Olen viimased 4 kuud suhelnud ühe naisega. Me ei ela veel koos.Mul on eelmisest kooselust 2 last. Temal lapsi pole. Esimesed 3 kuud maksin mina kõik kinni,ühised trennid,väljas söömised,kinos käimised jne. Me teenime mõlemad enam-vähem sama palju. Peale 3 kuud käimist küsisin kas edaspidi võiks ta ise enda trenni eest maksta ja väljas söömas käies maksaks ka tema enda eest. Ta oli nõus. Hinnad on tõusnud,teenuste hinnad samuti,toetan endiselt oma lapsi eelmisest kooselust,rahaliselt pole lihtne hakkama saada. Nädal peale kokkulepet läksime sööma ja tema arvas,et ikkagi peaks mees kõik kinni maksma. Mees on perekonnapea. Nüüd ongi keeruline olukord,meil on koos hea olla aga see rahateema pingestab suhet.
Aastaid tagasi kena, noore, üsna hästi teeniva ja veel lastetu naisena alustasin samuti suhet lahutatud kahe lapse isaga.
Ma küll ei nõudnud midagi, mees ise tunnetas, et tema maksab väljaskäimised.
Hakkas kuidagi imelikuks kiskuma see suhe…ja ta üks moment tunnistaski, et rahaliselt käib üle jõu talle kõikide järelmaksude, laenude jm tasumine koos meie meelelahutuse kuludega. Sööb vaid praekartuleid kodus…
Eks see suhe katki jäigi.
Miks- sest mina otsisin endale meest ja vähemalt kahe lapse isa. Ega ma täpselt siis ei teadnud mida emadus ja väikelapsed tähendavad. Nüüd ammu abielus olles ja selle läbi teinud kus olen tööturult eemal olnud, keeruliste rasedustega, magamata öödega…ja mees on see kes on sel ajal rahaliselt vastutav olnud- mis ongi loomulik asjade käik.
Nüüd küll tööl aga poole kohaga, sest lapsed tihti haiged…
Kuidas nüüd ette kujutada seda kui oleksin pere loonud tolle lahutatud isaga? Kui ta ei olnud võimeline isegi restorani arveid kinni maksma, siis mis muud tuge sealt “uuele” perele oleks saanud eeldada? Üks häda ja viletsus vaid…