Teema: Kergesti vihastav 7aastane, kes muutub talumatuks jõmmiks

#4055369:

#4055313:

Kuulge, tänitajad ja diagnoosimise ning vanema võimu kehtestamise soovitajad. Olete ikka vast kuulnud, et lapse arengu üks raskemaid etappe ongi 6. -7. eluaasta, eriti, kui sellega kaasneb nii suur elumuutus nagu kooliminek ja täiesti võõrasse keskkonda ja oludesse sattumine? Seda peetakse hullemaks kui tavalist puberteeti 11. – 13. eluaastal, kuna nii noor ei suuda mõistusega veel paljusid emotsioone kontrollida ja tõesti, palju sõltub ka puhtast füsioloogiast, nt ka veresuhkrust. Kel pole sellise ülierutuva lapsega kogemust, see arvabki, et tegemist on mingi haigusega, mis vajab ravi, või siis karmi kasvatust. Nii see enamasti pole, lihtsalt see etapp elust tuleb üle elada. Ja pole ka midagi imelikku, kui lapse käitumine nutma ajab – su kõige armastatum olevus teeb midagi sellist, millega sa harjunud pole, ühtaegu nii süütunne enda pärast kui ka õnnetu olek, et ei suuda lapse emotsioone paremini maandada. Inimesed pole ju plastmassist, et kõik käiks joont mööda ja rikkis asjad saaks liimi ja värviga korda. Jah, see võibki mõne lapse jaoks olla väga raske aeg, hullem, kui vanema jaoks. Ainult rahulik käitumine, seletamine ja armastuse väljendamine aitab. Last tuleb pidevalt aidata maandada ja enda emotsioonidest üle saada. Usu, ka see periood läheb mööda!

Tundub ju ka, et ka ema ei suuda oma emotsioone valitseda, kui selline lapse käitumine ta nutma ajab. Enamik inimesi siiski sellises olukorras nutma ei puhke, eriti mitte avalikus kohas nagu bussipeatus. Mis signaali saab laps sellest, kui ema lihtsalt nutma puhkeb, ka tema teda lohutama peab, selle asemel, et last korrale kutsuda, laps poest välja viia ja koju minna, kodus lapsega vestelda sobiva ja ebasobiva käitumise üle avalikus kohas?

ema nutma hakkamise kohta küsiks, et kas teie pereelus on midagi uhtunud? Või on tööl raske?

#4055437:

#4055363:

#4055313:

Poes on ju turvamees ja kaamerad, kuidas selline käitumine toimuda sai?

Jep, kui poes on kaamera ja turvamees, siis see tähendab, et keegi poes vihastada ega karjuda ei saa. Ja intsident juhtus TEEL poest koju. Ja jalaga taoti siis ilmselgelt juba ostetud enda pere wc-paberi pakki, mitte poes asuvat virna.

Muidugi saab, aga kui täiskasvanu karjuks poes ja taoks seal jalaga asju, viskas kotti vastu maad, kutsutaks talle turva.

Lapse vihahoogusid ei tohi kahtlemata tolereerida, vaid sellega tuleb järjekindlalt tegelda ja seda teemaalgataja ka teha püüab, muidu poleks ta siia kirjutanud ja kogemusnõustamist küsinud. Arukas ema.

Aga viide madala veresuhkru (tühja kõhu) ja vihahoogude seosele on väga asjakohane. Mulle meenus kohe ammune Snickersi reklaam, kus reklaami tegelane moondub mingiks jubedikuks ja kui sõbrad talle Snickersi ulatavad, muutub endiseks tagasi. Selle juurde käib lause “Sa pole sina ise, kui nälg kallal”.

Regulaarne madala veresuhkru ravimine maiustustega pole muidugi üldse sobiv lahendus, küll aga tasuks lapse puhul, kellel negatiivsed emotsioonid üle pea kasvavad, jälgida, et toitumine oleks tasakaalustatud ja söögikordade vahed ei läheks pikaks. Vahepalaks muidugi siis mitte kommid, vaid mingit madalama glükeemilise indeksiga ja valgurikkamat värki (nt juustupulgad), mis veresuhkrut nii hüppama ei pane.

#4055588:

Tagumik kirjuks, küll siis teab, et adjad eo läi nii, et kui ei saa, siis lähen rumalaks kätte. See ju puhta kiusukisa.

Tegemist võib olla situatsiooniga nii ja naa, aga last peksma väga sisuliselt enda jõuetuse tõttu…

#4055588:

et adjad eo läi nii,

Sind häirib teise inimese keelekasutus ja ise kirjutad sellise asja???

#4055588:

#4055084:

Millist nõu annaksite lapse kasvatamisel, kes võib hästi kiiresti vihastada (täiesti tühise asja peale) ja siis kukub sõimama, rusikaga vehkima, müksama, viimasel ajal ropendab nagu teismeline, näitab keskmist sõrme… Tänane tüli leidis aset pärast kooli, kui olime teel poodi ja koju – keeldusin talle üllatusmuna ostmast (ta üldse kaupleb kogu aeg ja meil pole sugugi liiga range magusapoliis) -, kus siis kukkus sõimama ja lööma, lõi jalaga WCrullide pakendit, viskas oma seljakoti poes maha, ähvardas ära kõndida… Ma olin nii solvunud ja mul oli nii piinlik, et ma lõpuks bussipeatuses hakkasin nutma. Selle peale ehmus ta ära, ütles, et ta ei teadnudki, et emmed nutavad, ja hakkas mulle salvrätikut pakkuma. Leppisime ära, rääkisime…

Ma saan aru, et tal algas kool, kõik need pinged jne, me ei pea seda muudatust üldse tühiseks ja oleme talle toeks jne, aga ma ei suuda taluda seda KÄITUMIST. Mul on tunne, nagu ma kannataksin koduvägivalla all – tühise asja peale vihastatakse ja kukutakse rusikaga vehkima, hea et litsiks ei sõimata.

Kas on üldse võimalik õpetada last mitte vihastama nii kiiresti? Või vihastumise korral oma käitumist muutma? Kardan, et temast saabki üks kurjam täiskasvanuna, kui ta sellest aru ei saa mingi hetk. Muul ajal on nii tore inimene, tundlik ja hooliv, aga ta on alati olnud tuliste tunnetega, hästi kiiresti eskaleeruv jne.

Sorry, nii häirib see vihastama. Laps ikkagi vihastub, välja vihastada saab sind.

Tagumik kirjuks, küll siis teab, et adjad eo läi nii, et kui ei saa, siis lähen rumalaks kätte. See ju puhta kiusukisa.

EKI järgi tähendab vihastama nii vihaseks tegema kui vihaseks muutuma. Enne kui keelekasutuse pärast targutama hakata, peaks kindel olema et endal õigus on.

Need on liberikasvatuse tagajärjed. “Soovitused” on olnud halvad ja mõttetud, nagu PK-s ikka, TA järeldused veelgi enam sohu viivad.

Varsti elamegi sellises hullude ühiskonnas. Liberimiljonärid, kes kogu selle saatanliku lastekasvatuspaketi on käiku lasknud, hõõruvad rõõmust kahte kätt kokku.

Vanasti köeti sellisele lapsele korralik keretäis. Väga tõhusalt aitas. Hulle oli ka ühiskonnas kordades vähem kui praegusel liberiajal.

#4055794:

#4055748:

Need on liberikasvatuse tagajärjed. “Soovitused” on olnud halvad ja mõttetud, nagu PK-s ikka, TA järeldused veelgi enam sohu viivad.

Varsti elamegi sellises hullude ühiskonnas. Liberimiljonärid, kes kogu selle saatanliku lastekasvatuspaketi on käiku lasknud, hõõruvad rõõmust kahte kätt kokku.

Vanasti köeti sellisele lapsele korralik keretäis. Väga tõhusalt aitas. Hulle oli ka ühiskonnas kordades vähem kui praegusel liberiajal.

Päris naljakas jutt, kui ise aru ka saad siis on hästi. Poliitika ja EKRE ideaalid môlguvad sul vist ka öösel meeles.

Ta kadvatamatu lapse ja liberaalne ühiskond. Mida iganes.

TA laps on muidugi hullult kasvatamatu, aga ema ei ole mitte liberaal vaid lihtlabane saamatu lapse kasvatamises ja loodab et last peab kasvatama lasteaed, kool jne kes iganes, aga mitte tema emana.

EKRE-t ma ei lähe isegi valima mitte, nii et EKRE-ga pole minu liberijälestust mõtet seostada.
Liberiühiskonnas ei saa lapsi normaalselt kasvatada, sest lubatud pn vaid üliväike kasvatusmeetodite arsrnal. Tulemuseks on kas a) vabadusest hullunud ja agressiivsed kodanikud või b) reaalsusest irdunud, kuid sõnakuulelikud ajuloputatud kodanikud.

#4055407:

Head aega, Perekooli Aasta Emad, Kes Teavad Kõige Õigemini, Kuidas Teised Inimesed Peavad Elama.

Ütle ausalt, kas sa nutsid nüüd perekooli pärast ka? Terve närvikavaga inimene ei muutu nii emotsionaalseks anonüümsete arvamuste peale.

Räägid 7-aastasest nagu täiskasvanust. Laps ei saa aru, miks emme nutab, aga laps jätab meelde, kui emme talle magusat tänutäheks ostab ja teda ei keela.

Võta seda kui õppetundi – mida teha teinekord teisiti – ära mine väsinud lapsega poodi, ja kui väga häda, osta see üllatusmuna talle, aga küsi pärast, kas oli seda väärt ja arutage koos, mida teha sarnases olukorras järgm kord teisiti, kooli algus on lastele väsitav aeg lihtsalt, vanemana saad luua keskkonna, mis aitab hakkama saada.

#4056139:

#4055454:

Esimese klassi algus, see muide väga armas aeg, laps tunneb ennast tähtsana, avastavb igal päeval uudi asju , ôppimisega ka veel pingeid ei ole.

See on sinu armas ettekujutus asjast, et kõigil lastel on nii. Paljud siiski kannatavad selle täiesti võõrasse keskkonda sattumise ja kohustuste lisandumise kuidagi ära, kuni nad koolis on, aga elavadki oma frustatsiooni kodus ja vanemate peal välja, ise ka teadmata, mis neil viga on. Kas teil kõigil oli tõesti kooli minnes iga päev ülitore? Mina mäletan väga hästi, et nädal aega oli lahe küll, aga siis edasi läks üha kohutavamaks ja vastikumaks. Ma ei tahtnud üldse seal olla. Aga nii vanemad kui ka vanavanemad olid justkui vaimustuses, et ma juba koolilaps, siis ei julgenud midagi öelda ka. Aga väga-väga paha oli. Ja mäletan, et olin ka alati halvas tujus ja sain jube palju pahandada sel ajal, mis tegi kooliskäimise veel ebameeldivamaks. Oleme ka hiljem sõbrannadega mälestusi jaganud – üsna pooleks. Mõnele meeldis väga, mõni vihkas iga päeva ja terroriseeris ka oma vanemaid. Kas te ise olite imelised ja kõigile kool meeldis? Ühtki stressiolukorda iial polnud ja kontrollisite end seitsmesena ülihästi? Või te lihtsalt ei mäleta?

Kas see on lihtsalt provokatsioon?
Kindlasti ma ei usu et sa seda tôsiselt môtled.

#4055084:

Millist nõu annaksite lapse kasvatamisel, kes võib hästi kiiresti vihastada (täiesti tühise asja peale) ja siis kukub sõimama, rusikaga vehkima, müksama, viimasel ajal ropendab nagu teismeline, näitab keskmist sõrme… Tänane tüli leidis aset pärast kooli, kui olime teel poodi ja koju – keeldusin talle üllatusmuna ostmast (ta üldse kaupleb kogu aeg ja meil pole sugugi liiga range magusapoliis) -, kus siis kukkus sõimama ja lööma, lõi jalaga WCrullide pakendit, viskas oma seljakoti poes maha, ähvardas ära kõndida… Ma olin nii solvunud ja mul oli nii piinlik, et ma lõpuks bussipeatuses hakkasin nutma. Selle peale ehmus ta ära, ütles, et ta ei teadnudki, et emmed nutavad, ja hakkas mulle salvrätikut pakkuma. Leppisime ära, rääkisime…

Ma saan aru, et tal algas kool, kõik need pinged jne, me ei pea seda muudatust üldse tühiseks ja oleme talle toeks jne, aga ma ei suuda taluda seda KÄITUMIST. Mul on tunne, nagu ma kannataksin koduvägivalla all – tühise asja peale vihastatakse ja kukutakse rusikaga vehkima, hea et litsiks ei sõimata.

Kas on üldse võimalik õpetada last mitte vihastama nii kiiresti? Või vihastumise korral oma käitumist muutma? Kardan, et temast saabki üks kurjam täiskasvanuna, kui ta sellest aru ei saa mingi hetk. Muul ajal on nii tore inimene, tundlik ja hooliv, aga ta on alati olnud tuliste tunnetega, hästi kiiresti eskaleeruv jne.

Tere Teemaalgataja. Muus osas kahjuks nõu anda ei oska aga see vihatunne…Minul teismeline tüdruk, kes pidevalt rääkinud viha ja vihkamise tunnetest, et vihkab kedagi, nt ühte õpetajat, kes tegi või ütles midagi kellelegi klassi ees solvavat vms. Vihkab sugulase last, kes võtab külla tulles tema lemmikasju jne. Vihastab minu mingi ütlemise peale, nt temast noorem sugulase laps kiusas teda, lõi kannaga valusalt ja siis ta nii vihastas, et lõi vastu. Hakkasin vastulöömist ja sellist käitumist halvustama, ta läks sellest nii närvi ja vihastas ka minu peale, et ma ei mõista teda. Kokkuvõttes tahtsin öelda, et käime psühholoogi juures, sest välja hakkasid tulema hoopis teised asjad, lapsel on ärevushäired, käime uuringutel. Rääkisime psühholoogiga ka sellest vihast. Psühholoog ütles, et laps peabki saama oma viha välja elada, muidu jääb see tema sisse kogunema. Ta peab õppima oma vihatundega ise toime tulema nii, et väljaelamine ei tee liiga talle endale ega teistele. Lapsed ei oska toime tulla vihaga, peame seda täiskasvanuna mõista. Kui mina üritasin lapsele õpetada, et viha ja vihkamise tunne teeb inimesele halba, pole vaja enda sisse viha, siis see on vale, kui tekib vihatunne, peabki seda läbi elama või läbi tundma. Mina püüan nüüd sellises olukorras last mõista ja öelda, et saan aru, et oled vihane, mõistan, et oled sellepärast vihane jne. Ma ei soovita tunnet maha suruda ja keelata. Meil on nii, et siis ta peksab patja, kui on õudsalt vihane. Saan Sinust aru, tean, mida tunned. Võib-olla aitaks, kui räägid lapsele, et mõistad tema viha, kuigi see võib Sulle raske olla. Mind on aidanud psühholoog last paremini mõista.

#4056108:

Võta seda kui õppetundi – mida teha teinekord teisiti – ära mine väsinud lapsega poodi, ja kui väga häda, osta see üllatusmuna talle, aga küsi pärast, kas oli seda väärt ja arutage koos, mida teha sarnases olukorras järgm kord teisiti, kooli algus on lastele väsitav aeg lihtsalt, vanemana saad luua keskkonna, mis aitab hakkama saada.

Arvan ka, et last ei maksagi poodi kaasa võtta, vähemalt järgmised paar korda mitte. Kui laps poes edaspidi peaks nii käituma hakkama, nagu teemas välja toodud, tuleks poest lihtsalt ära minna, mitte ostlemist jätkata. See toimib paremini, kui last rahustada ja ise samal ajal närvi minna. Koju minna ja selgitada lapsele kodus, millist käitumist oodatakse tema vanuses lastelt poes ja kuidas tema käitumine teistele paistab. Laps ei pea iga kord poest nänni saama, selleks võib kindla nädalapäeva kokku leppida, millal ta üllatusmuna saab. Kui kodus ka ei kuula ja sarnaselt käitub, siis jääb üllatusmuna lihtsalt ära sel nädalal.

#4056843:

#4056833:

#4056108:

Võta seda kui õppetundi – mida teha teinekord teisiti – ära mine väsinud lapsega poodi, ja kui väga häda, osta see üllatusmuna talle, aga küsi pärast, kas oli seda väärt ja arutage koos, mida teha sarnases olukorras järgm kord teisiti, kooli algus on lastele väsitav aeg lihtsalt, vanemana saad luua keskkonna, mis aitab hakkama saada.

7 aastasele ei pea üldse üllatusmuna enam ostma. Raha kasutamist tuleks ka emal lapsele ôpetada. Tavaline vastavalt lapse maitsele soks osta.

Laps tahab üllatusmuna ja sina ostad “soksi” ? “Soks” on kallim, kui üllatusmuna, muide. Rahast rääkides, pole eriti mõtet osta kallimat asja odavama asemel, ise raha väärtust püüda õpetada.

Teema pole selles, kuidas laps raha kasutab, vaid kuidas poes käitus ja mis motiveeriks last. Nagu näed, üllatusmuna on selle lapse jaoks asi, mis võiks last positiivses suunas motiveerida. Iga laps on erinev, igaühel on motiveerivad asjad erinevad.