Head Perekooli külastajad!

Perekool on Eesti esimene pereportaal. Ehkki viimastel aastatel on loodud uusi kaasaegseid suhtlus- ja infokanaleid, on Perekoolil jätkunud pikaajalisi ja aktiivseid külastajaid - oleme selle üle rõõmsad ja tänulikud.
1. juunil 2024. aastal lõpetab Perekooli foorum oma tegevuse. Hoolimata me püüdlustest hoida Perekooli heatahtliku ja toetava keskkonnana, võivad ka üksikud sobimatud postitused teha palju kurja, kahjustades asjaosaliste enesetunnet ja suhteid.
Jätkame Perekooli lehel igakuiselt uute artiklite ja taskuhäälingu osade avaldamist. Olete südamest oodatud ammutama kaasaegseid tõenduspõhiseid teadmisi naise ja lapse tervise, pere ja suhete teemadel.

Foorumihuvilistel on üks võimalus edaspidiseks suhtluseks näiteks äsja loodud Elufoorumis: elufoorum.com

Sisukate kohtumisteni Perekooli lehel.
Eesti Ämmaemandate Ühing

Esileht Koolilaps Kergesti vihastav 7aastane, kes muutub talumatuks jõmmiks

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 91 )

Teema: Kergesti vihastav 7aastane, kes muutub talumatuks jõmmiks

Postitas:
Kägu

Võta seda kui õppetundi – mida teha teinekord teisiti – ära mine väsinud lapsega poodi, ja kui väga häda, osta see üllatusmuna talle, aga küsi pärast, kas oli seda väärt ja arutage koos, mida teha sarnases olukorras järgm kord teisiti, kooli algus on lastele väsitav aeg lihtsalt, vanemana saad luua keskkonna, mis aitab hakkama saada.

Arvan ka, et last ei maksagi poodi kaasa võtta, vähemalt järgmised paar korda mitte. Kui laps poes edaspidi peaks nii käituma hakkama, nagu teemas välja toodud, tuleks poest lihtsalt ära minna, mitte ostlemist jätkata. See toimib paremini, kui last rahustada ja ise samal ajal närvi minna. Koju minna ja selgitada lapsele kodus, millist käitumist oodatakse tema vanuses lastelt poes ja kuidas tema käitumine teistele paistab. Laps ei pea iga kord poest nänni saama, selleks võib kindla nädalapäeva kokku leppida, millal ta üllatusmuna saab. Kui kodus ka ei kuula ja sarnaselt käitub, siis jääb üllatusmuna lihtsalt ära sel nädalal.

7 aastasele ei pea üldse üllatusmuna enam ostma. Raha kasutamist tuleks ka emal lapsele ôpetada. Tavaline vastavalt lapse maitsele soks osta.

Nüüd on selge, miks laps poes ärritus. Sa ostsid vale ja enda valitud asja. Laps tahtis üllatusmuna, sina valisid talle enda isu järgi shokolaadi. Nagu läheks autot ostma ja tuled koju jalgrattaga.

Et ostad lapsele poes mida iganes, peaasi et ei lôugaks. Päris huvitav lähenemine elule.

+8
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Võta seda kui õppetundi – mida teha teinekord teisiti – ära mine väsinud lapsega poodi, ja kui väga häda, osta see üllatusmuna talle, aga küsi pärast, kas oli seda väärt ja arutage koos, mida teha sarnases olukorras järgm kord teisiti, kooli algus on lastele väsitav aeg lihtsalt, vanemana saad luua keskkonna, mis aitab hakkama saada.

7 aastasele ei pea üldse üllatusmuna enam ostma. Raha kasutamist tuleks ka emal lapsele ôpetada. Tavaline vastavalt lapse maitsele soks osta.

Laps tahab üllatusmuna ja sina ostad “soksi” ? “Soks” on kallim, kui üllatusmuna, muide. Rahast rääkides, pole eriti mõtet osta kallimat asja odavama asemel, ise raha väärtust püüda õpetada.

Teema pole selles, kuidas laps raha kasutab, vaid kuidas poes käitus ja mis motiveeriks last. Nagu näed, üllatusmuna on selle lapse jaoks asi, mis võiks last positiivses suunas motiveerida. Iga laps on erinev, igaühel on motiveerivad asjad erinevad.

Selge 12 on veipimine!

+1
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Võta seda kui õppetundi – mida teha teinekord teisiti – ära mine väsinud lapsega poodi, ja kui väga häda, osta see üllatusmuna talle, aga küsi pärast, kas oli seda väärt ja arutage koos, mida teha sarnases olukorras järgm kord teisiti, kooli algus on lastele väsitav aeg lihtsalt, vanemana saad luua keskkonna, mis aitab hakkama saada.

Arvan ka, et last ei maksagi poodi kaasa võtta, vähemalt järgmised paar korda mitte. Kui laps poes edaspidi peaks nii käituma hakkama, nagu teemas välja toodud, tuleks poest lihtsalt ära minna, mitte ostlemist jätkata. See toimib paremini, kui last rahustada ja ise samal ajal närvi minna. Koju minna ja selgitada lapsele kodus, millist käitumist oodatakse tema vanuses lastelt poes ja kuidas tema käitumine teistele paistab. Laps ei pea iga kord poest nänni saama, selleks võib kindla nädalapäeva kokku leppida, millal ta üllatusmuna saab. Kui kodus ka ei kuula ja sarnaselt käitub, siis jääb üllatusmuna lihtsalt ära sel nädalal.

7 aastasele ei pea üldse üllatusmuna enam ostma. Raha kasutamist tuleks ka emal lapsele ôpetada. Tavaline vastavalt lapse maitsele soks osta.

Nüüd on selge, miks laps poes ärritus. Sa ostsid vale ja enda valitud asja. Laps tahtis üllatusmuna, sina valisid talle enda isu järgi shokolaadi. Nagu läheks autot ostma ja tuled koju jalgrattaga.

Et ostad lapsele poes mida iganes, peaasi et ei lôugaks. Päris huvitav lähenemine elule.

Sinu trollimine pole enam ammu huvitav.

+1
-8
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Võta seda kui õppetundi – mida teha teinekord teisiti – ära mine väsinud lapsega poodi, ja kui väga häda, osta see üllatusmuna talle, aga küsi pärast, kas oli seda väärt ja arutage koos, mida teha sarnases olukorras järgm kord teisiti, kooli algus on lastele väsitav aeg lihtsalt, vanemana saad luua keskkonna, mis aitab hakkama saada.

7 aastasele ei pea üldse üllatusmuna enam ostma. Raha kasutamist tuleks ka emal lapsele ôpetada. Tavaline vastavalt lapse maitsele soks osta.

Laps tahab üllatusmuna ja sina ostad “soksi” ? “Soks” on kallim, kui üllatusmuna, muide. Rahast rääkides, pole eriti mõtet osta kallimat asja odavama asemel, ise raha väärtust püüda õpetada.

Teema pole selles, kuidas laps raha kasutab, vaid kuidas poes käitus ja mis motiveeriks last. Nagu näed, üllatusmuna on selle lapse jaoks asi, mis võiks last positiivses suunas motiveerida. Iga laps on erinev, igaühel on motiveerivad asjad erinevad.

Selge 12 on veipimine!

Troll.

+1
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et see üllatusmuna pigem polnud mingi eriline soov, vaid asi, millele fikseeruda, et pinged välja elada. Selles mõttes ei maksa meil ka sellesse kinni jääda.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olen TA. Aitäh viimasele empaatilisele (!) vastajale! Sain natuke tuge ja mõtlemist juurde.

Küsiti ka, kas laps võis näljane olla. Tegelikult, nagu pärast selgus (oleme terve päeva pisteliselt oma tülist rääkinud), et ta oligi, aga ta lihtsalt vihastas nii kiiresti, et me ei jõudnudki asja tuumani. Ja tal oli väga pikk päev koolis. Nüüd tean vähemasti olla valmis ja tervitada teda kooli juures mingi ampsuga või siis kotti kaasa panna.

Ma tean, et pean tegelema ka enda reaktsioonidega – et ma ei haavuks ega vihastaks. Et ühest küljest teha talle selgeks, et selline käitumine pole ok – just käitumine, mitte tunded -, aga teisest küljest ka iseenda kontrollimine. Et ok, vihastas ja hakkas trampima – siis kohe sõbralikult küsida, et ok, proovime leida lahenduse, mis mõlemale sobiks.

Aitäh asjalikele vastajatele! Ja pahatahtlikele ärapanijatele soovin – et neil oleks õnne elus ennast peeglist ausalt näha ja oma mõtteviisi parandada.

Sa eitad jätkuvalt ja tibutad oma 7-aastast psühhoterroristi, selmet et lõpuks piirid kehtestada.

Taunida saavad kõik need, kes sulle kaasa ei tibuta.

Mina ei tibuta ka.

Emale keskmist näppu näitav ropendav räuskav 7-aastane on ikka totaalne erand, pole elus sellist last kohanud. 7-aastane ei teagi veel ei vastavaid sõnu ega näpuliigutusi! Nälg teeb pahuraks iga lapse, aga see ei tähenda mitte kuidagi sellist psühhopaadi käitumist.

Aga kaitse ja tibuta edasi ja vaata, mis saama hakkab, kui ta sul 12-15 on.

Hari ennast ka, enne kui neid magusaid ampse taskus tassid oma nunnupalli jaoks. Suhkrulaks just põhjustabki paljudel lastel hüperaktiivset käitumist.

ATH on ta sul kindlasti, pöördu abi saamiseks kindlasti Perekeskusesse või Rajaleidjasse, kui oled Tallinnas.

 

+6
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuulge, tänitajad ja diagnoosimise ning vanema võimu kehtestamise soovitajad. Olete ikka vast kuulnud, et lapse arengu üks raskemaid etappe ongi 6. -7. eluaasta, eriti, kui sellega kaasneb nii suur elumuutus nagu kooliminek ja täiesti võõrasse keskkonda ja oludesse sattumine? Seda peetakse hullemaks kui tavalist puberteeti 11. – 13. eluaastal, kuna nii noor ei suuda mõistusega veel paljusid emotsioone kontrollida ja tõesti, palju sõltub ka puhtast füsioloogiast, nt ka veresuhkrust. Kel pole sellise ülierutuva lapsega kogemust, see arvabki, et tegemist on mingi haigusega, mis vajab ravi, või siis karmi kasvatust. Nii see enamasti pole, lihtsalt see etapp elust tuleb üle elada. Ja pole ka midagi imelikku, kui lapse käitumine nutma ajab – su kõige armastatum olevus teeb midagi sellist, millega sa harjunud pole, ühtaegu nii süütunne enda pärast kui ka õnnetu olek, et ei suuda lapse emotsioone paremini maandada. Inimesed pole ju plastmassist, et kõik käiks joont mööda ja rikkis asjad saaks liimi ja värviga korda. Jah, see võibki mõne lapse jaoks olla väga raske aeg, hullem, kui vanema jaoks. Ainult rahulik käitumine, seletamine ja armastuse väljendamine aitab. Last tuleb pidevalt aidata maandada ja enda emotsioonidest üle saada. Usu, ka see periood läheb mööda!

6-7. eluaastat on kõige lihtsam vanus üldse:) tavalapse puhul loomulikult.

+6
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui laps käitub koolis hästi ja välja elab vanema(te) peal, siis on ju kõik hästi. Kusagil peab laps saama end vabalt tunda.

Palju hullem on olukord, kus laps käib kodus “nööri mööda” ja siis koolis tunneb end vabalt.

Ma läheks lapsele kooli vastu väikese snäkiga ja siis, kui oleks vähegi võimalik, käiks läbi mõnelt mänguväljakult, kus laps saab oma emotsioonid maha rabeleda.

tavaarenguga normaalne 7-aastane ei tunne vajadust f..k näppu viibutada ja ropendada ei koolis ega kodus muide.

 

+8
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olen TA.

Nii tore, et Perekooli Eesti Aasta Emadel on vähemalt üks päev korda läinud, et saavad siin foorumis esiteks end välja elada (loodetavasti siis mitte kodus) ja teiseks leida kinnitust iseendale, et reaalsus moondub nende järgi, mitte vastupidi, vähemalt kirjutatud tekst.

Ma ei hakka seda üle kordama, see dialoog teiega on nii ebaväärikas. Aga ma mõtlen õudusega, millisena kohtlete ise oma lähedasi, iseäranis lapsi. Kas parastate ja sõimate ka oma lapsi, kui nad tulevad teie juurde murega, isegi kui on teinud pahandust? “Jaagup, mis sa seisad seal, mokk töllakil, sulle ei öeldud vä?” Sest see ei saa nii suur vahe olla, kuidas inimene kirjutab anon. foorumis ja milline ta tegelikult on. Ma ei kõneta mitte kunagi foorumis võõrast inimest nii vastiku tooniga, nii nõmedalt üleolevalt positsioonilt.

Head aega, Perekooli Aasta Emad, Kes Teavad Kõige Õigemini, Kuidas Teised Inimesed Peavad Elama.

Dialoog ei ole ebaväärikas, vaid sul on täielik blokk ajus, et aktsepteerida ühtainustki tagasisidet, kus sinu last ei õigustata ja sind ei lohutata.

See oli nii ootamatu, et su laps ei käitu terve tavalapse kombel ja tegelikult on teil palju varem midagi väga valesti läinud ja nùùd tuleb abi otsida, mitte edasi nunnutada ja bussipeatuses nutta.

Sellega paned lapsele topeltkoorma ju.

Aga kui tahad ise see kõige targem olla, ole edasi. Mis sa siis üldse küsisid. Siinsetel vastajatel on võibolla 3-4 last terveteks täiskasvanuteks kasvatatud, ilma et laps vanemad “p…e” saadaks.

Aga kui midagi öelda ei tohi ja abi ei vajata, siis good luck, 4-5 aasta pärast veibib, tapab kasse ja edasi… Noh, vast riiklikud abijõud sekkuvad.

+9
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Soovitan jälgida, mis need sütikud olla võiks. Nälg? Väsimus? Emotsioonid? Meil on korduvalt olnud tüli näiliselt tühja koha pealt, mingi tillukese asja tõttu. Lihtsalt see tilluke asi on olnud viimane piisk karikasse. Hiljem siis saan teada, mis eelnevalt juba karika sees oli ja tegelikult tuju kehvaks keeras. Julgeb rääkida küll kõigest, aga enne nagu pole meeles või ei tundu nii tähtsana. Et ei pruugi olla lühike süütenöör, vaid just väga pikk. Nii pikk, et läheb isegi meelest ära, miks süttis. Mulle tundub, et need, kes nii hullult end välja ei ela (need, keda enamus arvab, et on hästi kasvatatud ja piirid paigas?), lasevad auru välja kohe negatiivse emotsiooni tekkides. Mõni aga kogub ja kogub ja siis plahvatab.

Tundeid võimendavad küll nii nälg kui väsimus. Laps ei pruugi näljatunnet tundagi, peaks ise silma peal hoidma ja süüa pakkuma sobival ajal (ja pigem mitte magusat). Kooli alguses võib väsitada müra.

Kui see vihastumine on pikem mure, siis soovitan ka natuke tundekaartidega mängida. Raamatupoodides on müügil, autor A. Jakobson. Lastel võib olla keeruline tundeid seletada, sest sõnavara ja keeletaju ei pruugi olla veel piisavad.

 

 

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina soovitan üldse mitte paha pärast, iseennast kõigepealt veenda, et senised keelud ja sanktsioonid on mõistlikud. Kui ise oled veendunud, on ka lapse osas kergem olla järjekindel. Sa ei tohi kahelda, et kas olen liiga karm. Kui kahtled, tõmba reegleid vähemaks, aga neist reeglitest, mis kehtivad, pea 100% kinni. Laps tajub seda, kui vanem on ebakindel. Enne poodi sisenemist kordate alati reeglid üle, kas täna ostetakse maiust või mitte.

Nüüd kui selline asi juhtus, siis mina isiklikult kuu aega järjest jalgagi koos lapsega kusagile avalikku asutusse ( pood/ kohvik) ei tõstaks. Ebamugav küll aga tuleb enesele kindlaks jääda. Taskuraha ei annaks kuu aega lapsele, vajadusel lõunavõileib kaasa. Mingit üllatusmuna loomulikult ka ei ostaks. Sest selline käitumine on juba kriminaalse suunas liikumas. Sa pead endas enesekindlust leidma, et lapsele tähenduslikud sanktsioonid tõesti ka rakendada. Muidu teed oma lapsele suure karuteene. Sa ei tohi ega saa öelda, et ma ei suuda ega saa enesele kindlaks jääda. Pead suutma, sinu vastutusel on lapse tulevik. Mida edasi, seda keerulisem on temas pidurdusprotsesse arendada. Samal ajal ära unusta kiitmast teda asjade eest, mida ta hästi teeb. Vajadusel kaasa spetsialiste, kes õpetavad, kuidas aidata lapsel enda impulsskäitumist pidurdada.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuidas saada laps padja peksmiseni viha puhul. Kas see on ok, kui ta vihastades kujutab sind ette selles padjas.

Tegemist on emotsioonide ja tunnete suunamisega, väljaelamisega, mitte ei kujutata patja emana, keda peksta. Emotsioonide suunamisel aitab ka nt poksimine või mõni teine spordiala, et mõtted mujale saada. Padja asemel võib olla ka stressipall vms, mida saab mudida.

+1
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuidas saada laps padja peksmiseni viha puhul. Kas see on ok, kui ta vihastades kujutab sind ette selles padjas.

Tegemist on emotsioonide ja tunnete suunamisega, väljaelamisega, mitte ei kujutata patja emana, keda peksta. Emotsioonide suunamisel aitab ka nt poksimine või mõni teine spordiala, et mõtted mujale saada. Padja asemel võib olla ka stressipall vms, mida saab mudida.

Stressipall ongi palju mõistlikum soovitus kui padja vms peksmine. On oluline õpetada last oma reaktsiooni pidurdama ja emotsioone kontrollima, st et vihastamisele EI PEA JÄRGNEMA agressioon, millegi/kellegi peksmine. Muidugi on padjapeksmine palju parem kui ema löömine, aga tegelikult lapse poolt vaadatult vallandub temas ikkagi sama reaktsioonideahel (vihastan -> löön) ja olukorras, kus patja pole käepärast, vallandub see reaktsioon ka, aga siis võib ette jääda mööbel, loom, inimene või mis tahes muu löömiseks mittesobilik. Seega on oluline õpetada, et vihastades ka EI LÖÖDA. Emotsiooni võib vabalt välja öelda (“Ma olen kohutavalt vihane!”) ja seda ei tohi vanem keelata ega karistada, kuid emotsiooni ajel laamendamist tuleb takistada ja laps ümber õpetada.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tahtsin veel lisada, et lapse emotsioonide taltsutamiseks on head vahendid igasugused mudimispallid, rutjumispadjakesed, sensoorsed pudelid, aga ka hingamis- ja joogaharjutused, kas või vana hea “loe enne 10-ni, kui vastad” –  kuid neid tehnikaid tuleb teda õpetada kasutama siis, kui laps on rahulik ja koostöine.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Laps tahab üllatusmuna ja sina ostad “soksi” ? “Soks” on kallim, kui üllatusmuna, muide. Rahast rääkides, pole eriti mõtet osta kallimat asja odavama asemel, ise raha väärtust püüda õpetada.

Sul endal on vist rahatarkuse tunnid mööda läinud? Kinderi üllatusmuna kilohind on muide 55 eurot. Tavaline Kalevi shokolaadi kilohind seevastu jääb 15 euro kanti. Seega on soks üllatusmunast tegelikult 3-4 korda odavam.

Sel põhjusel olen ka oma lastele sel teemal selgitustööd teinud. Vahel saavad neid kalleid üllatusmune, aga shokolaadiga maiustamist on seal ikka väga vähe ja sees olev näpuotsasuurune plastiklelu laguneb ära juba esimeste mänguminutite jooksul. Ilmselt on enamikul lastest seismajäänud asjade sahtlid täis neid tibatillukesi plastlelukesi, millega mingit mängu arendada tegelikult ei saa.

Olen lastele rääkinud, et rahaliselt ja keskkonna säästmise osas on mõistlikum osta pigem juba normaalne shokolaad ja mängida kodus kvaliteetsete mänguasjadega, ja meil sellest mingit tüli pole ka kunagi tulnud.

+4
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nüüd kui selline asi juhtus, siis mina isiklikult kuu aega järjest jalgagi koos lapsega kusagile avalikku asutusse ( pood/ kohvik) ei tõstaks. Ebamugav küll aga tuleb enesele kindlaks jääda. Taskuraha ei annaks kuu aega lapsele, vajadusel lõunavõileib kaasa. Mingit üllatusmuna loomulikult ka ei ostaks. Sest selline käitumine on juba kriminaalse suunas liikumas.

Ausalt öelda, mismoodi sa reaalsuse sellist asja ette kujutaksid? Laps unustab selle ühe poeintsidendi ära, aga sina siis tervelt kuu aega jutti iga päev muudkui ketrad talle seda intsidenti, no tuletad meelde, miks ta koolipuhvetist mitte midagi osta ei tohi ja võileiba nosima peab. Sest vastasel juhul saab temast kriminaal.

Laps tahab oma eluga juba edasi liikuda, ent ema lakkamatult ketrab ja ketrab talle seda ühte poeintsidenti ja kui pere läheb nt vanema õe sünnipäeva tähistama restorani, siis see seitsmene jäetakse üksi koju. No ma ei tea… Mitte et ma reageerimist ja vajalikku õppetundi ei pooldaks, ent sinu soovitus kuu aega jutti lapsele vahetpidamata seda ühte intsidenti kedrata ületaks küll isegi täiskasvanu vaimse taluvuspiiri – nii ema kui ka lapse jaoks.

+2
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Laps ei peaks vihastuma, kui ta poest kohe midagi ei saa. See ei ole negatiivsete tunnete suunamine, lihtsalt nii lapsiku väikese asja peale ei vihastuta.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Laps tahab üllatusmuna ja sina ostad “soksi” ? “Soks” on kallim, kui üllatusmuna, muide. Rahast rääkides, pole eriti mõtet osta kallimat asja odavama asemel, ise raha väärtust püüda õpetada.

Sul endal on vist rahatarkuse tunnid mööda läinud? Kinderi üllatusmuna kilohind on muide 55 eurot. Tavaline Kalevi shokolaadi kilohind seevastu jääb 15 euro kanti. Seega on soks üllatusmunast tegelikult 3-4 korda odavam.

Sel põhjusel olen ka oma lastele sel teemal selgitustööd teinud. Vahel saavad neid kalleid üllatusmune, aga shokolaadiga maiustamist on seal ikka väga vähe ja sees olev näpuotsasuurune plastiklelu laguneb ära juba esimeste mänguminutite jooksul. Ilmselt on enamikul lastest seismajäänud asjade sahtlid täis neid tibatillukesi plastlelukesi, millega mingit mängu arendada tegelikult ei saa.

Olen lastele rääkinud, et rahaliselt ja keskkonna säästmise osas on mõistlikum osta pigem juba normaalne shokolaad ja mängida kodus kvaliteetsete mänguasjadega, ja meil sellest mingit tüli pole ka kunagi tulnud.

Sul endal läks. Keegi ei lähe poodi ostma kilo üllatusmune, aga kilo shokolaadi osta on küll võimalik.

+2
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mis sõna on soks? Kes seda üldse kasutab, mingi teismeliste släng? Mõeldakse vist šokolaadi? Kas ei leia š-tähte üles või?

+1
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nüüd kui selline asi juhtus, siis mina isiklikult kuu aega järjest jalgagi koos lapsega kusagile avalikku asutusse ( pood/ kohvik) ei tõstaks. Ebamugav küll aga tuleb enesele kindlaks jääda. Taskuraha ei annaks kuu aega lapsele, vajadusel lõunavõileib kaasa. Mingit üllatusmuna loomulikult ka ei ostaks. Sest selline käitumine on juba kriminaalse suunas liikumas.

Ausalt öelda, mismoodi sa reaalsuse sellist asja ette kujutaksid? Laps unustab selle ühe poeintsidendi ära, aga sina siis tervelt kuu aega jutti iga päev muudkui ketrad talle seda intsidenti, no tuletad meelde, miks ta koolipuhvetist mitte midagi osta ei tohi ja võileiba nosima peab. Sest vastasel juhul saab temast kriminaal.

Laps tahab oma eluga juba edasi liikuda, ent ema lakkamatult ketrab ja ketrab talle seda ühte poeintsidenti ja kui pere läheb nt vanema õe sünnipäeva tähistama restorani, siis see seitsmene jäetakse üksi koju. No ma ei tea… Mitte et ma reageerimist ja vajalikku õppetundi ei pooldaks, ent sinu soovitus kuu aega jutti lapsele vahetpidamata seda ühte intsidenti kedrata ületaks küll isegi täiskasvanu vaimse taluvuspiiri – nii ema kui ka lapse jaoks.

 

Minul isiklikult see toimib, sest käime poes neli korda kuus. Midagi ketrama ei pea. Ütled lihtsalt, et poodi saad veidi vanemalt, siis kui tunned juba avalikus kohas  käitumise reegleid. Ja rohkem teema üle üldse ei nämmuta. Ja mingitele kommimangumistele ka ei reageeri. Täidad elu muude huvitavate ja arendavate tegevustega, käid lapsega koos sportimas näiteks.

+2
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Laps tahab üllatusmuna ja sina ostad “soksi” ? “Soks” on kallim, kui üllatusmuna, muide. Rahast rääkides, pole eriti mõtet osta kallimat asja odavama asemel, ise raha väärtust püüda õpetada.

Sul endal on vist rahatarkuse tunnid mööda läinud? Kinderi üllatusmuna kilohind on muide 55 eurot. Tavaline Kalevi shokolaadi kilohind seevastu jääb 15 euro kanti. Seega on soks üllatusmunast tegelikult 3-4 korda odavam.

Sel põhjusel olen ka oma lastele sel teemal selgitustööd teinud. Vahel saavad neid kalleid üllatusmune, aga shokolaadiga maiustamist on seal ikka väga vähe ja sees olev näpuotsasuurune plastiklelu laguneb ära juba esimeste mänguminutite jooksul. Ilmselt on enamikul lastest seismajäänud asjade sahtlid täis neid tibatillukesi plastlelukesi, millega mingit mängu arendada tegelikult ei saa.

Olen lastele rääkinud, et rahaliselt ja keskkonna säästmise osas on mõistlikum osta pigem juba normaalne shokolaad ja mängida kodus kvaliteetsete mänguasjadega, ja meil sellest mingit tüli pole ka kunagi tulnud.

Hästi öeldud, teeksin sama vajadusel. Pole kunagi lastele hunnikutekaupa üllatusmune ostnud. Paar korda vast ostnud kui väiksed olid. Mis selle prügiga teha.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tahtsin veel lisada, et lapse emotsioonide taltsutamiseks on head vahendid igasugused mudimispallid, rutjumispadjakesed, sensoorsed pudelid, aga ka hingamis- ja joogaharjutused, kas või vana hea “loe enne 10-ni, kui vastad” – kuid neid tehnikaid tuleb teda õpetada kasutama siis, kui laps on rahulik ja koostöine.

“Näita mulle selle padja peal, kui vihane sa oled.”

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Võibolla kooliga kohanemine on olukorda eskaleerinud? Lasteaiaga kohanedes on paljud lapsed õhtul kodus põrgulised ning elavad kuhjunud pingeid välja.

Ma võtaks sammu tagasi, unustaks ära, et laps justkui “suur”. Väldiks koolist väsinud lapsega poodi minemist- käi enne üksi ära või mine hiljem. Kui muul ajal siiski koos lapsega poodi minek, sõlmiks eelneva kokkuleppe, kas ja mida laps endale valida võib. See on meil juba päris väikeste lastega toiminud- kui võib valida ühe maiustuse, valibki omal äranägemisel kas üllatusmuna või jäätise või hoopis šokolaadi. Sel juhul poes enam ei hakka keelama või ümber veenma. Kui eelnev kokkulepe on, et valib maiustuse, välja arvatud üllatusmuna, siis nii ongi. Sama lugu mänguasjade nuiamisega- toidupoodi minnes eelnev kokkulepe- täna me ei osta ühtegi mänguasja kuid võid valida ühe maiustuse.

Võtaks rahulikult kui see käitumine nüüd kooli algusega seoses esile kerkis- võimalik, et läheb mööda kui ära harjub. Samal ajal see viha suunamine sõnadesse või aktsepteeritud käitumisse on hea soovitus.

+1
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul isiklikult see toimib, sest käime poes neli korda kuus. Midagi ketrama ei pea. Ütled lihtsalt, et poodi saad veidi vanemalt, siis kui tunned juba avalikus kohas  käitumise reegleid. Ja rohkem teema üle üldse ei nämmuta. Ja mingitele kommimangumistele ka ei reageeri. Täidad elu muude huvitavate ja arendavate tegevustega, käid lapsega koos sportimas näiteks.

Sa räägid nii, nagu oleks pood mingisugune luksuskoht. Pood on tarbeasjade, eeskätt perele toidu soetamise koht, kus käiakse mitte premeerimise, vaid vajaduse pärast. Ja mis see sportimine veel siia puutub? Et pereema teeb poes vajalikud ostud ära ja siis peab minema lapsega jooksma. Ent kui lapse “karistus” kuu aja pärast lõppeb, siis võtab pereema lapse poodi kaasa ja enam jooksma minema temaga ei pea? 🙂 Kuidagi veider mõttekäik.

Ning lõpuks – pood poeks, aga teema tekib ka koolipuhvetist kehakinnituse ostmisel (kui on koolis õhtuni) ja nt perega restoranis ürituste tähistamisel.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lihtsalt ütlen, et meie käisime poes alati mina, mees ja laps Juhul kui laps jonnima hakkas, tõsi ta  oli umbes 4-5 aastane, siis läks mees temaga lihtsalt poest välja ja midagi lohutuseks ostmata. Kui oli kenasti siis alati sai midagi, mõnikord pääsesime lausa 0.10 (krooni) sendiga.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuulge, tänitajad ja diagnoosimise ning vanema võimu kehtestamise soovitajad. Olete ikka vast kuulnud, et lapse arengu üks raskemaid etappe ongi 6. -7. eluaasta, eriti, kui sellega kaasneb nii suur elumuutus nagu kooliminek ja täiesti võõrasse keskkonda ja oludesse sattumine? Seda peetakse hullemaks kui tavalist puberteeti 11. – 13. eluaastal, kuna nii noor ei suuda mõistusega veel paljusid emotsioone kontrollida ja tõesti, palju sõltub ka puhtast füsioloogiast, nt ka veresuhkrust. Kel pole sellise ülierutuva lapsega kogemust, see arvabki, et tegemist on mingi haigusega, mis vajab ravi, või siis karmi kasvatust. Nii see enamasti pole, lihtsalt see etapp elust tuleb üle elada. Ja pole ka midagi imelikku, kui lapse käitumine nutma ajab – su kõige armastatum olevus teeb midagi sellist, millega sa harjunud pole, ühtaegu nii süütunne enda pärast kui ka õnnetu olek, et ei suuda lapse emotsioone paremini maandada. Inimesed pole ju plastmassist, et kõik käiks joont mööda ja rikkis asjad saaks liimi ja värviga korda. Jah, see võibki mõne lapse jaoks olla väga raske aeg, hullem, kui vanema jaoks. Ainult rahulik käitumine, seletamine ja armastuse väljendamine aitab. Last tuleb pidevalt aidata maandada ja enda emotsioonidest üle saada. Usu, ka see periood läheb mööda!

Tundub ju ka, et ka ema ei suuda oma emotsioone valitseda, kui selline lapse käitumine ta nutma ajab. Enamik inimesi siiski sellises olukorras nutma ei puhke, eriti mitte avalikus kohas nagu bussipeatus. Mis signaali saab laps sellest, kui ema lihtsalt nutma puhkeb, ka tema teda lohutama peab, selle asemel, et last korrale kutsuda, laps poest välja viia ja koju minna, kodus lapsega vestelda sobiva ja ebasobiva käitumise üle avalikus kohas?

Ema on ju ka inimene – kui selline asi mind nutma ajab, siis ma nutan. Ma ei tea, kuidas te seda ette kujutate  – et ema itkes valjult bussipeatuses? Pigem mitte. Mul vahest juhtub sarnases olukorras et seisan vaikselt, pisarad silmas lihtsalt, täiega õnnetu, kui endal ka jama päev olnud. Laps saab väga hästi aru, tärkab empaatiatunne, analüüsib ka enda käitumist. Ja mis kasu on niiväga sellest, kui näidata enda nagu mingit AI robotit – olen alati tasakaalukas ja vestlen lapsega kodus…. jah see ka õige ja vajalik, aga siiski… Mul endal 13aastane, kes vihastab väga kergesti – see on selge, et ei tohi lasta ennast sellest ära hirmutada ja hakata laps reaktsiooni kartma nii et ei julgegi ennast kehtestada. Selle nad tajuvad küll kohe ära.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu jaoks tuli siit teemast selgelt välja pärilikkus. Teemaalgataja solvus väga kiiresti, kui teised julgesid midagi kritiseerivat öelda tema ja tema lapse kohta. Ootas ta siit vist ainult õlalepatsutavat kaasaelamist. Ilmselt on laps samasugune, kriitikataluvus null.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See üllatusmuna on kui mingi eriline asi lastel. Šokolaadi on ju vähe, sama raha eest saaks rohkem šokolaadi. Aga just see emotsioon. Te ju ka ärrituks kui te ema kritiseerib teie restorani külastust. Sama raha eest saaks ju mitu korda süüa kodus. Aga lähete sinna ju emotsiooni pärast, ignoreerides teadmist mis maksab liha ja kartul.

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui mulle keegi vihasena olles mingi mudimispalli pihku pistaks, siis kardan, et see pall lendaks vastu seina või kuhugi võimalikult kaugele eemale. Patja peksaks parema meelega.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui mulle keegi vihasena olles mingi mudimispalli pihku pistaks, siis kardan, et see pall lendaks vastu seina või kuhugi võimalikult kaugele eemale. Patja peksaks parema meelega.

Jah, kõige lihtsam ongi samasse mustrisse jääda, st vihastades elada see välja agressioonina (inimese, eseme suhtes). Loomulikult meeldikski sellisel juhul sulle patja peksta, sest see on sinus väljaarenenud ja kinnistunud muster ja sa ei pea tegema erilisi jõupingutusi, et seda rada järgida. Kui sa suudad iga kord üksnes padjaga piirduda, siis polegi hullu, aga kes garanteerib, et miski sind ühel halval päeval VEEL ROHKEM välja ei vihasta, patja pole aga käepärast, ja nii viskad sa hoopis tassi põrandale kildudeks, telefoni vastu asfalti, või lööd/sakutad nt oma last? Kas sa võid 100% kindel olla, et su käitumine on ka vihasena sinu kontrolli all? Ja kui on, siis miks sa pead midagi peksma, et sul parem hakkaks?

Uue oskuse/harjumuse kinnistamine on  väga ebameeldiv ja raske, eriti parasjagu tugeva emotsiooni harjal olles, seega loomulikult ei ütle marus laps sulle kohe aitäh, kui talle stressipalli pihku pistad. See võtabki hästi palju kordusi ja harjutamist, et laps õpiks oma viha kanaliseerima moel, mis pole agressiivne enda ega ümbritseva suhtes.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 91 )


Esileht Koolilaps Kergesti vihastav 7aastane, kes muutub talumatuks jõmmiks