Mäletan, et kui olin 16, ilmus Eve Petersoni raamat “Copia”, mis oli toona minuealiste seas ikka suur hitt. Oligi küllap üks tolle aja noorsookirjanduse parimaid uusi raamatuid, sai see ju laste- ja noorsookirjanduse võistlusel auhinnalise kohagi. Aga kas keegi sellest autorist teab midagi? Kes ta selline oli/on? On ta hiljem ka midagi kirjutanud?
Mäletan. Tollel ajal meeldis väga, lugesin seda nii mitu korda, et raamat lagunes ära. Köide oli muidugi ka vilets.
Autorist ei tea midagi, aga eest ilukirjanduse andmebaas väidab, et peale seda ta rohkem midagi kirjutanud ei ole (enne oli).
Mäletan ka, oli samuti minu suur lemmik. Kiitsin seda oma laste eesti keele ja kirjanduse õpetajale (minuealine) ja tema polnud jällegi üldse kuulnud. Toona oli noortekirjandust ju minimaalselt, seda enam ahmisin seda ikka korduvalt ja kurvastasin, et selliseid rohkem ei ole.
Jah, sai samuti kapsaks loetud. Ja siis veel Aime Maripuu “Oota järgmise hommikuni”.
Lugesin ka seda raamatut palju kordi. Aga autorist siiski kirjanikku ei saanud, mis teha. Ju valis teistsuguse elutee.
Mulle ka meeldis see raamat. Ja kui ma ei eksi, siis ta kirjutas paljuski selle oma elu pealt. Ka asukoha kirjeldus oli sama, kus ta sel ajal elas. Tean, sest elan ise samas linnas.
Ma ise teda ei tunne, aga tuttavate kirjelduse järgi oli ta pisut veidrik ning midagi kummalist toimus tema elus ka. Aga sellest siin rääkida ei taha.
Minu lemmik ka, siiani riiulis ja loen aegajalt ikka ja jälle uuesti.
Jah, sai samuti kapsaks loetud. Ja siis veel Aime Maripuu “Oota järgmise hommikuni”.
Huvitav, ka minust läks see raamat omal ajal täiesti mööda, pole kuulnudki. Aime Maripuu “Oota…” samas oli tõesti üks lemmikuid, eriti see Haanjamaa-lugu Urmo ja Kaarnapoja, Elina ja Keesiga. Lagunes lehekaupa laiali lõpuks, kohutav köide. Samast ajast tuleb meelde veel Silvia Truu “Oma suguvõsa Aadam,” mis lahkas teismeliste lapsevanemate probleemi.
Ülihea raamat oli ka Helga Nõu “Pea suu!”. Olin teismeline siis, kui seda lugesin ja oli sügav vene aeg. Ja siis keegi välis-eestlane oli kirjutanud mingi sellise raamatu, et ma ei jaksanud ära imestada, kuidas nii saab… Enam ei mäleta, mis seal nii erakorralist oli, aga meeles on see raamat siiani.
Mäletan, et meil see raamat oli ja lugesin, aga erilist muljet ei jätnud. Truu ja Kaugveri teosed meeldisid rohkem.
Tundsin autorit isiklikult, käisime neil ka külas koos emaga, kui nad teise Eesti otsa kolisid. Abikaasa on surnud, aga minu arust oli neil laps ka (pole küll sada prossa kindel, hetkel ei ole ammu enam suhelnud). Ja rohkem tal tõesti raamatuid ei ole.
Kust sa võtad, et enne seda raamatut oli ta veel midagi kirjutanud? “Copia” sisekaanel on kirjas, et see on autori esikteos.
Ta ju ütleb, kust võtab. Nii ütleb ilukirjanduse andmebaas. Tema teine teos on siin: http://ilukirjandus.ee/kolmevoistlus/
Kuigi ka see andmebaas väidab copia kohta, et see oli esikteos. Samal ajal on 8 aastat varasem teos ka baasis olemas. Äkki see lühiproosa Kolmevõistlus on lihtsalt kuskil ajakirjas avaldatud ja siis ei loeta seda esikteoseks?
Oli lemmikraamat ja on siiani! iga paari aasta tagant ikka võtan kätte ja loen ning iga kord avastan mingi nüansi sealt, millele varem ei pööranud tähelepanu.
Maripuu “Oota…” ja Heljo Männi “Miks sa vaikid?” on samamoodi. Ikka ja jälle loen, ehkki juba pea 50 aastane mutike.
Kust sa võtad, et enne seda raamatut oli ta veel midagi kirjutanud? “Copia” sisekaanel on kirjas, et see on autori esikteos.
Ta ju ütleb, kust võtab. Nii ütleb ilukirjanduse andmebaas. Tema teine teos on siin: http://ilukirjandus.ee/kolmevoistlus/
Kuigi ka see andmebaas väidab copia kohta, et see oli esikteos. Samal ajal on 8 aastat varasem teos ka baasis olemas. Äkki see lühiproosa Kolmevõistlus on lihtsalt kuskil ajakirjas avaldatud ja siis ei loeta seda esikteoseks?
Peaks olema ilmunud ajakirjas Noorus 2/1981. Kahjuks ei leidnud Eterast seda numbrit digiteerituna
Veel autori ja Copia kohta
…..”Keda peaks huvitama Eve Petersoni senine kirjanduslik käekäik, võib välja otsida sellised «Nooruse» numbrid nagu 1981/2 (jutuvõistluse esikohalugu «Kolmevõistlus»), 1984/8 (ulmejutt «Ääremaadel»), 1985/1 (veel üks esikohajutt «Merehunt») ja ehk ka 1985/3 (arutlus «Keset elu»). “
Lugesin ka ja väga uduselt mäletan, aga mäletan, et meeldis.
Olin lugedes ainult 9-10-aastane, see oli mu pisut vanema sugulase raamat.
Kui vana see autor raamatu kirjutamise aegu oli?
Peterson, Eve, 1964-
Copia : [jutustus : noorsoole] / Eve Peterson ; [illustreerinud H. Käo]. – Tallinn : Eesti Raamat, 1988 . https://www.ester.ee/record=b1153067*est
1980. aastal keskkooli X klassis
Tundsin autorit isiklikult, käisime neil ka külas koos emaga, kui nad teise Eesti otsa kolisid. Abikaasa on surnud, aga minu arust oli neil laps ka (pole küll sada prossa kindel, hetkel ei ole ammu enam suhelnud). Ja rohkem tal tõesti raamatuid ei ole.
Kui vana see autor raamatu kirjutamise aegu oli?
Ei tea, ikka noor, sellal ma nendega veel tuttav ei olnud. Hiljem rääkides ma ei saanudki õieti aru, kumb neist siis selle raamatu kirjutas. Tundus, nagu naine, et tema noorepõlvemälestused nagu olid seal sees. Ei tahtnud hakata nii uurima-puurima kah. Neil olid veel hästi vahvad njufa koerad.
Peterson, Eve, 1964-
Copia : [jutustus : noorsoole] / Eve Peterson ; [illustreerinud H. Käo]. – Tallinn : Eesti Raamat, 1988 .
Huvitav, ma olin siis 15aastane, aga sellisest raamatust pole kuulnudki, ehkki ahmisin raamatuid.
Ei tea, ikka noor, sellal ma nendega veel tuttav ei olnud. Hiljem rääkides ma ei saanudki õieti aru, kumb neist siis selle raamatu kirjutas. Tundus, nagu naine, et tema noorepõlvemälestused nagu olid seal sees. Ei tahtnud hakata nii uurima-puurima kah. Neil olid veel hästi vahvad njufa koerad.
Kas sa ta meest ka nägid?
Mäletan. Tollel ajal meeldis väga, lugesin seda nii mitu korda, et raamat lagunes ära. Köide oli muidugi ka vilets.
Sama.
Raamat oli sellises pisikeses nö taskuformaadis kui õigesti mäletan.
Millegipärast ei mäleta, kuigi pealkiri tuleb tuttav ette.
Siin mainitutest oli üks mu lemmik “Humalaaias”. Uduselt meenub üks noorteraamat umbes samast ajast, kus tütarlapse ja noormehe suhe algas bussis päikest varjava kardina jagamisest (üks istus teise taga), ja samasugune episood tuli uuesti raamatu lõpus. Ei tea, mis raamat see võis olla? Ja siis oli üks noorteraamat, kus tegelane nimetas ennast Stiinaks. Pärast tema kodus käimist küsisid sõbrad, miks ta ema teda Siinaks kutsub, ja tüdruk vastas umbes nii, et näed kui raske, kui sul on nii rumal ema, kes oma lapse nimegi ei suuda õigesti öelda (tegelikult ta päris nimi oligi Siina). Naljakas, kuidas mõnest raamatust on ainult mingi üks asi meeles. Ma lugesin noorena palju ja paljusid raamatuid mäletan üsna detailselt.
Millegipärast ei mäleta, kuigi pealkiri tuleb tuttav ette.
Siin mainitutest oli üks mu lemmik “Humalaaias”. Uduselt meenub üks noorteraamat umbes samast ajast, kus tütarlapse ja noormehe suhe algas bussis päikest varjava kardina jagamisest (üks istus teise taga), ja samasugune episood tuli uuesti raamatu lõpus. Ei tea, mis raamat see võis olla? Ja siis oli üks noorteraamat, kus tegelane nimetas ennast Stiinaks. Pärast tema kodus käimist küsisid sõbrad, miks ta ema teda Siinaks kutsub, ja tüdruk vastas umbes nii, et näed kui raske, kui sul on nii rumal ema, kes oma lapse nimegi ei suuda õigesti öelda (tegelikult ta päris nimi oligi Siina). Naljakas, kuidas mõnest raamatust on ainult mingi üks asi meeles. Ma lugesin noorena palju ja paljusid raamatuid mäletan üsna detailselt.
Stiina – Siina: Leelo Tungal “Neitsi Maarja neli päeva”
Uduselt meenub üks noorteraamat umbes samast ajast, kus tütarlapse ja noormehe suhe algas bussis päikest varjava kardina jagamisest (üks istus teise taga), ja samasugune episood tuli uuesti raamatu lõpus. Ei tea, mis raamat see võis olla?
See oligi “Copia”. Kui õigesti mäletan, siis niimoodi algas peategelase pruudil suhe teise noormehega.
Raamat lõppes sellega, et peategelane hakkas omaenda naabritüdrukut uue pilguga vaatama. Taustaks oli muusika ja bändielu ja viimases peatükis, kas mitte lausa viimaseks lauseks olid tuntud laulusõnad “Nii ei näinud ma, et kogu aja oli olnud naabriks Alice”
Ei tea, ikka noor, sellal ma nendega veel tuttav ei olnud. Hiljem rääkides ma ei saanudki õieti aru, kumb neist siis selle raamatu kirjutas. Tundus, nagu naine, et tema noorepõlvemälestused nagu olid seal sees. Ei tahtnud hakata nii uurima-puurima kah. Neil olid veel hästi vahvad njufa koerad.
Kas sa ta meest ka nägid?
Jah. Mees meid tegelikult kutsuski. Ta püüdis kala ja suitsutas neid ja andis meile kaasa ka veel. Ühel koeral olid kutsikad parajasti, siis me plutitasime neid.
