigusta lapse käitumist. Hea kaaslane, kõikidel lastel nii!!!! Halloo. Mul on ka lapsed, aga sellist käitumist pole kogenud küll.

Kohe reeglid paika ja kuula soovitusi, mida teised annavad.

#4055209:

#4055187:

Olen TA. Mida see viimane kommentaar peaks tähendama? Meil polnud mingeid erilisi probleeme, v.a see nagu kirjeldasin, et ta on alati olnud lühikese süütenööriga. Aga seda MEIEGA, mitte teistega. Lasteaias oli ta hea kaaslane, mängis ja õppis. Ta on alati selline kodune väljaelaja olnud. Kuuldavasti on see kõikidel lastel nii. Aga nyyd kooliteed alustades on nagu täielik jube teismeline.

Kõik lapsed lähevad kooli, aga sellist käitumist kuulen küll esimest korda. See laps on kõike muud kui hea kaaslane. Kui sa ei saa 7. aastasest esimese klassi lapsega praegu hakkama, siis mida sateed aasta kahe pärast. Mõtle natuke, aga mitte ära õigusta lapse käitumist. Hea kaaslane, kõikidel lastel nii!!!! Halloo. Mul on ka lapsed, aga sellist käitumist pole kogenud küll.

Kohe reeglid paika ja kuula soovitusi, mida teised annavad.

Vabandust, sa oled ka suht kõike muud kui hea kaaslane.
Kui täiskasvanud naine oma näägutamis- ja ärapanemistuhinast võitu ei saa, mida siis ühest äsja kooliga alustanud ja enesega puntras 7-aastasest väikesest inimesest oodata?

Seda küll, et kõik lapsed tõepoolest pole kodus väljaelajad, sama suur hulk on neid, kes  pigem end kodus turvalisemalt tunnevad ja oma “halvemal poolel” möllata lasevad, ja neid, kes kodus mingil põhjusel end välja ei ela, vaid teevad seda lasteaias, koolis või mänguväljakul. Sageli, nagu näha, lastes vanematel õndsas teadmatuses olla. Ja otse loomulikult on ka selliseid normaalselt arenenud, rahulikke ja hea kohanemisvõimega lapsi, kes ei vajagi ebasobivat auru väljalaskmist ei kodus ega väljaspool, vaid maandavad end ühiskonna silmis aktsepteeritavamal moel. Super, kui sinu lapsed on (siinse kirjutise põhjal pean ütlema, et vaatamata sulle) sellised sattunud; mu ülejäänud lapsed peale selle ühe 12-aastase, kelles eespool kirjutasin, on ka. Lihtsad, rõõmsad ja lähevad ludinal läbi elu. Aga selle ühe keerulisega peabki nii laps ise kui tema pere kümnekordselt vaeva nägema. Sina ütled, et küsige diagnoos? Kas sul on siis säärane teadmine, et kui paberile ja lapsele otsaette mingi tempel lüüa, siis imeväel kaovad lapse vihahood ja taevast kukub sülle oskus end vihastades pidurdada?

Ehk et kokkuvõtteks: selliseid teemasid võib ju tegelikult nii ka lugeda, et tunned lihtsalt mõnusat kahjurõõmu selle üle, et kellelgi teisel nii s*tt laps on ja sinul totaalsed taevainglid? Ei pea ju tingimata mingisugust kaagutust siia kirja panema emale, kellel ilmselgelt ongi mure, kes ilmselgelt mõtlebki probleemi ja selle lahenduste peale ja tuli küsima nõu, kuidas (jaksata) sellise lapsega tegeleda?

Olen TA. Aitäh viimasele empaatilisele (!) vastajale! Sain natuke tuge ja mõtlemist juurde.

Küsiti ka, kas laps võis näljane olla. Tegelikult, nagu pärast selgus (oleme terve päeva pisteliselt oma tülist rääkinud), et ta oligi, aga ta lihtsalt vihastas nii kiiresti, et me ei jõudnudki asja tuumani. Ja tal oli väga pikk päev koolis. Nüüd tean vähemasti olla valmis ja tervitada teda kooli juures mingi ampsuga või siis kotti kaasa panna.

Ma tean, et pean tegelema ka enda reaktsioonidega – et ma ei haavuks ega vihastaks. Et ühest küljest teha talle selgeks, et selline käitumine pole ok – just käitumine, mitte tunded -, aga teisest küljest ka iseenda kontrollimine. Et ok, vihastas ja hakkas trampima – siis kohe sõbralikult küsida, et ok, proovime leida lahenduse, mis mõlemale sobiks.

Aitäh asjalikele vastajatele! Ja pahatahtlikele ärapanijatele soovin – et neil oleks õnne elus ennast peeglist ausalt näha ja oma mõtteviisi parandada.

Mõtle palun läbi, kuidas sa ise kodus käitud, kui ärritunud oled ? Millist eeskuju oled Sina (või teised pereliikmed) oma lapsele andnud ?

#4055313:

Kuulge, tänitajad ja diagnoosimise ning vanema võimu kehtestamise soovitajad. Olete ikka vast kuulnud, et lapse arengu üks raskemaid etappe ongi 6. -7. eluaasta, eriti, kui sellega kaasneb nii suur elumuutus nagu kooliminek ja täiesti võõrasse keskkonda ja oludesse sattumine? Seda peetakse hullemaks kui tavalist puberteeti 11. – 13. eluaastal, kuna nii noor ei suuda mõistusega veel paljusid emotsioone kontrollida ja tõesti, palju sõltub ka puhtast füsioloogiast, nt ka veresuhkrust. Kel pole sellise ülierutuva lapsega kogemust, see arvabki, et tegemist on mingi haigusega, mis vajab ravi, või siis karmi kasvatust. Nii see enamasti pole, lihtsalt see etapp elust tuleb üle elada. Ja pole ka midagi imelikku, kui lapse käitumine nutma ajab – su kõige armastatum olevus teeb midagi sellist, millega sa harjunud pole, ühtaegu nii süütunne enda pärast kui ka õnnetu olek, et ei suuda lapse emotsioone paremini maandada. Inimesed pole ju plastmassist, et kõik käiks joont mööda ja rikkis asjad saaks liimi ja värviga korda. Jah, see võibki mõne lapse jaoks olla väga raske aeg, hullem, kui vanema jaoks. Ainult rahulik käitumine, seletamine ja armastuse väljendamine aitab. Last tuleb pidevalt aidata maandada ja enda emotsioonidest üle saada. Usu, ka see periood läheb mööda!

Poes on ju turvamees ja kaamerad, kuidas selline käitumine toimuda sai?

Kui laps käitub koolis hästi ja välja elab vanema(te) peal, siis on ju kõik hästi. Kusagil peab laps saama end vabalt tunda.
Palju hullem on olukord, kus laps käib kodus “nööri mööda” ja siis koolis tunneb end vabalt.
Ma läheks lapsele kooli vastu väikese snäkiga ja siis, kui oleks vähegi võimalik, käiks läbi mõnelt mänguväljakult, kus laps saab oma emotsioonid maha rabeleda.

#4055387:

#4055187:

Olen TA. Mida see viimane kommentaar peaks tähendama? Meil polnud mingeid erilisi probleeme, v.a see nagu kirjeldasin, et ta on alati olnud lühikese süütenööriga. Aga seda MEIEGA, mitte teistega. Lasteaias oli ta hea kaaslane, mängis ja õppis. Ta on alati selline kodune väljaelaja olnud. Kuuldavasti on see kõikidel lastel nii. Aga nyyd kooliteed alustades on nagu täielik jube teismeline.

Ta “elas välja end” poes.

Aga mida sina tegid? Kui ta hakkas kauplema kommi, võtsid tal käest kinni ja läksite poest välja? Takistasid tal füüsiliselt midagi lõhkumast? Näitasid mingitki otsustavust või autoriteeti? Või seisid mokk töllakil ja lasid tal märatseda?

Tema nuttis ju. Täpselt nii olekski pidanud tegema, et minema viima poest midagi ostmata. Hämmastav, et turvamees ei tulnud aru pärima, mis toimub.

Olen TA.

Nii tore, et Perekooli Eesti Aasta Emadel on vähemalt üks päev korda läinud, et saavad siin  foorumis esiteks end välja elada (loodetavasti siis mitte kodus) ja teiseks leida kinnitust iseendale, et reaalsus moondub nende järgi, mitte vastupidi, vähemalt kirjutatud tekst.

Ma ei hakka seda üle kordama, see dialoog teiega on nii ebaväärikas. Aga ma mõtlen õudusega, millisena kohtlete ise oma lähedasi, iseäranis lapsi. Kas parastate ja sõimate ka oma lapsi, kui nad tulevad teie juurde murega, isegi kui on teinud pahandust? “Jaagup, mis sa seisad seal, mokk töllakil, sulle ei öeldud vä?” Sest see ei saa nii suur vahe olla, kuidas inimene kirjutab anon. foorumis ja milline ta tegelikult on. Ma ei kõneta mitte kunagi foorumis võõrast inimest nii vastiku tooniga, nii nõmedalt üleolevalt positsioonilt.

Head aega, Perekooli Aasta Emad, Kes Teavad Kõige Õigemini, Kuidas Teised Inimesed Peavad Elama.

#4055407:

Olen TA.

Nii tore, et Perekooli Eesti Aasta Emadel on vähemalt üks päev korda läinud, et saavad siin foorumis esiteks end välja elada (loodetavasti siis mitte kodus) ja teiseks leida kinnitust iseendale, et reaalsus moondub nende järgi, mitte vastupidi, vähemalt kirjutatud tekst.

Ma ei hakka seda üle kordama, see dialoog teiega on nii ebaväärikas. Aga ma mõtlen õudusega, millisena kohtlete ise oma lähedasi, iseäranis lapsi. Kas parastate ja sõimate ka oma lapsi, kui nad tulevad teie juurde murega, isegi kui on teinud pahandust? “Jaagup, mis sa seisad seal, mokk töllakil, sulle ei öeldud vä?” Sest see ei saa nii suur vahe olla, kuidas inimene kirjutab anon. foorumis ja milline ta tegelikult on. Ma ei kõneta mitte kunagi foorumis võõrast inimest nii vastiku tooniga, nii nõmedalt üleolevalt positsioonilt.

Head aega, Perekooli Aasta Emad, Kes Teavad Kõige Õigemini, Kuidas Teised Inimesed Peavad Elama.

Võta üht, viska teist! Ega TA oma suhtlusviisi poolest ka parem pole.

#4055407:

Olen TA.

Nii tore, et Perekooli Eesti Aasta Emadel on vähemalt üks päev korda läinud, et saavad siin foorumis esiteks end välja elada (loodetavasti siis mitte kodus) ja teiseks leida kinnitust iseendale, et reaalsus moondub nende järgi, mitte vastupidi, vähemalt kirjutatud tekst.

Ma ei hakka seda üle kordama, see dialoog teiega on nii ebaväärikas. Aga ma mõtlen õudusega, millisena kohtlete ise oma lähedasi, iseäranis lapsi. Kas parastate ja sõimate ka oma lapsi, kui nad tulevad teie juurde murega, isegi kui on teinud pahandust? “Jaagup, mis sa seisad seal, mokk töllakil, sulle ei öeldud vä?” Sest see ei saa nii suur vahe olla, kuidas inimene kirjutab anon. foorumis ja milline ta tegelikult on. Ma ei kõneta mitte kunagi foorumis võõrast inimest nii vastiku tooniga, nii nõmedalt üleolevalt positsioonilt.

Head aega, Perekooli Aasta Emad, Kes Teavad Kõige Õigemini, Kuidas Teised Inimesed Peavad Elama.

Probleemi alge selgunud. Laps tavaliselt on oma kodu peegel. Sul endal on veel lühem süütenöör. Lapsele polegi ehk arsti vaja, sulle on vaja teraapiat. Ehk paraneb siis ka lapse käitumine.

#4055363:

#4055313:

Poes on ju turvamees ja kaamerad, kuidas selline käitumine toimuda sai?

Jep, kui poes on kaamera ja turvamees, siis see tähendab, et keegi poes vihastada ega karjuda ei saa. Ja intsident juhtus TEEL poest koju. Ja jalaga taoti siis ilmselgelt juba ostetud enda pere wc-paberi pakki, mitte poes asuvat virna.