Esileht Pereelu ja suhted Kes ei suhtle vanemate/lastega?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 61 )

Teema: Kes ei suhtle vanemate/lastega?

Postitas:
Kägu

Mina olen elanud üle 40 aasta vist mingis mullis. Ja nüüd paari kuu jooksul kuulen juba 6. korda, et inimesed ei suhtle üldse oma vanematega/lastega. Mõni pole 10 aastat kuulnud-näinud, mõnel on 6-7 kuud. Kusjuures ma ei mõtle olukordi, kus vanemad on lahutatud ja pole enam pildil. Eriti jube oli ühe kolleegi lause, et 8 kuud pole tütrega rääkinud ja “miks mina pean järele andma?”

Küsimus neile, kes ei suhtle oma vanemate või lastega: mis juhtus või miks on nii läinud?

 

+28
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

kui lapsed ei suhtle, siis saab seda korrigeerida pärandusega. iga üks on oma õnne sepp

+1
-27
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Sest sageli suudab vanem mürgitada kogu oma lapse elu.

+32
-8
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma olen ka mõelnud seda. Minu ema on surnud. Aga kui ta elas siis me tülitsesime, ei leppinud. Aga tüli läks siiski üle. Kuni järgmise korrani. Kindlasti me jätkaks sama mustrit. Mu ema raius mulle et ema on sul ainuke. Ja ega ma ka osanud seda kiudagi teisiti võtta.
Minu suhe mu lastega on hoopis pehmem. Ma pole selline fuuria nagu oli mu ema. Aga ometi pole ma laste arust see ainuke,ema. Ja kui ma julgen midagi öelda mis ei ühti mu lapse arvamusega, siis on 0 suhtlust. Ei helista ise, ei tule koju käima. Ta ei suhtleks.

+12
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina ei ole varateismeeast saadik oma isaga suhelnud, enne seda harva ja kaootiliselt kohtusime. Ta pole sisuliselt kunagi mu elus osalenud ja puudust tunda ma ei oska. Teiste pereliikmete ja sugulastega suhtlen vastavalt sellele, kuidas kellegagi klapp on. Nendega, kellega klappi ei ole, ei helista vastastikku ega suhtle rohkem kui lihtsalt juhuslikult kokku satume, näiteks kellegi sünnipäeval. Sel juhul muidugi teretame ja otseselt üksteist ei väldi. Mingit suurt tüli ja vaenu kellegagi ei ole, aga sugulastega ei pea nui neljaks suhtlema ainult sellepärast, et nad sugulased on.

+29
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina ei ole varateismeeast saadik oma isaga suhelnud, enne seda harva ja kaootiliselt kohtusime. Ta pole sisuliselt kunagi mu elus osalenud ja puudust tunda ma ei oska. Teiste pereliikmete ja sugulastega suhtlen vastavalt sellele, kuidas kellegagi klapp on. Nendega, kellega klappi ei ole, ei helista vastastikku ega suhtle rohkem kui lihtsalt juhuslikult kokku satume, näiteks kellegi sünnipäeval. Sel juhul muidugi teretame ja otseselt üksteist ei väldi. Mingit suurt tüli ja vaenu kellegagi ei ole, aga sugulastega ei pea nui neljaks suhtlema ainult sellepärast, et nad sugulased on.

siis sa pole ka ise midagi teinud oma isaga suhtlemiseks vaid ootad tema poolset suhtlemist ja kui seda ei tule, siis ei suhtle ka ise. oled nagu solvunud millegi peale? sest ta on ju sinu isa. tema ei suhtle sinuga siis ju samadel põhjustel, sina pole temaga suhtlemisest huvitatud.

+4
-38
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Üks huvitav asi on veel. Nt mina pidin end pidevalt tõestama et vanemad must hästi arvaks.
Mina oma lastesse aga pean lihtsakt uskuma. Ja kui ma julfen kahelda milleski, siis olen ma koge halb ja negatiivne.
Põlvkondade vahel on suhtumises erinevus. Mina pidin enne munema ja alles siis kaagutama. Nüüd aga enne kaagutatakse. Munemiseni tihti ei jõutagi. Aga toetus peab olema

+16
-9
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina olen elanud üle 40 aasta vist mingis mullis. Ja nüüd paari kuu jooksul kuulen juba 6. korda, et inimesed ei suhtle üldse oma vanematega/lastega. Mõni pole 10 aastat kuulnud-näinud, mõnel on 6-7 kuud. Kusjuures ma ei mõtle olukordi, kus vanemad on lahutatud ja pole enam pildil. Eriti jube oli ühe kolleegi lause, et 8 kuud pole tütrega rääkinud ja “miks mina pean järele andma?”

Küsimus neile, kes ei suhtle oma vanemate või lastega: mis juhtus või miks on nii läinud?

jep, aga kui endal seda muret pole, siis nagunii ei mõista. Ja milleks üldse seda siis torkida, kui sa just terapeudiks ei taha saada…Ma suhtlen emaga väga harva, isa surnud. Mu lapsepõlv oli vägivaldne ja aja möödumine ei muuda seda fakti. oli mis oli aga ma ei taha sellega enam midagi tegemist teha.

+20
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei suhtle sugulastega. Miks? Sest elan kõikidest kaugel ja füüsilist kokkupuudet ei oma, seega puudub ka ettekujutus, et mul võiks nendega midagi ühist olla. Minu jaoks lihtsalt võõrad inimesed.

+5
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei suhtle sugulastega. Miks? Sest elan kõikidest kaugel ja füüsilist kokkupuudet ei oma, seega puudub ka ettekujutus, et mul võiks nendega midagi ühist olla. Minu jaoks lihtsalt võõrad inimesed.

vähemalt on sul perekool

+9
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mul on 2 head sõpra, kes oma emaga peaaegu ei suhtle. Mõlemal on ema neid lapsepõlves nii füüsiliselt kui psüühiliselt alandanud. Täiskasvanuna on nad mitu korda proovinud normaalselt suhelda, kuid siis jälle “kõrvetada” saanud. Algul oli ka mul väga võõristav kuulda, et keegi nii kibedalt oma emast räägib, aga kui aja jooksul kuulsin neid erinevaid lugusid, siis tänaseks isegi muretsen sõbra pärast, kui jälle emaga kontakt tekib.

Ämmal on tuttav, kes läks noorena oma emaga mingi pealtnäha tühiasja pärast tülli ning sestpeale ei öelnud need 2 teineteisele tänaval teregi ja nad elasid väga lähestikku!

+19
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

TA, kas sina tahad suhelda, kellega pidevalt halb on? Mitte midagi head ei ole, ainult halba..või on head nii vähe, et ainult halb juhib. Nii nad põhjendavad.

+19
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina ei kuulu päriselt sihtgruppi, sest suhtlen siiski. Aga mitte naudingu vaid viisakuse pärast ja aegajalt..

Minul on põhjuseks see teema, millest tegelikult rääkida ei tohigi, sest siis oled rumal ja armukade. See on tabu öelda, et sind ebavõrdselt koheldud on, siis oled lumehelbeke, kes omale asju ette kujutab. Seega me ei saagi emaga kunagi seda teemat lahti rääkida. Mul on niisugune ema, kes mulle ja õele sünnist saati korrutanud, et perekond on kõige tähtsam ja peab kokku hoidma. Aga õde on natuke keerulise iseloomuga. Vaikib kaua kui tema kohta midagi öelda, väga kauaks võib solvuda. Seega ema õele kunagi vastu ei vaidle. Probleem on selles, et õde on lapsest saati aegajalt mulle käkki keeranud. Rääkides emale, et mina ütlesin või tegin midagi, mis talle haiget tegi ja temal on nüüd väga halb. Kuigi see on mitmeid kordi kinnitust leidnud, et ta valetab, siis ikka juhtub järgmisel korral sama. Õde kaebab mu peale ja ema teeb mulle peapesu. Ja see teeb haiget ning ma ei saa sellest aru ja ei hakkagi aru saama, miks ema kunagi õega ei pahanda kui tema valed välja tulevad. Või noh saan ju aru, et õe reaktsiooni pärast. Õde suudab palju asju ära rikkuda. Näiteks räägib emale midagi halba minu kohta enne perekondlikku ühisüritust, kus kõik koos on. Ma tunnen selle juba ruumi sisenedes ära kui minu kohta uus kuuldus lahti lastud, ema on siis minu suhtes väga külma hoiakuga. Süüdistused on absurdsed ja lapsikud, näiteks et mina narrisin õde, et temal on kole auto, ta on paksem, ta on rumalam või et tal on kehvem mees. Sellised asjad millest ema võiks aru saada, et need ei saa olla tõesed. Ja ema tõsimeeli pahandabki minuga.  Võimatu on mitte hulluks minna. Kui tahtsin neid asju klaarida, siis tehti mulle selgeks, et mul on liiga elav fantaasia ja ohvrimentaliteet. Aga kui oma mehega kokku sain ja ta olime juba pikemalt koos olnud, küsis ta ühel hetkel, et kas selline muster on mu peres alati olnud või sain alles täiskasvanueas tuhkatriinu rolli. Kuigi ema mu mehe ees on hea, siis pikema aja jooksul said need mustrid mu mehele nähtavaks ja ma tundsin mingit vabanemist, et keegi näeb mis toimub ning saab aru.

+40
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina olen elanud üle 40 aasta vist mingis mullis. Ja nüüd paari kuu jooksul kuulen juba 6. korda, et inimesed ei suhtle üldse oma vanematega/lastega. Mõni pole 10 aastat kuulnud-näinud, mõnel on 6-7 kuud. Kusjuures ma ei mõtle olukordi, kus vanemad on lahutatud ja pole enam pildil. Eriti jube oli ühe kolleegi lause, et 8 kuud pole tütrega rääkinud ja “miks mina pean järele andma?”

Küsimus neile, kes ei suhtle oma vanemate või lastega: mis juhtus või miks on nii läinud?

Mina ei suhtle eriti oma ema ega isaga. See lihtsalt traumeerib mind ja viib mu tagasi minevikku. Isa jõi, laamendas, sõidutas purjus peaga lapsi. Ema kolis küll isast lahku, aga lasi oma sugulastel lapsi füüsiliselt ja vaimselt väärkohelda. Näiteks kutsus meessugulase teismelist tüdrukut peksma nii, et riided võeti seljast. Või oli juures kui teised sugulased peksid, hiljem õigustas seda. Mu psüühika ei ole unustanud. Vahepeal võtan ennast viisakusest kokku ja siis langen jälle suurde masendusse, lagunen koost. Parem on vältida ja elada oma elu. Miski ei muuda neid mälestusi olematuks.

+37
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mind kasvatas ema üksi. Lapsepõlv jm kõik oli väga õnnelik. Minu 20ndate algul läksime tülli ja ei suhelnud 4 aastat.

Nüüd ammu suhtleme, pinnapealselt,  aga oleme väga väga erinevad inimesed. Näeme sugulaste sünnipäevadel, üritustel. Kõlab kindlasti paljudele veidralt, aga ntks kahekesi ruumis tunneksin end emaga väga ebamugavalt ja sellist olukorda ei tekigi.

+4
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Enam ei kehti see-omad koerad purelevad, omad koerad lepivad või
Veri on paksem kui vesi?

+11
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina ise tunnen ka peret, kus kõik osalised on üsna karismaatilised ja põnevad tegelased aga põlvest põlve on juurutatud seda mõtteviisi, et skoor peab olema võrdne. Ema ei helista tütrele, sest ” tütar pole mulle juba ammu helistanud”. Tütar ei helista, ” sest ” ema ju ilmselgelt ei tunne huvi”. Mõlemad küsivad minult, kuidas teisel läheb ja jonnivad nagu titad, jumala eest ei soostu olema ise see suuresüdameline, kes helistaks lihtsalt seepärast, et hoolib (kuigi mõlemad hoolivad) vaid ajavad oma skoori jonni. Mõlemad kannatavad aga järgi ei anna.

Mina oma vanematega suhtlen siis kui tuleb pähe mingi teema, millest rääkida. Vanematel on lapsed kodust välja kolinud, neil tuleb helistamine sagedamini meelde kui minul kolme lapse vahet joostes. Kunagi hakkan mina jälle neile rohkem helistama kui oma lapsed välja kolivad ja/või helistan rohkem oma lastele. Keegi skoori ei pea. Helistamised on toetavad ja toovad hea tuju. Miks mõned otsustavad oma elu raskeks elada, ei tea.

Oma lastele õpetan, et oluline on eesmärki silmas pidada. Lastel ikka kipub olema, et ” aga õde tõstis ühe puru vähem maast üles”. Ma küll püüan võimalikult võrdselt lapsi kohelda aga küsin juurde, mis on eesmärk? Kas eesmärgil, et õde peab “nui neljaks” sama palju purusid üles korjama on sinu heaolu tõstev, teeb sind õnnelikumaks, kui eesmärk, et me kõik saaksime võimalikult kiiresti koristamisega ühelepoole ja saaksime hakata millegi meeldivaga tegelema. Jah ka täiskasvanuna vahel kihvatab sees, “aga miks tema…” Aga siis viid fookuse jälle prioriteetse eesmärgini ja hakkab palju parem.

+14
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Enam ei kehti see-omad koerad purelevad, omad koerad lepivad või

Veri on paksem kui vesi?

Vanasti oli moraalne kohustus oma sugulasi toetada. Nüüd maksad riigile makse, et riik toetaks ja suhtled nendega, kellega suhtlus ka sulle midagi vastu annab. Ega sugulaseks olemine ei ole mingi väärtus omaette.

+11
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu isa ei ole nõus minuga suhtlema. Ta ei vasta telefonikõnedele, kirjadele, ei ütle tänaval ega poes tere ja ta pole mitte kunagi oma lapselapsi näha soovinud.

See on imelik, sest ma olen abielust sündinud laps, mitte mingi juhusuhte tagajärg. Lisaks olen ma tütar, kelle üle iga vanem võiks uhkust tunda – kõrgharidusega, edukas, korralik pereema.

Kui olin laps ja noor täiskasvanu, siis me ikka suhtlesime, kuigi mitte väga tihedalt. Kõik oli normaalne. Siis aga hakkas isa teine abikaasa ütlema, et temale see suhtlemine ikka ei sobi ja isa katkestaski minuga suhtlemise. Kahju, et see nii on, aga midagi pole parata.

+20
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Miks ei suhtle? Ei teagi, lihtsalt iseloom on vist selline. Või mingi sisemine energiatase on madal ja seega jätkub ainult väga väheste inimestega tõeliselt pühendunud suhtlemise jaoks jõudu ja mingi pealiskaudne suhtlemine paljudega tundub nii mõttetu. Mul on ema ja õega üldiselt alati olnud väga hea läbisaamine, aga suhtlen nüüd mõlemaga ca paar korda aastas. Aeg läheb lihtsalt nii ruttu, et ainult pilgutad korra silmi ja juba jälle ongi paar kuud möödas. Ja ega õieti polegi ju millestki rääkida, kui pidevalt millegi uue ja põnevaga ei tegele. Elu on igav ja eriti igav oleks veel see, kui igavad inimesed omavahel a’la ülepäeva suhtlema peaksid.

+12
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma pole vennaga aastaid juba rääkinud. Ei teagi mis tal on. Elame eri riikides ja tema jaoks oleks külas käimine ilmselt täiesti arusaamatu tegevus. Inimesed ongi erinevad.

+3
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Emad ja isad on lihtsalt inimesed ja inimesed nagu ka nendevahelised suhted võivad olla väga kurnavad.

+8
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei suhtle oma isaga 14 aastat,nägin teda korra 10aast tagasi ja rohkem ei tea midagi. Miks sest ta oli vägivaldne peksis ema ja jõi. Ema ei ole kunagi õhutanud isa vastu,aga ma ise olen võtnud seisukoha , et mul ei ole midagi sellise inimesega rääkida.

+13
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma pole vennaga aastaid juba rääkinud. Ei teagi mis tal on. Elame eri riikides ja tema jaoks oleks külas käimine ilmselt täiesti arusaamatu tegevus. Inimesed ongi erinevad.

Aga telefoni teel sa ise sünnipäeval näiteks ühendust ei võta?

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu mees nt ei suhtle kuna mõlemad vanemad on alkohoolikud, isa joobes peaga vägivaldne ning kui nad helistavad siis soovivad nad vaid raha. Terve lapsepõlv möödus tema ning õdede-vendade jutu järgi minu jaoks nii ebainimlikult, et seda lausa raske uskuda.

Esimestel aastatel kui mehega koos olime siis ikka saatsin näiteks emadepäeval või mehe ema sünnipäeval neile kulleriga tordi või lilled kuid kui sellistele asjadele ei tulnud vastu isegi aitäh ning meie esimese lapse vastu mingit huvi ei tuntud, isegi õnne ei soovitud ja näha ei soovitud siis lõin käega ning hoian eemale.

Oma emaga olen väga lähedane, helistame kord päevas ikka ning niisama jutustame, ta ongi mulle pigem hea sõbranna või usaldusisik. Isa on samuti pildil.

+13
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: left;”>

</p>

Mina ei ole varateismeeast saadik oma isaga suhelnud, enne seda harva ja kaootiliselt kohtusime. Ta pole sisuliselt kunagi mu elus osalenud ja puudust tunda ma ei oska. Teiste pereliikmete ja sugulastega suhtlen vastavalt sellele, kuidas kellegagi klapp on. Nendega, kellega klappi ei ole, ei helista vastastikku ega suhtle rohkem kui lihtsalt juhuslikult kokku satume, näiteks kellegi sünnipäeval. Sel juhul muidugi teretame ja otseselt üksteist ei väldi. Mingit suurt tüli ja vaenu kellegagi ei ole, aga sugulastega ei pea nui neljaks suhtlema ainult sellepärast, et nad sugulased on.

siis sa pole ka ise midagi teinud oma isaga suhtlemiseks vaid ootad tema poolset suhtlemist ja kui seda ei tule, siis ei suhtle ka ise. oled nagu solvunud millegi peale? sest ta on ju sinu isa. tema ei suhtle sinuga siis ju samadel põhjustel, sina pole temaga suhtlemisest huvitatud.

Väga haige suhtumine, sa oled sellist tüüpi inimene, kes arvab, et peab suhtlema nui neljaks, sest ta on isa, mis siis, et vanamees ise ei taha ja on lihtsalt tropp. Sa oled selline inimene, kes arvab, et last peab saagima kahe kodu vahelt, sest ilma isata on elu tühi bla bla bla, siin mitmed kirjutavad, et ilma ühe vanemata ei olnud millestki suurest puudus, kõige tähtsam, et lapsel on vähemalt üks kindel ja toetav vanem, see võrdsete vanemate jutumulin on üks suur möla!

+13
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu mees ei suhtle oma emaga, sest ema oli alkohoolik ja lapsepõlvest mäletabki vaid hoolimatust, kodus meestega pidutsemist jne

Ka praegu helistab ämm oma pojale vaid siis, kui tal on vaja raha. Miks mu mees peaks tahtma oma emaga suhelda?

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: left;”>

</p>

Mina ei ole varateismeeast saadik oma isaga suhelnud, enne seda harva ja kaootiliselt kohtusime. Ta pole sisuliselt kunagi mu elus osalenud ja puudust tunda ma ei oska. Teiste pereliikmete ja sugulastega suhtlen vastavalt sellele, kuidas kellegagi klapp on. Nendega, kellega klappi ei ole, ei helista vastastikku ega suhtle rohkem kui lihtsalt juhuslikult kokku satume, näiteks kellegi sünnipäeval. Sel juhul muidugi teretame ja otseselt üksteist ei väldi. Mingit suurt tüli ja vaenu kellegagi ei ole, aga sugulastega ei pea nui neljaks suhtlema ainult sellepärast, et nad sugulased on.

siis sa pole ka ise midagi teinud oma isaga suhtlemiseks vaid ootad tema poolset suhtlemist ja kui seda ei tule, siis ei suhtle ka ise. oled nagu solvunud millegi peale? sest ta on ju sinu isa. tema ei suhtle sinuga siis ju samadel põhjustel, sina pole temaga suhtlemisest huvitatud.

Väga haige suhtumine, sa oled sellist tüüpi inimene, kes arvab, et peab suhtlema nui neljaks, sest ta on isa, mis siis, et vanamees ise ei taha ja on lihtsalt tropp. Sa oled selline inimene, kes arvab, et last peab saagima kahe kodu vahelt, sest ilma isata on elu tühi bla bla bla, siin mitmed kirjutavad, et ilma ühe vanemata ei olnud millestki suurest puudus, kõige tähtsam, et lapsel on vähemalt üks kindel ja toetav vanem, see võrdsete vanemate jutumulin on üks suur möla!

ei pea suhtlema, aga ei pea ka sellele lapsele peale koolemist midagi pärandama. võib pärandada kasvõi naabrile kellega igapäev suhtled, aga mitte oma lapsele kes suhelda ei taha. nii on õiglane.

+2
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu mees ei suhtle oma emaga, sest ema oli alkohoolik ja lapsepõlvest mäletabki vaid hoolimatust, kodus meestega pidutsemist jne

Ka praegu helistab ämm oma pojale vaid siis, kui tal on vaja raha. Miks mu mees peaks tahtma oma emaga suhelda?

sina oled siis mehe uus naine kes ei luba mehel oma emaga suhelda kuna viimane tahab viinaraha. jeerum, kui õudne sa oled. siis on ikka tõepõhi all, naised keelavad meestel oma eelmise suhte lastega suhelda suurest armukadedusest. siin ju üks kirjutas kuidas isa uus naine ei lubanud isal suhelda ja isa ei ütle poes teregi.

+1
-19
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina pole oma isa üle 20a näinud. Terve kooliaja unistasin oma elu peale saamisest ja et teda kunagi enam nägema ei peaks. Loodetavasti ei laeku kunagi mu postkasti tema eest mingeid hooldekodu arveid.

+5
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 61 )


Esileht Pereelu ja suhted Kes ei suhtle vanemate/lastega?