Millist nõu annaksite lapse kasvatamisel, kes võib hästi kiiresti vihastada (täiesti tühise asja peale) ja siis kukub sõimama, rusikaga vehkima, müksama, viimasel ajal ropendab nagu teismeline, näitab keskmist sõrme… Tänane tüli leidis aset pärast kooli, kui olime teel poodi ja koju – keeldusin talle üllatusmuna ostmast (ta üldse kaupleb kogu aeg ja meil pole sugugi liiga range magusapoliis) -, kus siis kukkus sõimama ja lööma, lõi jalaga WCrullide pakendit, viskas oma seljakoti poes maha, ähvardas ära kõndida… Ma olin nii solvunud ja mul oli nii piinlik, et ma lõpuks bussipeatuses hakkasin nutma. Selle peale ehmus ta ära, ütles, et ta ei teadnudki, et emmed nutavad, ja hakkas mulle salvrätikut pakkuma. Leppisime ära, rääkisime…
Ma saan aru, et tal algas kool, kõik need pinged jne, me ei pea seda muudatust üldse tühiseks ja oleme talle toeks jne, aga ma ei suuda taluda seda KÄITUMIST. Mul on tunne, nagu ma kannataksin koduvägivalla all – tühise asja peale vihastatakse ja kukutakse rusikaga vehkima, hea et litsiks ei sõimata.
Kas on üldse võimalik õpetada last mitte vihastama nii kiiresti? Või vihastumise korral oma käitumist muutma? Kardan, et temast saabki üks kurjam täiskasvanuna, kui ta sellest aru ei saa mingi hetk. Muul ajal on nii tore inimene, tundlik ja hooliv, aga ta on alati olnud tuliste tunnetega, hästi kiiresti eskaleeruv jne.
Sellise sissejuurdunud käitumismudeliga lapsega te enam ise hakkama ei saa, selleks on natukene hilja, see probleem vajab juba abi väljastpoolt.
kiiremas korras psühholoogi juurde, soovitaks ka perearsti. Seda annab veel teraapiaga mõjutada aga mitte pikka aega, temast saab peagi teismeline ja siis on selleks kindlasti juba liiga hulja.
Psühhoterapeut annab ka vanematele nipid ja “harjutused” mida ja kuidas teha.
