Teema: Kes mäletab raamatut?

Jah, enamus tegevusest toimub koolis, kuid raamatu esimeses osas on Saša veel kodune. Prantsuse keele õpetaja
Pauline ehk Paul on Saša jaoks väga oluline inimene, õpetades talle palju enamat kui keel.
Tegevusekoha nime ma ei teagi, kas on kusagil öeldud. Lappasin raamatut, aga ei leidnud rohkemat kui sissejuhatuses olev lause: sündmustik toimub…revolutsioonieelsel Venemaal.
Aga hea raamat on, samuti “Kevad”, kus Saša on juba neiuks sirgunud.

ehhee, kui suur oli üllatus teada saada et Gojko on rumeenlane, oli Chingascook’na nii veenev punanahk
Aga oli veel Suure karu pojad, Hirvekütt ja Oceola
Aga vaieldamatult olid ka meie põlvkonna raamatud – Jules Verne omad. Samuti lugesin Arkadi Gaidari raamatuid (Timur ja tema meeskond).

Miks see teema Kodunurka on tõstetud???

Tere!

Nyah Nyah, võib olla sina just tead vastatata.

Mis ajastust see Ljubov Voronkova raamat “Vanem õde” räägib?
Püüdsin leida venekeelseid kokkuvõtteid raamatust, aga ei leinud sellist, mis oleks avanud sealse tegevuse toimumise aega.

Ja veel – kas kellelegi tuleb tuttav ette, et nimed Siina ja Tamara on olnud mingil ajal siin Eestis populaarsed, nagu olid Anneli’d, Martin’id jne.

Nimelt meie peres on need nimed vanema põlvkonna seas õdedena esinenud, aga see ei saa olla seotud antud raamatu lugemisega, kuna raamat ilmus siis, kui sellenimelistel endal juba lapsed olid.
Minu jaoks on kummaline, et nimekandjad olid sarnaste elusaatustega / iseloomuomadustega kui raamatutegelased.

Aitäh!
Meie pere Siina ja Tamara (1922, 1928) olid pärit perest, kus ema (Voronkova eakaaslane) oli tõesti venelanna ja tema (vana)vanemad olnud vene õigeuskliud. Neid kutsuti ka nende endi nimedega kogu aeg.
Mulle lihtsalt tuli kõik see nii tuttav ette, kuigi raamatus nad ei esinenud õdedena, vaid kahe vastandliku pealiinina.
Püüan selle raamatu endale leida, hetkel toetun vaid siinsetele kirjeldustele.

Veel kord – aitäh!

Kui tähelepanelikult lugeda, siis seal kus koolis näitus on räägib sellest kui õudselt progressiivne on kartuleid ruutpesiti panna ja maisi kasvatada. Juba on olemas ka palju pilte põldudest. Pildid levisid ja raamatuid anti välja aeglasemalt kui praegu. Samuti on juttu uudismaadest. Ruutpesiti “briljantne” idee hakkas levima 1953 aastal peetud septembripleenumist. Uudismaad ilmselt sealtsamast pärit, nii et aeg nende kahe järgi otsustades siis 1950-te keskel.
Siis oli Nikita kuldaeg ja ka teda on raamatus mõneski kohas ülistatud.

nyah nyah kirjutas:

Õigeusklikel ongi ysna piiratud arv nimesid. Pyhakud, noh. Nõukaaeg tõi juurde värdmoodustisi nagu Traktorina, Urjurvkos (uraa, jura v kosmose) & Vladlen või Vilen, aga vähesed vanemad kandsid oma laste vastu nii vägevat vimma.

Saaremaal, kus õigeusk maarahva vaesuse tõttu jõudsasti levis, räägiti juttu, et mees läind preestri juurde lapsele nime panema. Koju jõudnud räsituna & kõrtsis pikalt viibinuna. Naine kysind, et mis poeg siis nimex sai ka (sai enamasti mitte vanema valiku, vaid synnipäevapyhaku järele ju)? ‘Tornimäe tont,’ kostnud murtud mees. (Doromedont oli see pyhak.)

Sealtkandist, muide, oli pärit Tornimäe Aadam, kelle osavast kinnisvaraarendusest sai Talna Tornimäe ammu enne praeguse kõrghoonestuse kerkimist.

Sama pyhamehe järele on perekonnanime saanud eestivene kultuuritegelane, vana hipi & hea inimene Dormidontovi Sass.

Meie suguvõsas oli Ljudmila Miila & Sergei Sirgu. Mismoodi mu vanaema hyyti, ei tea, mulle oli ta Mamma, aga ristinimi oli temal Larissa. Selle pere lapsed olid Niina & Valentina ehk Valja, aga need on ehk eestlasele kergemad. & nende isa oli ka õigeusu preester.

Kööki tagasi tulles, vanatädi Miila oli lõpetanud eestiaegse kodunduskooli & ohjummel, kuidas oskas syya teha. Aga vanatydrukux kõigi sugulaste eest hoolitsema jäigi & karjäär piirdus sanatooriumi sanitari ametiga.

Lisan veel, et kui peres oli sama nimi kelle pühakupäev oli sünnipäevaks juba olemas, siis tüdrukutel võis valida õigeusklik nime paar päeva ette ja järgi. Poiste puhul võis kõikumine olla nädalapiires. Sama nime panemine mitmele lapsele ei olnud lausa keelatud, kuid tavaliselt sellest siiski hoiduti segaduste vältimiseks ja ebausust. Päris vanemast ajast veel see et keelu rikkumise korral üks nimekaim suri või oli isa nime saanud pojal õnnetu saatus. Keelatud oli ka anda vastsündinule surnud lapse nime, et hoida teda samasugusest saatusest.
Läks käona, javine olen.

Kägu kirjutas:

Enamasti hüüti lapsi kodus ja tuttavate seas ikka eestipäraste hüüdnimedega, nt pandi nimeks Tatjana, hüüti Taaliks, või oli ametlik nimi Agnia, hüüti Anniks jne.

Meie pere Taali oli Natalia.

Montserrat kirjutas:

Mul on veel ühest tolleaegsest, eesti kirjaniku jutust meeles episood, kus poiss läheb külla klassivennale, kes on ebapopulaarne, sest vaest päritolu ja ei käi koos teistega (pioneeri)üritustel. Ja peab siis kodus kartulid ära koorima (vist ka ära keetma). Peategelane õpib tema kõrvalt ka kartuleid koorima ja üllatab siis kodus oma oskusega ema. Mis jutt võis olla?

Helju Rammo “Salgajuht Mare”

Kui siin juba meenutamiseks läks, siis samas sarjas kui “Vanem õde” ja “Tee viin kaugusse” ilmus ka raamat “Puust palvehelmed”, mis räägib vaesest tüdrukust, kes saadetakse kloostrisse mingisse internaatkooli moodi õppeasutusse. Tegevus toimus vist Poolas. Oeh, kogu see vaesus, nunnade rangus, praktiliselt nälgimine ja kehalised karistused… Lugesin seda korduvalt ja siiamaani on meeles see õudne ja samas ligitõmbav tunne, et on hirmus, aga ei suuda raamatut käest panna.

No sel juhul sobivad nii raamatu kui ka köögiteemasse Dontsova “Laisa perenaise kokaraamatud” 1. ja 2. osa.