Teema: Kes hetkel elab läbi lahkuminekut?

See on väga raske aeg. Olen kogenud, aga nüüdseks juba möödanik. Tean, et see tundub hetkel suur leinaaeg ja raisatud aastad… või siis suur lootus, et äkki polegi läbi. Aga tagasi minna või lootusi hellitada pole mõtet.
Elu läheb ainult edasi ja aina paremaks! Ja need aastad, mis selles suhtes said oldud, pole raisatud, vaid õpitud aastad, elukogemust saadud aastad.

See kaotusvalu on praegu olemas ja see on täiesti loomulik. See valu läheb ajaga tuhmimaks ja ajapikku tuleb elu lihtsalt oma vooluga peale ja see kaotus saab hoopis võiduks. Kindlasti tulevad kunagi ka uued tunded ja armastus kellegi teise vastu, kellega paremini klapib. Praegu tundub see võibolla võimatu, aga tulevikus täiesti võimalik.

Jõudu, tugevust, ja sa ei ole üksi!

#3480847:

Miks kõigil naistel on suhe raisatud aastad? Olete siis alati valinud vale elukaaslase ja siis raisanud oma tühist elu sellele mehele?

Arvata võib.
Et juba alguses saadi aru, et s..tt mees on, aga siis käivitus see naise suur mehe muutmissoov.
Kes proovib paar aastat meest muuta, kes ei saa ka 5 aastaga aru, et see pole siiski võimalik jne.

Vaata porri

#3480866:

Jah, läksime abikaasaga lahku. Koos olime olnud 8 aastat. Lahku otsustasime minna ühisel otsusel. Armastasime üksteist väga aga tapsime suhte tülide ja armukadedusega. Otsuse võtsime vastu ligi kuuaega tagasi. Ma ei kahetse lahkuminekut kuigi kahetsen, et suhte aeg ei osanud päästa, mida veel päästa oli.

Kahju oli ikka, väga kahju oli. Elu läheb edasi, temaga või siis ilma temata.

Ei, need ei olnud raisatud aastad. Ta oli väga hea mees, lihtsalt omavahel ei klappinud. See ei tee teda ega mind ju kehvemaks. Lihtsalt saime aru, et see on läbi.

Teemaalgatajale ma kindlasti ei soovitaks end üle hakata meikima ja 8h päevas jõusaalis või klubis veeta nagu mõned teevad. Võta asja rahulikult, keskendu endale, suhtle sõbrannadega, tee karjääri ????

Olen alati imetlenud neid inimesi, kes suudavad nn rahumeelselt või ühise otsusena lahku minna, kui aru saadakse, et see ei toimi enam.
Minul samuti keeruline suhe praegu käsil, aga isegi kui inimene aru saab, et ka tema pole selles suhtes õnnelik jms, siis ikka nagu mingi trots, et ei suuda rahulikult lahku minna, vaid hambad ristis vaja edasi proovida…

Olen alati imetlenud neid inimesi, kes suudavad nn rahumeelselt või ühise otsusena lahku minna, kui aru saadakse, et see ei toimi enam.

Minul samuti keeruline suhe praegu käsil, aga isegi kui inimene aru saab, et ka tema pole selles suhtes õnnelik jms, siis ikka nagu mingi trots, et ei suuda rahulikult lahku minna, vaid hambad ristis vaja edasi proovida…

Miks? Mine lahku ja kõik. Täitsa rahulikult. Ütled mehele, mida sul öelda on (ja ütled, et oled kindel, et ei taha koos jätkata). Tülli ka ei pea minema.

Just, nii seda mõtlen ka mina, aga tundub, et see tema puhul pole nii lihtne, et “tülli ka ei pea minema”????
Muidugi ideaalne lahkuminek oleks sõpradena, sest sõbrasuhe toimib meil hästi ????

#3480805:

Olen päris hell, vaid mõni kuu möödunud. Kooselu 6.a.

Kas keegi veel minuga ühes paadis? ????

Olen sinuga ühes paadis. Lahkuminek toimus pool aastat tagasi, suhte pikkus sama. Eks ma ikka lootsin, et saame oma suhte korda, kuid mees astus kohe uude suhtesse. Olen samuti emotsionaalne ja vahest nutan patja. Pisarad tervendavad ja puhastavad. Suhtlemine katkes päevapealt ja ei ole mingit kontakti. Kindlasti ei otsi ma ise kontakti ega luura ka tema maja ümber. Elan edasi ja mõnes mõttes on isegi kergem. Ei ole enam muret ega vajadust tema koormat kergendada. Kui on väga raske, siis võiks abiks olla rääkimine mõne spetsialistiga. Mind aitasid ka AD-d. Kuid kindlasti aja jooksul abituse tunne ja valu väheneb ning kui uusi kogemusi (üksteist ei kohta) peale ei tule, siis vaikselt kõik halb ununeb. Püüan ka nüüd rohkem mõelda ilusatele mälestustele ja väga pikalt iga olukorda enam ei analüüsi. Tegelen oma hobidega ja naudin suve. Nüüd on aega mõelda oma tegelikele vajadustele ja ootustele. Loodan, et ma väga kauaks üksindusse ei sulgu.

#3481042:

Nüüd on aega mõelda oma tegelikele vajadustele ja ootustele.

Oma tegelikele vajadustele tuleks ilmselt sagedamini mõelda ja seda ka öelda, mitte teistele (teisele)näitamiseks teatrit teha. Sel juhul oleks ilmselt oluliselt vähem nutmist teemal “raisatud aastad”.

#3481113:

#3480909:

Mul hetkel lahkumineku protsess pooleli sõna otseses mõttes. Mees läks sõrmuse lõikamiseks kuuri rauasaagi otsima (olime lollid, et nii jämedad rõngad ostsime), aga vist läks jooma. Hanerasv ka ei aidanud, ma olen nii paksuks läinud.

Ah? Siiamaani sõrmused sõrmes või?

Siiamaani jah. Otsustasime, et tõstame kangi, kuniks saab hanerasvaga hakkama. Vahepeal tundub ta täitsa armas, aga siis jälle viskab üle.

#3480847:

Miks kõigil naistel on suhe raisatud aastad? Olete siis alati valinud vale elukaaslase ja siis raisanud oma tühist elu sellele mehele? Miks te siis üldse mehele lähete, elage üksi ja ükski aasta ei lähe elust raisku.

Mees olen. Mulle heideti samuti ette, et kuidas oma (nooruse)aastaid on minule raisanud. Krt, nagu suhtes üksi ollakse ja nagu mina pole oma aastaid raisanud. Kui ma selle välja toon, siis seda ei tehta kuulmagi. Ütlesin, et lähme lahku, lahku ka ei minda. Ainult vigutakse, kui halb koguaeg ja kõik on, ning selles süüdi, kes muu, kui mees. Ma ei tea, kas kõik naised on sellised, kuid eluks ajaks sitamaik suus või siis eelarvamus tagataskust võtta, et naised bitchid.
Ajuvaba

#3480854:

#3480847:

Miks kõigil naistel on suhe raisatud aastad? Olete siis alati valinud vale elukaaslase ja siis raisanud oma tühist elu sellele mehele?

Arvata võib.

Et juba alguses saadi aru, et s..tt mees on, aga siis käivitus see naise suur mehe muutmissoov.

Kes proovib paar aastat meest muuta, kes ei saa ka 5 aastaga aru, et see pole siiski võimalik jne.

Inimene on ju kogu aeg tahtnud loodusseadusi eirata ja “piire nihutada”. Isegi öeldakse, et järjekindlus viib sihile.

Mul küll pikem aeg lahkuminekust.
Aga väsitavaks ja nõmedaks muutis kogu protsessi mehe nägemus.
Esiteks pikaaegne kõrvalsuhe mehel. Samal ajal kodus nõme ja irisev. Siis lahkuminek. Ja siis lõputu mehepoolne soov, et kõik omavahel suhtleks ja sõbrad oleks. Sest nii pidavat kõigil hea ja lihtne olema.
Ma ei oska selle peale muud kosta kui et laske mul hingata.
Ma ei lähe kellegi akna taha luurama, aga ma ei soovi ka, et see seltskond ise minuga suhtlemist otsiks.
Eksmees aga oma nägemuses ei saa aru, mis mul viga on, et ühiste sõprade seltskonnaga grillima minna ei taha või lastega mujale eelistan minna jaanipäeval.
Kui ma ühiste sõpradega peetavast üritustest eemale jään, siis hakkab saatma kirju, et saagu ma üle ja ärgu ussitagu ja, et kas pole aeg kibestumusest üle saada.
No ausalt – topakad. Ma valin ikka sellise seltskonna, kus ma ei pea pingutama ja on mõnus ja tsill olla, mitte ei hakka vägisi head nägu tegema.
Ma ei tea, kas ta teistele üritusest eemale jäänud inimestele ka kirjutab. Nagu ei usu hästi. Olengi vastanud, et ärgu süvenegu sellesse, millisel üritusel ma osalen või ei osale ja kus vabariigi otsas ma mingil päeval olen. Et ma olen nii vana ja enda eest vastutav küll, et ei pea kellelegi aru andma ega vabandama enda mitteosalemise pärast.

Olen alati imetlenud neid inimesi, kes suudavad nn rahumeelselt või ühise otsusena lahku minna, kui aru saadakse, et see ei toimi enam.

Minul samuti keeruline suhe praegu käsil, aga isegi kui inimene aru saab, et ka tema pole selles suhtes õnnelik jms, siis ikka nagu mingi trots, et ei suuda rahulikult lahku minna, vaid hambad ristis vaja edasi proovida…

Miks? Mine lahku ja kõik. Täitsa rahulikult. Ütled mehele, mida sul öelda on (ja ütled, et oled kindel, et ei taha koos jätkata). Tülli ka ei pea minema.

Jah, saada mehe telefonile sõnum, et see suhe on läbi ja lihtsalt mine. Sinu jaoks on see suhe ju niikuinii ammu läbi, juba siis oleks võinud oma eluga edasi minna. Kui on lapsed, siis jagate neid, elatise soovitan kohe ametlikult peale panna. Tavaline.

#3481732:

Kahjuks mõned inimesed ei õpi õppetundidest, mis elu neile ikka ja jälle toob. Tutvusime neti teel ja ka enne minuga kohtumist kadus ta kuuks ajaks ära. Aastaid hiljem tunnistas, et eelmine suhe polnud siis veel päriselt lõpetatud. Mõned ei suuda kuidagi toime tulla lahkuminekujärgsete loomulike protsessidega. Kui enesetunne on sant, hinges tühjus ja kurbus, siis mõni hakkab kohe otsima midagi-kedagi, et seda halba tunnet peletada. Kuid uude suhtesse kiirustamine on sel puhul vale. Kui sa endale omaette olemiseks aega ei võta, ei süüvi endasse ja ei mõtle suhte üle järgi, siis suure tõenäosusega teed uues suhtes samu vigu.

Saad ju ikka aru, et see naine oli juba sinu ajal olemas, mitte ei ole uus suhe.

#3482700:

22 aastat abielu ja 3 last. Mul veel seisab ees mehega rääkimine lahutusest. Liiga mõttetu tundub, et keegi sul lihtsalt elab elamises ühes toas. Omavaheline suhtlemine puudub, milleks siis suhe. Mees suhtleb rohkem pudeliga kui oma perekonnaga. Elamine on minu oma, ja no on raske meest siit ära saata. Lihtne oleks ise minna. Praegu mees veel töötu kah, lihtsalt pole südant seda lahutuse juttu hetkel ette võtma. Tahaks juba teiega, kes te lahutatud olete, ühes paadis olla!

Sama siin. Hea meelega viskaks puugi majast välja, aga ta on nii rott, et tal ei ole kuhugi minna. Korteri üüriks tal raha ei ole ja lapse isa ju tänavale jätma ei hakka.