Olen TA.
Nii tore, et Perekooli Eesti Aasta Emadel on vähemalt üks päev korda läinud, et saavad siin foorumis esiteks end välja elada (loodetavasti siis mitte kodus) ja teiseks leida kinnitust iseendale, et reaalsus moondub nende järgi, mitte vastupidi, vähemalt kirjutatud tekst.
Ma ei hakka seda üle kordama, see dialoog teiega on nii ebaväärikas. Aga ma mõtlen õudusega, millisena kohtlete ise oma lähedasi, iseäranis lapsi. Kas parastate ja sõimate ka oma lapsi, kui nad tulevad teie juurde murega, isegi kui on teinud pahandust? “Jaagup, mis sa seisad seal, mokk töllakil, sulle ei öeldud vä?” Sest see ei saa nii suur vahe olla, kuidas inimene kirjutab anon. foorumis ja milline ta tegelikult on. Ma ei kõneta mitte kunagi foorumis võõrast inimest nii vastiku tooniga, nii nõmedalt üleolevalt positsioonilt.
Head aega, Perekooli Aasta Emad, Kes Teavad Kõige Õigemini, Kuidas Teised Inimesed Peavad Elama.
Dialoog ei ole ebaväärikas, vaid sul on täielik blokk ajus, et aktsepteerida ühtainustki tagasisidet, kus sinu last ei õigustata ja sind ei lohutata.
See oli nii ootamatu, et su laps ei käitu terve tavalapse kombel ja tegelikult on teil palju varem midagi väga valesti läinud ja nùùd tuleb abi otsida, mitte edasi nunnutada ja bussipeatuses nutta.
Sellega paned lapsele topeltkoorma ju.
Aga kui tahad ise see kõige targem olla, ole edasi. Mis sa siis üldse küsisid. Siinsetel vastajatel on võibolla 3-4 last terveteks täiskasvanuteks kasvatatud, ilma et laps vanemad “p…e” saadaks.
Aga kui midagi öelda ei tohi ja abi ei vajata, siis good luck, 4-5 aasta pärast veibib, tapab kasse ja edasi… Noh, vast riiklikud abijõud sekkuvad.