Teema: Kergesti vihastav 7aastane, kes muutub talumatuks jõmmiks

#4056849:

#4056843:

#4056833:

#4056108:

Võta seda kui õppetundi – mida teha teinekord teisiti – ära mine väsinud lapsega poodi, ja kui väga häda, osta see üllatusmuna talle, aga küsi pärast, kas oli seda väärt ja arutage koos, mida teha sarnases olukorras järgm kord teisiti, kooli algus on lastele väsitav aeg lihtsalt, vanemana saad luua keskkonna, mis aitab hakkama saada.

7 aastasele ei pea üldse üllatusmuna enam ostma. Raha kasutamist tuleks ka emal lapsele ôpetada. Tavaline vastavalt lapse maitsele soks osta.

Laps tahab üllatusmuna ja sina ostad “soksi” ? “Soks” on kallim, kui üllatusmuna, muide. Rahast rääkides, pole eriti mõtet osta kallimat asja odavama asemel, ise raha väärtust püüda õpetada.

Teema pole selles, kuidas laps raha kasutab, vaid kuidas poes käitus ja mis motiveeriks last. Nagu näed, üllatusmuna on selle lapse jaoks asi, mis võiks last positiivses suunas motiveerida. Iga laps on erinev, igaühel on motiveerivad asjad erinevad.

Selge 12 on veipimine!

#4056855:

#4056849:

#4056843:

#4056833:

#4056108:

Võta seda kui õppetundi – mida teha teinekord teisiti – ära mine väsinud lapsega poodi, ja kui väga häda, osta see üllatusmuna talle, aga küsi pärast, kas oli seda väärt ja arutage koos, mida teha sarnases olukorras järgm kord teisiti, kooli algus on lastele väsitav aeg lihtsalt, vanemana saad luua keskkonna, mis aitab hakkama saada.

7 aastasele ei pea üldse üllatusmuna enam ostma. Raha kasutamist tuleks ka emal lapsele ôpetada. Tavaline vastavalt lapse maitsele soks osta.

Laps tahab üllatusmuna ja sina ostad “soksi” ? “Soks” on kallim, kui üllatusmuna, muide. Rahast rääkides, pole eriti mõtet osta kallimat asja odavama asemel, ise raha väärtust püüda õpetada.

Teema pole selles, kuidas laps raha kasutab, vaid kuidas poes käitus ja mis motiveeriks last. Nagu näed, üllatusmuna on selle lapse jaoks asi, mis võiks last positiivses suunas motiveerida. Iga laps on erinev, igaühel on motiveerivad asjad erinevad.

Selge 12 on veipimine!

Troll.

#4055242:

Olen TA. Aitäh viimasele empaatilisele (!) vastajale! Sain natuke tuge ja mõtlemist juurde.

Küsiti ka, kas laps võis näljane olla. Tegelikult, nagu pärast selgus (oleme terve päeva pisteliselt oma tülist rääkinud), et ta oligi, aga ta lihtsalt vihastas nii kiiresti, et me ei jõudnudki asja tuumani. Ja tal oli väga pikk päev koolis. Nüüd tean vähemasti olla valmis ja tervitada teda kooli juures mingi ampsuga või siis kotti kaasa panna.

Ma tean, et pean tegelema ka enda reaktsioonidega – et ma ei haavuks ega vihastaks. Et ühest küljest teha talle selgeks, et selline käitumine pole ok – just käitumine, mitte tunded -, aga teisest küljest ka iseenda kontrollimine. Et ok, vihastas ja hakkas trampima – siis kohe sõbralikult küsida, et ok, proovime leida lahenduse, mis mõlemale sobiks.

Aitäh asjalikele vastajatele! Ja pahatahtlikele ärapanijatele soovin – et neil oleks õnne elus ennast peeglist ausalt näha ja oma mõtteviisi parandada.

Sa eitad jätkuvalt ja tibutad oma 7-aastast psühhoterroristi, selmet et lõpuks piirid kehtestada.

Taunida saavad kõik need, kes sulle kaasa ei tibuta.

Mina ei tibuta ka.

Emale keskmist näppu näitav ropendav räuskav 7-aastane on ikka totaalne erand, pole elus sellist last kohanud. 7-aastane ei teagi veel ei vastavaid sõnu ega näpuliigutusi! Nälg teeb pahuraks iga lapse, aga see ei tähenda mitte kuidagi sellist psühhopaadi käitumist.

Aga kaitse ja tibuta edasi ja vaata, mis saama hakkab, kui ta sul 12-15 on.

Hari ennast ka, enne kui neid magusaid ampse taskus tassid oma nunnupalli jaoks. Suhkrulaks just põhjustabki paljudel lastel hüperaktiivset käitumist.

ATH on ta sul kindlasti, pöördu abi saamiseks kindlasti Perekeskusesse või Rajaleidjasse, kui oled Tallinnas.

#4055384:

Kui laps käitub koolis hästi ja välja elab vanema(te) peal, siis on ju kõik hästi. Kusagil peab laps saama end vabalt tunda.

Palju hullem on olukord, kus laps käib kodus “nööri mööda” ja siis koolis tunneb end vabalt.

Ma läheks lapsele kooli vastu väikese snäkiga ja siis, kui oleks vähegi võimalik, käiks läbi mõnelt mänguväljakult, kus laps saab oma emotsioonid maha rabeleda.

tavaarenguga normaalne 7-aastane ei tunne vajadust f..k näppu viibutada ja ropendada ei koolis ega kodus muide.

Soovitan jälgida, mis need sütikud olla võiks. Nälg? Väsimus? Emotsioonid? Meil on korduvalt olnud tüli näiliselt tühja koha pealt, mingi tillukese asja tõttu. Lihtsalt see tilluke asi on olnud viimane piisk karikasse. Hiljem siis saan teada, mis eelnevalt juba karika sees oli ja tegelikult tuju kehvaks keeras. Julgeb rääkida küll kõigest, aga enne nagu pole meeles või ei tundu nii tähtsana. Et ei pruugi olla lühike süütenöör, vaid just väga pikk. Nii pikk, et läheb isegi meelest ära, miks süttis. Mulle tundub, et need, kes nii hullult end välja ei ela (need, keda enamus arvab, et on hästi kasvatatud ja piirid paigas?), lasevad auru välja kohe negatiivse emotsiooni tekkides. Mõni aga kogub ja kogub ja siis plahvatab.

Tundeid võimendavad küll nii nälg kui väsimus. Laps ei pruugi näljatunnet tundagi, peaks ise silma peal hoidma ja süüa pakkuma sobival ajal (ja pigem mitte magusat). Kooli alguses võib väsitada müra.

Kui see vihastumine on pikem mure, siis soovitan ka natuke tundekaartidega mängida. Raamatupoodides on müügil, autor A. Jakobson. Lastel võib olla keeruline tundeid seletada, sest sõnavara ja keeletaju ei pruugi olla veel piisavad.

#4056802:

Kuidas saada laps padja peksmiseni viha puhul. Kas see on ok, kui ta vihastades kujutab sind ette selles padjas.

Tegemist on emotsioonide ja tunnete suunamisega, väljaelamisega, mitte ei kujutata patja emana, keda peksta. Emotsioonide suunamisel aitab ka nt poksimine või mõni teine spordiala, et mõtted mujale saada. Padja asemel võib olla ka stressipall vms, mida saab mudida.

Tahtsin veel lisada, et lapse emotsioonide taltsutamiseks on head vahendid igasugused mudimispallid, rutjumispadjakesed, sensoorsed pudelid, aga ka hingamis- ja joogaharjutused, kas või vana hea “loe enne 10-ni, kui vastad” –  kuid neid tehnikaid tuleb teda õpetada kasutama siis, kui laps on rahulik ja koostöine.

#4058160:

Nüüd kui selline asi juhtus, siis mina isiklikult kuu aega järjest jalgagi koos lapsega kusagile avalikku asutusse ( pood/ kohvik) ei tõstaks. Ebamugav küll aga tuleb enesele kindlaks jääda. Taskuraha ei annaks kuu aega lapsele, vajadusel lõunavõileib kaasa. Mingit üllatusmuna loomulikult ka ei ostaks. Sest selline käitumine on juba kriminaalse suunas liikumas.

Ausalt öelda, mismoodi sa reaalsuse sellist asja ette kujutaksid? Laps unustab selle ühe poeintsidendi ära, aga sina siis tervelt kuu aega jutti iga päev muudkui ketrad talle seda intsidenti, no tuletad meelde, miks ta koolipuhvetist mitte midagi osta ei tohi ja võileiba nosima peab. Sest vastasel juhul saab temast kriminaal.

Laps tahab oma eluga juba edasi liikuda, ent ema lakkamatult ketrab ja ketrab talle seda ühte poeintsidenti ja kui pere läheb nt vanema õe sünnipäeva tähistama restorani, siis see seitsmene jäetakse üksi koju. No ma ei tea… Mitte et ma reageerimist ja vajalikku õppetundi ei pooldaks, ent sinu soovitus kuu aega jutti lapsele vahetpidamata seda ühte intsidenti kedrata ületaks küll isegi täiskasvanu vaimse taluvuspiiri – nii ema kui ka lapse jaoks.

#4059186:

#4056849:

Laps tahab üllatusmuna ja sina ostad “soksi” ? “Soks” on kallim, kui üllatusmuna, muide. Rahast rääkides, pole eriti mõtet osta kallimat asja odavama asemel, ise raha väärtust püüda õpetada.

Sul endal on vist rahatarkuse tunnid mööda läinud? Kinderi üllatusmuna kilohind on muide 55 eurot. Tavaline Kalevi shokolaadi kilohind seevastu jääb 15 euro kanti. Seega on soks üllatusmunast tegelikult 3-4 korda odavam.

Sel põhjusel olen ka oma lastele sel teemal selgitustööd teinud. Vahel saavad neid kalleid üllatusmune, aga shokolaadiga maiustamist on seal ikka väga vähe ja sees olev näpuotsasuurune plastiklelu laguneb ära juba esimeste mänguminutite jooksul. Ilmselt on enamikul lastest seismajäänud asjade sahtlid täis neid tibatillukesi plastlelukesi, millega mingit mängu arendada tegelikult ei saa.

Olen lastele rääkinud, et rahaliselt ja keskkonna säästmise osas on mõistlikum osta pigem juba normaalne shokolaad ja mängida kodus kvaliteetsete mänguasjadega, ja meil sellest mingit tüli pole ka kunagi tulnud.

Sul endal läks. Keegi ei lähe poodi ostma kilo üllatusmune, aga kilo shokolaadi osta on küll võimalik.

#4058160:

Nüüd kui selline asi juhtus, siis mina isiklikult kuu aega järjest jalgagi koos lapsega kusagile avalikku asutusse ( pood/ kohvik) ei tõstaks. Ebamugav küll aga tuleb enesele kindlaks jääda. Taskuraha ei annaks kuu aega lapsele, vajadusel lõunavõileib kaasa. Mingit üllatusmuna loomulikult ka ei ostaks. Sest selline käitumine on juba kriminaalse suunas liikumas.

Ausalt öelda, mismoodi sa reaalsuse sellist asja ette kujutaksid? Laps unustab selle ühe poeintsidendi ära, aga sina siis tervelt kuu aega jutti iga päev muudkui ketrad talle seda intsidenti, no tuletad meelde, miks ta koolipuhvetist mitte midagi osta ei tohi ja võileiba nosima peab. Sest vastasel juhul saab temast kriminaal.

Minul isiklikult see toimib, sest käime poes neli korda kuus. Midagi ketrama ei pea. Ütled lihtsalt, et poodi saad veidi vanemalt, siis kui tunned juba avalikus kohas  käitumise reegleid. Ja rohkem teema üle üldse ei nämmuta. Ja mingitele kommimangumistele ka ei reageeri. Täidad elu muude huvitavate ja arendavate tegevustega, käid lapsega koos sportimas näiteks.

#4059136:

Tahtsin veel lisada, et lapse emotsioonide taltsutamiseks on head vahendid igasugused mudimispallid, rutjumispadjakesed, sensoorsed pudelid, aga ka hingamis- ja joogaharjutused, kas või vana hea “loe enne 10-ni, kui vastad” – kuid neid tehnikaid tuleb teda õpetada kasutama siis, kui laps on rahulik ja koostöine.

“Näita mulle selle padja peal, kui vihane sa oled.”

#4059345:

Minul isiklikult see toimib, sest käime poes neli korda kuus. Midagi ketrama ei pea. Ütled lihtsalt, et poodi saad veidi vanemalt, siis kui tunned juba avalikus kohas  käitumise reegleid. Ja rohkem teema üle üldse ei nämmuta. Ja mingitele kommimangumistele ka ei reageeri. Täidad elu muude huvitavate ja arendavate tegevustega, käid lapsega koos sportimas näiteks.

Sa räägid nii, nagu oleks pood mingisugune luksuskoht. Pood on tarbeasjade, eeskätt perele toidu soetamise koht, kus käiakse mitte premeerimise, vaid vajaduse pärast. Ja mis see sportimine veel siia puutub? Et pereema teeb poes vajalikud ostud ära ja siis peab minema lapsega jooksma. Ent kui lapse “karistus” kuu aja pärast lõppeb, siis võtab pereema lapse poodi kaasa ja enam jooksma minema temaga ei pea? 🙂 Kuidagi veider mõttekäik.

Ning lõpuks – pood poeks, aga teema tekib ka koolipuhvetist kehakinnituse ostmisel (kui on koolis õhtuni) ja nt perega restoranis ürituste tähistamisel.

#4055369:

#4055313:

Kuulge, tänitajad ja diagnoosimise ning vanema võimu kehtestamise soovitajad. Olete ikka vast kuulnud, et lapse arengu üks raskemaid etappe ongi 6. -7. eluaasta, eriti, kui sellega kaasneb nii suur elumuutus nagu kooliminek ja täiesti võõrasse keskkonda ja oludesse sattumine? Seda peetakse hullemaks kui tavalist puberteeti 11. – 13. eluaastal, kuna nii noor ei suuda mõistusega veel paljusid emotsioone kontrollida ja tõesti, palju sõltub ka puhtast füsioloogiast, nt ka veresuhkrust. Kel pole sellise ülierutuva lapsega kogemust, see arvabki, et tegemist on mingi haigusega, mis vajab ravi, või siis karmi kasvatust. Nii see enamasti pole, lihtsalt see etapp elust tuleb üle elada. Ja pole ka midagi imelikku, kui lapse käitumine nutma ajab – su kõige armastatum olevus teeb midagi sellist, millega sa harjunud pole, ühtaegu nii süütunne enda pärast kui ka õnnetu olek, et ei suuda lapse emotsioone paremini maandada. Inimesed pole ju plastmassist, et kõik käiks joont mööda ja rikkis asjad saaks liimi ja värviga korda. Jah, see võibki mõne lapse jaoks olla väga raske aeg, hullem, kui vanema jaoks. Ainult rahulik käitumine, seletamine ja armastuse väljendamine aitab. Last tuleb pidevalt aidata maandada ja enda emotsioonidest üle saada. Usu, ka see periood läheb mööda!

Tundub ju ka, et ka ema ei suuda oma emotsioone valitseda, kui selline lapse käitumine ta nutma ajab. Enamik inimesi siiski sellises olukorras nutma ei puhke, eriti mitte avalikus kohas nagu bussipeatus. Mis signaali saab laps sellest, kui ema lihtsalt nutma puhkeb, ka tema teda lohutama peab, selle asemel, et last korrale kutsuda, laps poest välja viia ja koju minna, kodus lapsega vestelda sobiva ja ebasobiva käitumise üle avalikus kohas?

Ema on ju ka inimene – kui selline asi mind nutma ajab, siis ma nutan. Ma ei tea, kuidas te seda ette kujutate  – et ema itkes valjult bussipeatuses? Pigem mitte. Mul vahest juhtub sarnases olukorras et seisan vaikselt, pisarad silmas lihtsalt, täiega õnnetu, kui endal ka jama päev olnud. Laps saab väga hästi aru, tärkab empaatiatunne, analüüsib ka enda käitumist. Ja mis kasu on niiväga sellest, kui näidata enda nagu mingit AI robotit – olen alati tasakaalukas ja vestlen lapsega kodus…. jah see ka õige ja vajalik, aga siiski… Mul endal 13aastane, kes vihastab väga kergesti – see on selge, et ei tohi lasta ennast sellest ära hirmutada ja hakata laps reaktsiooni kartma nii et ei julgegi ennast kehtestada. Selle nad tajuvad küll kohe ära.

See üllatusmuna on kui mingi eriline asi lastel. Šokolaadi on ju vähe, sama raha eest saaks rohkem šokolaadi. Aga just see emotsioon. Te ju ka ärrituks kui te ema kritiseerib teie restorani külastust. Sama raha eest saaks ju mitu korda süüa kodus. Aga lähete sinna ju emotsiooni pärast, ignoreerides teadmist mis maksab liha ja kartul.

#4061838:

Kui mulle keegi vihasena olles mingi mudimispalli pihku pistaks, siis kardan, et see pall lendaks vastu seina või kuhugi võimalikult kaugele eemale. Patja peksaks parema meelega.

Jah, kõige lihtsam ongi samasse mustrisse jääda, st vihastades elada see välja agressioonina (inimese, eseme suhtes). Loomulikult meeldikski sellisel juhul sulle patja peksta, sest see on sinus väljaarenenud ja kinnistunud muster ja sa ei pea tegema erilisi jõupingutusi, et seda rada järgida. Kui sa suudad iga kord üksnes padjaga piirduda, siis polegi hullu, aga kes garanteerib, et miski sind ühel halval päeval VEEL ROHKEM välja ei vihasta, patja pole aga käepärast, ja nii viskad sa hoopis tassi põrandale kildudeks, telefoni vastu asfalti, või lööd/sakutad nt oma last? Kas sa võid 100% kindel olla, et su käitumine on ka vihasena sinu kontrolli all? Ja kui on, siis miks sa pead midagi peksma, et sul parem hakkaks?

Uue oskuse/harjumuse kinnistamine on  väga ebameeldiv ja raske, eriti parasjagu tugeva emotsiooni harjal olles, seega loomulikult ei ütle marus laps sulle kohe aitäh, kui talle stressipalli pihku pistad. See võtabki hästi palju kordusi ja harjutamist, et laps õpiks oma viha kanaliseerima moel, mis pole agressiivne enda ega ümbritseva suhtes.