Ma ei saa aru inimestest, kes tunnevad kaasa autojuhile. Samamoodi ei saa aru inimestest, kes tunnevad kaasa Saku lasteaiaõpetajale. Nemad on on ohvrid? Teatud mõttes kindlasti, aga miks seda pidevalt esile tuua? Nemad ei kaotanud last. Nende pere on elus ja terve, ka süümepiinad ununevad varsti. Kõik läheb edasi nagu enne.
Nõus. Lisaks lõpetage see maantee jutt. Ei toimunud see maanteel, vaid sealsamas külavaheteel kannatanute endi aia juures. Jah, ajakirjanduses oli alguses juttu maanteest. Praeguseks pole enam maanteest juttugi ja endal võiks ka nupp nokkida niipalju, seda lugu lugedes…
Otsasõitja oli naaber paari km kauguselt, seda enam teadis ta, et ju neil igal aastal tehakse seal teeääres tulestikku.
Ei ole kahju autojuhist, ta pääses vigastusteta ja karistuseta. Pigem rõõmustab kodus, et ta lapsed täiesti terved ja ise pääsenud. Tema lapsed ei saanud tõenäoliselt arugi mis juhtus ja lapsed unustavad kiiresti, sest nemad jäid terveks ja ju on harjunud oma napsise isaga sõitma. Tore ema ka lastel, kes lubas lapsed oma purjus mehe autoga külavahele kihutama. 😡
Oota, autojuht pidi teadma, et seal on inimestel kombeks ilutulestikku sõiduteel lasta, aga inimesed ei pea teadma, et sõiduteel võib autosid sõita?
On jah norivalt kirjutatud, aga seda sihilikult.
Minul on kõigist kahju, kes selle õnnetusega seotud on. See oli kõikide halbade asjaolude kokku langemine, lisaks veel hulga mõtlematult tehtud otsuseid otsa.
Ja ei, ma ei õigusta kindlasti ebakaines olekus rooli istumist.
Ja ma ei saa samamoodi õigustada sõiduteel viibimisega enese ohtu seadmist.
Ja kokkuvõttes on ebaoluline, kes seaduse silmis süüdi jääb – suuremat hoolikust ja ennetamist on ratsionaalne oodata nendelt, kellel rohkem kaotada on.
Seda sama ma mõtlen ka linnas, suvisel tõuksihooajal – kas üksi täie hooga ülekäigurajale lendaja ei mõtle, et kui me kokku saame, mis siis, et linnakiirusel, millised on tagajärjed kummalegi? Mina ostan äärmisel juhul uue auto, uute elude kauplust ei ole veel näinud. Selle kõrvalt on marginaalse tähendusega, kumb õnnetuse põhjustamise eest süüdi jääb.
Maalitagu Tallinnas neid punaseid triipe, mida hellitavalt jalgrattateedeks nimetatakse, maha kuipalju tahes – minu jaoks ei tundu see turvaline ja ma jätan jalgrattaga sõitmata. Mind ei lohutaks, et mõni autojuht tähelepanematusest mulle tagant selga sõidaks ja süüdi mõistetaks selle teo eest.
Jalakäijana ma veendun, et mind on nähtud ja juht ikka pidama ka saab, enne ülekäiguraja ületamist. Seda eriti libedate teeoludega. Mis siis, et ta peab mu üle laskma. Aga kui füüsiliselt ei saa pidama? Kumb saab rohkem haiget?
Näh, läks targutamiseks. Ikkagi on jube kahju kõigist seotud inimestest. Ei ole neist kellegi elu enam samasugune ega ilmselt päris samasuguseks kunagi ei saagi muutuda. Ei teel olijate, autojuhi ega mõlema poole lähedaste. Lisaks on paljude inimeste jaoks edaspidiseks aastavahetus vanade haavade lahti rebimine, mitte lõbus pidu.
Elu on vahel nii ebaõiglane ja nõme.
Jah pidi teadma jah, sest polnud suvaline autojuht külavaheteel, vaid nende, kelle alla ajas, NAABER!
Teiseks, praegu ongi ainult selle purjus naabri jutt, et kannatanud olid sõiduteel. Teised lamavad ju raskes seisus haiglas. Läbi on käinud mitmeid jutte teistelt naabritelt. Nt et polnud seal pime midagi, oldi oma aia juures ja terve õu oli valgustatud. Juht on kurt ja pime või? Ei kuulnud näinud ilutulestukku? Kõik võib veel muutuda, kui kannatanud saavad rääkida kuidas tegelik olukord oli.