Teema: Kes kahe lapsega järjest on kodune olnud..

Mul saab juulis 4 aastat kodus olla. Limiit sai minul ka vist kusagil kolme aasta peal täis:D Ja kui aus olla, siis ma otseselt polegi saanud vahepeal muuga tegeleda, kui laste ja koduga. Mehe tööst ja ka rahalisest olukorrast tingituna pole mul olnud võimalust endale mingit püsivat hobi väljaspool kodu tekitada.
Aga nüüd saab vanemapalk ka kohe varsti läbi ja peale seda lähengi poole kohaga tööle tagasi – laste vanavanaema ja onu tulevad appi, et väiksem hoitud saaks sel ajal:) Mõnus, et mõlemad lapsed on juba nii suured, et ei ole seda emmet enam koguaeg silmaalla vaja, väiksemal on tähtis, et venna on olemas, siis on nõus kõikjal olema ja kõikjale minema:) Ma kohe tunnen, kuidas iga päevaga tuleb üha rohkem seda vabadust mulle juurde:) Ja see 20 töötundi nädalas pole nii suur kadu lapsele, samas väga suur võit mulle.
Oeh üleüldse on mul nii hea meel, et kõik on nii hästi läinud ja see kõige raskem aeg (vähemalt minu jaoks) on minu jaoks seljatatud. Ma olen ikka uhke enda üle ka, ei karda seda välja öelda:D

Olen kodune olnud pisut üle 3 aasta. Tänaseks on suurem 3 ja pisem 1,4 nii et lapsed juba piisavalt suured, et saaksin tööle tagasi minna. Minu hobid on ainult suvel-jalgratas ja rullid,talvel rohkem kodune ka laste haiguste tõttu. Tööle lähen samuti poole kohaga, seega arva, et aega lastega tegelemiseks jääb piisavalt.
Ühe lapsega on tõepoolest kerge, aga kahega on tunduvalt mugavam, sest enamuse ajast mängivad nad koos 🙂
Minul igavust pole aega tunda, sest maja ja aed vajavad töökaid käsi ja lapsed saan vabalt kaasata.

MIna olin ca 5 aastat kodus ja ei tüdinenud ära. Laste ja käsitöö kõrvalt aeg lihtsalt kadus ning mingit tüdimust ei tekkinud.
Nüüd olen mõned kuud tööl käinud ja hoian kahe käega peast kinni kuna juba olen 2 korda haiguslehel olnud ja kolmas kord terendab ukse ees. Lihtsalt jube. Laps vajab ju ravimist, aga mida tööandja minust niimoodi mõtleb (2 nädalat tööl ja teine 2 nädalat kodus).

Mul oli planeeritud 2 väikese vahega last – nüüdseks olen kodus olnud mõned kuud üle 3 aasta ja kuigi lapsed olid väga oodatud on ikka väga suur tüdimus tekkinud, kuigi olen oma melt lahutanud mitmete asjadega – näiteks teinud hatuurat (tööasju), käinud erinevatel koolitustel ja kirjutanud isegi raamatu, mis on tänaseks juba ilmunud. Leiutanud igasuguseid äriplaane, millest kahjuks enamus on jäänud raha taha pidama – üks vist läheb käiku ka. Aga igav on ikka – süda ihkab tööle tagasi minna, kuid seda saan alles sügisel.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Miks neid siis ometi järjest peab saama? 5-10a pärast on puhas nauding jälle aeg maha võtta.[/tsitaat]

Tavaline perekooli kirjutaja.
Eks igalõhel omad põhjused. Kui ise oleksid saanud lapsed järjest, ilmselt siia foormusse seda sama lauset pidevalt ei postitaks. Järjest laste saamisel on meeletult plusse, emapalk ja laiskus ei ole enamikel lapsevanematel tegelik põhjus, usu mind.

Mul on 4 last. Kahe vanema poisi vanusevahe on 1a9k. Omal ajal sain käia poiste sünni vahel tööl. VH ei olnud ja iga palk oli asja eest. See oli aeg, kui rahaliselt oli jube kitsas, aga ma ei oleks mingi hinna eest läinud tööle ruttu tagasi, kui oleks kuskilt lisaraha tulnud. Mees alustas just oma äri ja kõik meie säästud läksid investeeringuks. Õnneks leidsin maailma parima lapsehoidja ja läksin tööle ja hakkasin end täiendama juba teise lapse 1a5k saamisel. Ma ei pidanud olema kordagi haiguslehel, mul oli võrratu naaber, kes ise nõudis lapsehoidmist. Töötasin 5 aastat rohkem, kui täiskoormusel. Elasin üle vanema lapse haigestumise eluaegsesse haigusesse, ostsime kodu.
Siis oli käes hetk saada perre kolmas laps, tütreke. Olin teeninud endale välja päris normaalse VH ja olin kodus nagu paradiisis: minu pisike oli väga rahulik ja lõbus laps. Seetõttu jõudsime mehe ja vanemate lastega otsusele, et võiks üks pisike veel olla- tore, kui oleks tüdruk. Oma väikeste tüdrukutega, kel vanusevahe 1a 7k olin kodus peaaegu 4a. Kuna pere on suurem ja vanemate laste hobid, kodulaen, Laste terviseprobleemid nõuavad oma osa. Mees on küll arvestatava palgaga, aga ikkagi oleks vaja pisut lisa. Leidsin pisikesele hea hoidja, suurem tüdruk käib lasteaias, kui emme tööl. Tööta u kolmandiku koormusega, et kergem oleks tööle naasta, kui noorim kolmeseks saab sügisel.
Vanemad lapsed on nii tublid, et vajadusel saan mõnel õhtul nädalas vaba tunnikese(nende endi palve)- isegi kui issi tööülesannete tõttu veel kodus ei ole. Mul on suur maja ja veel suurem aed ja igavust ei ole ma küll kordagi tundnud, aega ei ole. Ma naudiks seda kodusistumist veel kauem, kui saaks nt lotovõidu.
Kui rahalised ressursid lubaks, siis oleksi veel valmis sünnitama ja kodus istuma- kahjuks ei luba seda ka vanus enam. Olen juba 40 ja parimad sünnitamise ajad juba möödas. Esimese lapse sünnitasin, kui olin 28 ja noorima 37.

Mul on kaks last ja ka järjest ja ka kodus juba üle 3 aasta. Veel tööle ei taha. Lapsed mängivad koguaeg omavahel(poiss ja tüdruk). Otsus on olnud 100% õige saada järjest lapsed. Nüüd arutleme kas meie perre jääb kaks või kolm last. Kui kolm siis ka ilmselt järjest, kuna seda titendust hiljem kindlasti enam ette võtta ei soovi.

Mul on laste vanusevahe 1a10k. Kuna olen palju aastaid töötanud enne laste saamist, siis meeldib mulle väga see kodune elu. Eks tüdimus ja rutiin aeg-ajalt tekib, aga see läheb üle ka peagi.
Plaanin lastega kodus olla, kuni väiksem saab 3-aastaseks.

Just eelmisel nädalal tegin otsuse, et hakkan tasapisi, nii poole tunni kaupa päevas, oma inglise keele oskust täiendama. Soetasin paar õpikut ja harjutuste vihikut.
Kui mõelda, et ainult pool tundi päevas, aga aasta peale teeb kokku 180 tundi, siis arvan, et see on tulevikku silmas pidades igati mõistlik samm.

Poiss on suurem ja preili väiksem. Eks seda asjade kiskumist on meilgi, aga kui suurem on lasteaias, siis väiksemal on nii igav ja pigem ripub saba küljes kui mängib omaette. Minuga mängitakse alles siis kui üks magab aga teine üleval. Poiss on väga elava loomuga,tüdruk rahulikum, aga samas õpib ja \”ahvib\” suurema pealt kõike 🙂

Mina olin kodus üle 5 aasta ja oli ikka hea aeg. Üldse ei taha tööl käia. Tööd teha võiks küll, aga eelistaksin kodus teha nii, et käin paar korda nädalas kuskil kontoris asju arutamas, mitte 8 tundi jutti kontoris. Lapsi üldse ie näe ja kodus olla ei jõuagi. Tahaks väga koju tagasi.

Vahepeal tegin veidi kodus tööd ka. Eks siis loomulikult löövad lained üle pea ja vaja vaheldust, aga praegu meenutan vanu aega küll ainult meeldivate emotsioonidega ja igatsen väga kodust elu taga.

[small]katariina333 kirjutas:[/small]
[tsitaat]väikese vanusevahe puhul on ikka ülekaalukas pluss see, et lapsed mängivad/kasvavad koos – 2 last pika vanusevahega võtab emalt ikka palju rohkem kokkuvõttes. niiet on nii plussid kui miinused. kui ma saaks valida, siis eelistaks 2-aastase vanusevahega [/tsitaat]

Mu 10a vahega lapsed mängivad samuti koos, aga ei kakle ja ei nakata üksteist haigustesse. Mis selels positiiivset on, et lapsed kasvavad koos? Kummagi kasvamisele saab ju nii hoopis vähem pühenduda ja seda nautida. See oleks nagu kuidagi postiivne, et lapsed jalust ära, tegelgu ja kasvagu koos?

Mul ka vahepeal tekib rahutus sisse, et tahaks tööle. Ma nüüd pole küll järjest kodus olnud, sest teise raseduse ajal käisin väikese koormusega tööl. Nüüd plaanin ka osalist koormust kui teine laps 1,5.
Ja see laste planeerimine on muidugi tore ja mõistlik, aga vahel kujunevad olukorrad teisiti. Meil oli ka esimene laps juba varem plaanis, aga no mitu aastat läks aega ning kuna ei tahtnud ainult ühe lapsega piirduda, oligi loogiline kohe järjest. Mulle meeldib, et on väikese vanusevahega lapsed, õpivad varakult teineteisega arvestama ja toredam on kasvada. See pikem töölt eemalolek ongi ainus miinus asja juures, aga see pole nii kaalukas, et ainult sellepärast vahet pikendada (ja 40-selt mööda viljakustohtreid joosta, kui selgub, et ups, mina planeerisin, aga näe ei juhtugi midagi).

kindlasti mängib ka 10-aastane 2-aastasega, aga ta käib ka koolis, huviringis ja sõpradega õues, arvan, et yhiseid mänge ja aega on siiski vähem, samuti õpib paar aastat noorem laps vanema kõrvalt kergemini ära paljud eluliselt vajalikud oskused – ma ei arva, et kõiki asju peaks ema individuaalselt õpetama ja ei saa ometi arvata, et see oleks ema poolt \”kaelast ära lykkamine\” [small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]katariina333 kirjutas:[/small]

Mu 10a vahega lapsed mängivad samuti koos, aga ei kakle ja ei nakata üksteist haigustesse. Mis selels positiiivset on, et lapsed kasvavad koos? Kummagi kasvamisele saab ju nii hoopis vähem pühenduda ja seda nautida. See oleks nagu kuidagi postiivne, et lapsed jalust ära, tegelgu ja kasvagu koos?[/tsitaat]

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Loodetavasti planeerijad loevad neid teemasid ja mõtlevad ümber. Sama VH saamiseks ei tingimata lapsi järjest saama, võib ka vahepeale tööl käia ja veel suuremat VH-d saada.
Ah jaa, endal on mõlemad variandid – kaksikud ja 10a vanem laps. Suur vahe on lõpmata palja parem![/tsitaat]

Loll jutt! Kaksikud ei olnud ju planeeritult kaksikud, vaid lihtsalt said 2 last korraga!
Mul on ka muide 3 last- 10-aastane ja nüüd pesamunad 2-a vahega- planeeritult. Tublid olete, kes 2 last väikese vahega julgete planeerida.